„Olgu,“ rahunes Kady kiiresti. „Hakkame minema. Ka mul on alevisse asja.“
„Mis asja?“ küsisin omakorda.
„Pole sinul ka vaja kõike teada,“ nähvas Kady ja vaatas Riina poole. „Kas sa tahad ka kaasa tulla?“
„Võiks kah, kui õlut saab,“ arvas naine ja läks jopet võtma. Ma kahtlesin, kuidas Riina ennast kitsasse autosse ära mahutab, aga hakkama ta sellega sai.
„Laena mulle natukene raha,“ palus Kady.
„Kas sa tahad jälle seemneid osta?“
„Ise oled üks seeme,“ kähvas naine. „Mul on raha vaja. Mina ei sekku sinu ellu ja sina minu omasse. Me leppisime ju kokku?“ Kady hääletoon oli jälle selline, nagu oleks ta koolis klassi ees.
„Olgu,“ ühmasin ja võtsin rahakoti. Majanduslikult sõltus ta ju minust ja ma olin lubanud, et aitan teda vajaduse korral. Inetu oleks nüüd oma sõna murda. Võtku, kui tahab! Omal ajal oli tema ju mind aidanud, mõnikord isegi peaparanduseks õlut toonud nagu mina nüüd Riinale. Aga miks ta ikkagi Riina kaasa võtab, kuigi oli alles eelmine päev kuulutanud, et vihkab igat masti ja sugu joodikuid, mõtlesin neid silmadega saates, kui auto mööda porist teed alla vingerdas. Eemalt vaadates sain aru, et auto oli natukene paremale viltu, sest Riina istus vasakul tagumisel istmel.
Algul mõtlesin oodata, millal poeg ärkab. Siis jõudsin järeldusele, et ilmselt mitte enne lõunat. Ma jõin kohvi lõpuni ning otsustasin oma aega teistmoodi sisustada. Panin jope selga ja läksin välja. Niiske õhk lausa kutsus sügavalt sisse hingama ja ma jalutasin üle põllu Arturi poole. Mees oli varajase külaskäigu üle üllatunud, kuid pakkus oma veidi räpases köögis mulle lahkesti istet ja tahtis kohe ka midagi lauale otsida. Kinnitasin, et süüa ma ei taha ning kohvi olen juba joonud, ja palusin tal hoopis Jaaniussi talu peremehe Värdi kadunud pojast rääkida.
„Mis tema kohta ikka rääkida.“ Vanamees ohkas ja toetas ennast kägisevale toolile. „Sihuke vaikne poiss, elas nagu omas maailmas. Joonistas hästi, temast oleks võinud kunstnik saada nagu sina, aga ei tahtnud. Elas sedasi omamoodi. Hästi töökas oli ta küll. Isal tegi kõik ära ja kui vaja, tuli mullegi appi. Lausa lollus, et ta sellise naise otsa sattus. Kaurile meeldis väga loodus. Teinekord kadus päevadeks metsa, keegi ei teadnud, mida ta seal tegi. Vahel võttis ka labida ja sae kaasa, võib-olla ehitas mõne onni. Igatahes oli ta kuldsete kätega, kõike oskas. Tark oli ta samuti, tundis hästi nii loomi kui ka taimi. Igati tubli poiss. Kahju nüüd, et ta sedasi kadunud on.“
„Juhtub,“ ühmasin ja mõtlesin Riina peale. Tal oli kolm last ja üks neist, Heidi, alles üsna väikene. Minagi olin selle lapse eest hoolitsenud, aga nüüd elas Heidi kenasti turvaliselt Synne ämma ja tema elukaaslase juures Sakus. Riina andis endale aru, et lapsega ta hakkama ei saa, ega nõudnud tüdrukut enam tagasi.
„Nojah,“ arvas ka Artur ja võttis piibu, toppis selle täis ning hakkas suitsetama.
„Mida sa sellest Liviast tead?“ pärisin.
„Suurt midagi,“ vastas Artur. „Litsike oli. Kaur hoidis teda ja poputas, aga kus sa sellega. Kes litsiks loodud, see selleks ka jääb. Esialgu oli kõik ilus nagu ikka, aga siis läks asi persse. Nii kui lapse ära sünnitas, kukkus ringi tõmbama. Kui Kaur talle raha andis, põrutas kohe alevisse ja oli mõnikord mitu nädalat kadunud. Kaur ei pahandanud temaga kunagi, kui ta lõpuks tagasi tuli, ainult Värdi luges talle vahel sõnu peale, aga sellist ei paranda. Varsti pani jälle minema, ikka alevisse hoorama. Poiss elas nagu ikka: käis metsas, hoolitses lapse eest, tegi talutöid, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Aga tema silmavaade oli muutunud, kogu tema olek oli teistsugune. Lapsi armastas ta endist viisi ja tuli ikka kõigile alati appi, kuid ta oli kuidagi vaikseks jäänud, ei rääkinud enam peaaegu midagi. Värdi pelgas isegi, et poiss hakkab hulluks minema… Eks iga isa tunneb oma last kõige paremini. Kuigi minu arust hull ta küll polnud. Lihtsalt pettunud. Peitis oma valu endasse, käis ikka metsas, küllap otsis sealt lohutust. Sügisel korjas nii palju seeni, et terve küla sai söönuks. Seenekohti ta teadis.“
Nagu minagi omal ajal, kui mul väga raske oli, mõtlesin endamisi. Pagesin ikka loodusesse. Tuleb välja, et minusuguseid on teisigi. Muidugi oli Kaur palju noorem kui mina, aga näib, et meis oli siiski midagi ühist. Nüüd oli noormees kadunud ja laps ilma isata. Emast polnud ju asja, oleks siis vähemalt isagi! Salamisi lootsin ikkagi, et Kaur ilmub välja ja midagi tõsist pole juhtunud.
