Kõiki neid ohte silmas pidades otsustaski härra N., et ta ei hakka ootama, vaid teeb kohe oma unistuse teoks. Ta läks panka. Et härra N. oli siiski lugupeetud härra, andiski pank talle raha. Selles mõttes on pangad tõesti vahvad! Härra N. kirjutas ainult paarile paberile oma nime ja saigi suure hulga raha, mille eest ta läks ja ostis ilusa tüki põldu, metsa, karjamaad, kolhoosilauda lehmadele ja kahe verandaga maja endale ja proua N. – le. Neil oli muide kass ka, kuulus kõuts Kriimu, kellest meil veel edaspidi juttu tuleb. Kriimugi sai verandadega majja ja oli seal varsti peremees valmis.
Tõsi, paberitel, kuhu härra N. oma nime alla kirjutas, seisis peenes kirjas veel igasugu asju. Härra N. luges loomulikult enne kõik läbi, sest ta oli ju eluaeg asutuses töötanud ja teadis, et alati tuleb enne, kui sa kuhugi alla kirjutad, kõik hoolega läbi lugeda, ka see, mis on kõige peenemas kirjas. Aga see, mis seal kirjas oli, käis ju asjade kohta, mis võivad juhtuda, aga mis loomulikult ei juhtu, kui inimene ise kergemeelne pole. Tegelikult – ja see on üks kõige paremini hoitud pangasaladusi üldse – ka inimene on natuke kiisu. Kui on hästi, siis on hästi. Eks pärast paista, mis saab.
Ja kõik oligi hästi. Härra N. ostis pangast saadud rahaga ka mitu toredat musta-valgekirjut lehma ja pani nad lauta elama. Valjat ta loomulikult ei ostnud, sest just hiljaaegu, alles paarsada aastat tagasi, oli riik inimeste ostmise ja müümise sellel maal kõvasti ära keelanud. Valjale maksis härra N. pangast saadud rahaga iga kuu palka, et ta tema lehmi toidaks ja lüpsaks. Valja tegi seda nurisemata ja tegi rohkemgi, sest Emakassi ja tema poegade toitmist härra N. temalt ju ei nõudnud. Ka härra N. ise ei istunud, käed rüpes. Rahast jäi veel nii palju üle, et ta sai osta endale traktori, mitte küll päris uue, aga täitsa ilusa, punase, mõnusalt müdiseva häälega. Sellega sõitis härra N. juba varahommikul oma põllule, kündis ja külvas, niitis ja riisus kokku. Proua N. kleepis senikaua nende armsa kodu seintele uut linnumustrilist tapeeti.
Ega see põllutöö olnudki nii kerge. Ja ega seda härra N. arvanudki. Härra N. oli tegelikult maal kasvanud, ta tundis asja. Näiteks juhtus, et niitis härra N. suure heinamaa pealt rohu maha, kõigi oma lehmade talvise heina, mis lõhnas siis seal päikese käes kuivades ja eriti veel õhtul, kui heinamaalt tõusis udu ja härra N. ka proua N. – i sinna jalutama tõi. Lõhn oli tõesti hea, heinamaa teises servas rääksus rukkirääk, imelik lind, keda iial ei näe. Proua N. haigutas ja varsti nad läksid koju magama, sest mõlemad olid oma päevatööst väsinud. Ainult nende kass Kriimu istus veel läänepoolsel verandal ja vaatas, kuidas päike härra ja proua N. – i metsa taha vajub. Veranda kivipõrand oli alles päevast soe. Kriimu hindas seda kõrgelt, aga millegipärast oli ta seal õhtust õhtusse üksi. Härra N. – il ja proua N. – il lihtsalt polnud kunagi aega!
Selsamal ööl aga tõusid taevasse tumedad pilved. Müristas. Emakass istus laudalaka luugi peal ja vaatas, kuidas esimesed rasked vihmapiisad heinamaale langesid. Kassid ei karda müristamist, nad pole nii rumalad kui koerad, kes äikese eest voodi alla poevad. Kassil on peaasi, et vihm pähe ei saja, las müristab! Välguvalgel on ümbrus koguni põnevam. See on nagu kino, kassid on seda vaadanud tuhandeid ja tuhandeid aastaid ja see film ei tüüta neid iialgi.
Ühesõnaga, härra N. – i hein oli hommikuks märg mis märg, lausa vettinud. Aga mis seal ikka. Niisugust asja juhtub, see käib maaelu juurde. Kuidagi saadi see hein jälle kuivaks, masinaga kokku pakitud, üles lakka aetud. Tõsi, ta ei lõhnanud enam nii hästi kui tol õhtul heinamaal. Lehmad küll sõid, aga jätsid palju järele ka. Härra N. isegi kurjustas Valjaga, aga mis Valja sinna teha sai. Tema sellepärast küll lehmadega kurjustama ei hakanud.
