Hiljem Lilit rahunes ja me saime päris ilusasti jutule. Otsustasin naise ja Agne-Mari õhtupoolikul alevisse viia. Tüdruk oli selleks juba küllalt suur, et ka teda mõnesse söögikohta kaasa võtta. Nii me siis põrutasimegi bensiinijaama restorani ja ma käristasin Lilitile korraliku õhtusöögi välja.
4
Ei Kady ega Riina tulnud õhtuks Kurrule. Olin kindel, et naised läksid Vainule, ega hakanud neile helistama. Läksin kaksikutele kooli järele ja uurisin õpetaja käest, miks olid tüdrukud eesti keele tunnist välja visatud. Millegipärast uskusin, et probleem oli pigem õpetaja antipaatias neidude vastu kui nende halvas käitumises. Avaldasin arvamust, et õpetaja ei peaks oma probleeme klassi kaasa tooma ja kui ta pedagoogiks ei sobi, siis võib ta alati leida mingi muu töö, näiteks mõnele kirjastusele raamatute korrektuure teha.
Muidugi vihastas minu tasakaalukas jutt pedagoogi välja ta nägi suurt vaeva, et jääda sama rahulikuks kui mina. Mina teda ei peljanud. Õpetaja on samasugune inimene nagu me kõik, see oli mulle hästi teada, sest elasin ka ise ühe sellisega koos. Aga noh, see selleks. Igatahes olid tüdrukud mulle väga lähedaseks saanud ja ma seisin nende nagu oma laste eest. Viimaks jõudsime teatud kompromissile ja ma lubasin neidude käitumise õhtulauas põhjalikult arutluse alla võtta. Kahjuks jäi see ainult kenaks lubaduseks. Plikad jäid õhtuks alevisse sõbrannade juurde ega andnud end ka järgmisel päeval näole. Alles laupäeva hommikul ilmusid nad vaikselt koju ja pugesid oma tuppa. Mina olin tõsiselt pahane. Kõigi peale. Kadyt polnud ei Vainul ega ka kuskil mujal. Tema telefon ei vastanud ja Riina oma samuti mitte. Riinast saan ma veel aru, aga Kady võisid ära viia ainult ufod, sest tema kui korralikkuse etalon poleks suutnud olla selline juhkam, et jätaks lähedased teadmatusse. Pealegi valutava koerahammustusega. Või lõi tõesti marutaud välja ja nüüd hulgub ta poolsegasena metsas ringi.
Ma läksin tüdrukute juurde, kuid ei jõudnudki omaloomingulise moraaliepistliga alustada, sest Lauris tormas meie juurde ja teatas ehmunult:
„Mulle helistati politseist ja haiglast.“
„So-oh!“ imestasin. „Miks siis?“
„Politsei vaatas nad üle ja haigla tegi protokolli,“ seletas Lauris segaselt.
„Mis kuradi protokolli?!“ röögatasin.
„Politsei tegi protokolli ja haigla vaatas nad üle. Mõlemad on Raplas sees.“
„Kes on sees ja kus?“ lõugasin halba aimates.
„Riina ja mutt on Rapla haiglas. Nad mõlemad olid korralikult pasunasse saanud,“ seletas Lauris ja läks otsima bussi võtmeid, mille Synne oli ostnud poisile tema enda soetatud tanki asemele.
„Pasunasse,“ mühatasin ja vaatasin tüdrukute poole.
Olukord oli muidugi tõsine ja polnud aega molutada. Tüdrukuid me kaasa ei võtnud, ka Eppu mitte. Plikad tahtsid küll tulla, aga ma ei lubanud neid bussi lähedalegi. Juhul, kui peame naised ära tooma, on meil rohkem ruumi vaja. Taha lähevad kaks käru sisse küll, aga kui nad oma jala peal kõnnivad, pean mina koju tagasi liinibussiga tulema.
Rapla haiglas saime viimaks palatisse, kus Riina ja Kady olid. Nad mõlemad olid kokku lapitud ja alles äsja oli politsei naised üle kuulanud. Kui palatisse astusime, ei saanud me Laurisega aru, kumb neist oli Riina ja kumb Kady, sest naised olid mõlemad villaste tekkide all.
„See paks on Riina,“ oletas Lauris ja tõmbas teki aeglaselt allapoole. Talle vaatasid vastu Kady õnnetud ja kurnatud silmad. Pealegi haises Kady kuidagi imelikult. Mingi keemia või arstirohi, millega naine on sisse määritud, arvasin ma.
„Ema, sina!“ ehmatas Lauris. Küllap mõtles poeg, kuidas ta mamma korraga nii paiste on läinud, aga asi oli lihtsalt selles, et Kady oli endale kõhu alla krabanud veel neli patja, mis ta palati tühjadest vooditest sai.