Ajasin veel paar tundi Arturiga juttu, kuid see oli lihtsalt ajaveetmine, sest Kauri ja Livia kohta ma rohkem midagi teada ei saanud.
Koju tagasi läksin alles lõuna paiku. Epp ja Lauris toimetasid köögis ja tundus, et neil oli seal kahekesi hea olla. Ma ei tahtnud noori häirida ning läksin ateljeesse, et pisut oma värvidega tegelda. Viimaks jõudsin nii kaugele, et sain ka mõne pintslitõmbe teha, kui mu mobla huilgama hakkas.
„Ütle Epule või Laurisele, et nad telefoni sisse lülitaksid. Mul on poest süüa vaja, aga nemad on kadunud!“ kärtsatas Lilit.
„Mine ise alevisse,“ soovitasin.
„Ei tea millega?“ kähvas naine. „Autot mul pole ja nii pikk jalgsi minek ei tule kõne allagi. Pealegi, kuhu ma Agne-Mari jätan? Kaasa ma teda sellise lörtsiga ju ei võta.“
Väljas paistab päike ja temal on lörts. See eit on peast segi või on Naistevalla ja Vaimõisa kliima tõepoolest nii erinev.
„Hea küll, ma räägin noortega,“ lubasin ja läksin kööki. „Miks te telefonid välja lülitasite?“ küsisin.
„Nüüd helistas ta sulle?“ oletas Lauris.
„Teine on Vainul nälga suremas ja teie siin moosite,“ narrisin neid.
„Surgu, kui tahab!“ nähvas Lauris ja kallistas Eppu. „Meil on oma elu ja temal oma elu.“
„Agne-Mari tahab ka süüa,“ ütlesin.
„Me jätsime talle sellise laari toitu külmikusse, et ta saaks rahulikult paar nädalat elada poes käimata,“ tähendas Epp ja naeratas. Sihvakas piiga oli kena ja ilus oma rohelise kleidi ja valgete tennistega.
„Paps,“ pöördus poeg minu poole. „Mine ise teda vaatama ja vii talle midagi.“
„Mida ma talle viin?“ uurisin.
„Ema armastab väga kaerahelbeputru,“ kostis Epp.
„Olgu,“ vastasin. Võtsin Honda võtmed, rahakoti ja panin ennast riidesse.
Ostsin poest korraliku koguse kaerahelbeid, võid ja piima ning tassisin selle kõik autosse. Lükkasin käru tagasi Säästumarketisse, istusin autosse võtsin suuna Vaimõisa poole. Taarusin suurte kottidega tallu ja panin need köögilaua juurde maha. Esimesena tuli mulle vastu Agne-Mari. Väike tüdruk sirutas rõõmsalt käed välja ja ma võtsin lapse sülle.
„Kus siis vanaema on?“ küsisin plikat lõua alt kõditades. „Kus vanamoorike on?“ pärisin edasi.
„Ma kuulen küll!“ karjus Lilit vahetoast. „Ma vaatan oma seebikat. Tule siia ja ära sõima mind vanamooriks. Oled sama vana kui mina.“
Läksin vahetuppa. Lilit istus diivanil ja vaatas latiinoseepi. Armastus ja armastusest ilma jäämine oli selle igivana teema. Täielik jama, andku seebiarmastajad andeks. Aga tegelikult polnud minu elu sellest seebiooperist ju eriti erinenud, ikka oli selles olnud armastust ja armastusest ilma jäämist, kuid ma pole kunagi mõelnud seda telekasse panna. Kellele pakukski huvi vaadata endise joodiku metsalennanud elu?
Lilit sai oma „seebika“ vaadatud ja tuli kööki. Kui naine oli ostetud kraami lauale ladunud, pani ta käed puusa ja vaatas mulle tigedalt otsa.
„Kas ma olen sinu arvates hobune või?“ küsis ta pahaselt.
„Mis mõttes?“ imestasin.
„Ma vihkan kaerahelbeid ega ole neid elu sees söönud! Sina tood mulle sellise laari, et ma ei tea, mida nendega ette võtta!“ röökis naine.
„Ära