„Mis juhtus?“ küsisin ja kergitasin Riina tekki. Ma olen ennegi näinud teda sinise silmaga, aga et need mõlemad oleksid nagu bambuskarul, see juhtus küll esimest korda.
„Peksa saime,“ oigas Kady ja sirutas teki alt käe välja. Märkasin kohe, et tema kullast käekett ja kell olid kadunud. Õnneks oli Kady silmnägu enam-vähem terve, kuid seda ei saanud öelda tema keha kohta. Luumurde naisel õnneks polnud, kuid korralikke sinikaid päris põhjalikult. Uurisin teda lähemalt.
„Mida sa vahid?“ nähvas Kady ja vedas teki endale peale.
„Kus sa siis sedasi?“ küsisin. Nagu rehepeksumasinast läbi käinud.
„Juhtus,“ pomises Kady.
Taipasin, et naisel polnud erilist jututuju. Tema suur eneseteadvus oli viidud allapoole nulli. Seevastu Riina oli valmis meile õnnetusest pajatama:
„Noh, olime alevis. Kady tahtis luuret teha,“ seletas naine veidi susinal, sest ta suu oli paistes. Ma vaatasin pahaselt Kady poole. Igavene luuraja! Va nahk selline! Nagu ta mind kunagi pärast joominguid sõimas.
„Noh, ja edasi!“ ärgitasin.
„Luurasime siis edasi ja Kady tõi uue õltsi.“
„Kust sa raha said?“ küsisin ennast Kady poole keerates.
Naine tõmbas teki üle pea ja ka see oli selge. Sellest rahast, mis ma olin talle kaasa andnud, poleks nii korralikuks „luuramiseks“ piisanud ja naine oli kuritegelikul viisil veidi lisa hankinud. Ja mina mõtlesin, et plikad olid need kaks viiesajast mu rahakoti vahelt hakkama pannud!
„Olime parasjagu teise tuuri peal, kui sattusime Kopsiku juurde. Seal tundus juba, et kohe-kohe saame Lidia kohta selgust, ja siis see juhtus. Läksime õhtul „plekki“ juurde tooma, kui kusagil surnuaia juures meile paha vaim kaela langes. Olime neljakesi. Panin küll karjuma, aga kasu sellest polnud. Saime kõik nii, et tolmas. Õudne,“ õiendas Riina.
Kady tõmbas voodi alt siibri ja hakkas oksendama. Jube tõesti.
„Kes see neljas oli ja mis paha vaim?“ küsis Lauris, nagu teaks ka midagi Märjamaa paadialustest. Aga võib-olla teadiski!
„Jupats,“ mõmises Riina ja vaatas mulle nii haledate silmadega otsa, et…
„Jäta, Riina!“ keelasin. „Haiglasse ma sulle õlut ei too.“
Kady haaras jälle siibri ja hakkas öökima.
„Helistage, kui välja saate,“ sõnasin püsti tõustes ja kõndisin palati ukse poole. Lauris tuli mulle järele ning naised jäid sinna tervise taastumist ootama.
„Millega nad sulle helistavad?“ küsis Lauris, kui olime juba poole Märjamaa tee peal. „Mõlema telefonist on järel ainult pilpad, kui sedagi.“
„Varem ei võinud siis öelda!“ vihastasin. Keerasin akna alla ja hingasin sisse jahedat õhku.
„Ära ägestu, paps. Las saadavad sulle siis meili,“ arvas Lauris ja itsitas endamisi.
Otsustasin Märjamaal selle Kopsiku juurest läbi minna. Tundsin teda juba ammusest ajast ja teadsin väga hästi, kus ta elas. Paremate uurimistulemuste saavutamiseks võtsin säästust kaasa kaks kaheliitrist õllelurri ja põrutasime siis edasi. Kopsiku elupaigaks oli üsna lääpas puumaja, mida juba ammust aega polnud värvitud, rääkimata korralikust remondist. Ja kes seda oleks teinudki, sest Kopsik remontis ennast usinasti seestpoolt ja kaks pensionärist mammit, kes veel majas elasid, tundsid rohkem huvi kootud sokkide ja tokerdanud kasside kui mingisuguse hirmkalli remondi vastu. Igatahes haises juba trepikoda nagu peldik ja ma lausa imestasin, et Kopsiku toas oli palju viisakam lõhn.
Kopsik ajas ennast voodist üles ja veeretas kere köögilaua äärde. Teisiti ei oska ma selle läbipekstud mehe liikumist kirjeldada. Vanust oli tal umbes kuuskümmend aastat, kasvult lüheldane ja eemalt vaadates meenutas kangesti krantsi, kes on kammimata, kasimata ja võib-olla ka veidi täitanud. Ometi oli mees isegi omamoodi armas.
„Huh,” ohkas ta ja toetas ennast viimaks toolile.
Ulatasin