Lehmade piim, mis Emakassist ja tema poegadest üle jäi (tõttöelda suurem jagu) viidi paagiautoga iga päev linna, kombinaati, kus sellest kõiksugu maiustusi valmistati: kohukesi, vaarika- ja virsikumaitselisi jogurteid, juustu. Inimesed ostsid neid poest, maksid kassasse raha ja nii sai raha ka härra N. oma lehmade piima eest. Aga rahal on veel see imelik omadus, et mida pikemat teed pidi ta käest kätte käib, seda vähem teda lõpuks on. Härra N. – i laut ja verandadega maja olid linnast üpris kaugel, üle saja kilomeetri, tema lehmade piimast maiustuste valmistamisega, nende laiali vedamisega, inimestele maha müümisega oli tükk tööd. Igaüks tahtis midagi saada! Raha aina liikus, panka ja jälle pangast välja, nii et kui ta viimaks piimaraha kujul härra N. – i kätte, õigemini tema pangakontole jõudis, polnudki seda enam kuigi palju. Vaata kas jätkub Valjale palgagi maksmiseks! Vähe annate piima mul, mõtles härra N. veidi pettunult oma lehmadest ja läks ja isegi pragas veel korra Valjaga. Aga mis Valja sinna teha sai, kui heinad olid pisut kopitanud ja lehmad neid eriti ei tahtnud. Valja küll rääkis nendega ilusti, et noh, Täpi, noh, Musti, olete küll ilusad tüdrukud, on küll teil hea piim, kenad sarved, silmad nagu kuu ja tähed! Aga piima tuli Täpi ja Musti udarast ikka just nii palju kui tuli.
Ükspäev tõi postiljon härra N. – ile kirja. Kiri oli pangalt ja härra N. ei näidanud seda proua N. – ile. Me ei hakka siin rääkima, mis seal kõik kirjas oli, sest see kõik on natuke liiga kurb. Asi oli ühesõnaga nii, et see, mis oli olnud kõige peenemas kirjas ja mis iial juhtuma ei pidanud, läks ometi tõeks. Sellest ja sellest kuupäevast kuulus laut koos lehmadega pangale.
Aga mis teeb pank lehmadega? Pangal on küll suur maja, aga see on linnas ja seal on puhtad vaibad maas. Lehmad määriksid vaibad varsti ära ja mida neile süüagi anda? Või kes neid lüpsab, kui lüpsiaeg kätte jõuab ja terve pank kajab lehmade ammuutamisest? Pangas on tööl hulk naisi, aga nende nimi on teller, mitte lüpsja, nende sõrmed on peenikesed, küüned on lakitud, nende kingadel on kõrged kontsad ja kitsa kostüümiga oleks ebamugav lehma alla küürutada. Nii et vaevalt olid lehmad saanud panga omaks, kui pank need teisele peremehele maha müüs. Härra N. oleks nad küll ise ostnud, aga enam ei andnud pank talle selle jaoks raha. Härra N. palus pisarsilmi, aga korraga polnud härra N. – i nagu olemaski. Teda ei lastud pangadirektori uksest sisse. Ta ootas eestoas, kuni pank kinni pandi ja valvur ta välja ajas. Siis sõitis ta maale oma kahe verandaga majja ja rääkis proua N. – ile kõik ära.
See oli seesama novembrikuu, kui väike must kass, valge tähn rinna ees, ootas asjata piimaköögi ukse ees, et midagi juhtuks. Et oleks nagu alati, tuleks Valja, valaks piima. Aga midagi ei juhtunud. Ta oli veel liiga noor, et sellest midagi taibata, aga küllalt vana, et teada, mis nüüd teha tuleb. Kassid nimelt ei käi koolis. Muist tarkust saavad nad kaasa kohe sündides (nagu tegelikult inimesedki), sest ega siis asjata pole siin ilmas elatud juba tuhandeid ja tuhandeid aastaid. Selle ajaga jääb ikka midagi külge ka. Ja mis veel nende aastatuhandetega pole külge jäänud, seda õpetab neile ema. Näitab ette. Ja ülejäänu õpivad nad elust: sellest, mis elu neile ette näitab. Ühe sellise tarkuse oligi väike must kassipoeg elu käest ära õppinud. Ta oskas nimelt inimeselt süüa küsida. Üldse inimesega olla. Ta oskas seda juba palju paremini kui Emakass. Sest nagu me nägime, hüppas just tema Valjale sülle ja lõi seal isegi nurru lahti.
Nurrumist oskavad kõik kassid küll sündimisest saadik, selle jaoks on neil kohe sisse ehitatud nagu väike suupill: nurruluu. Niipea, kui vaja, nurr tuleb. Aga kass ei nurru kunagi üksi. Mis sa üksi ikka nurrud. Ei tasu vaeva! Kuigi nurrumine pole mingi vaev, vaid hoopis mõnu. Aga neile meeldib seda mõnu alati kellegagi jagada: emakassile poegadega, poegadele emakassiga ja inimesekassile inimesega. Nüüdne seis Emakassi laudas oli küll selline, et suurt nurru ei kostnud seal kuskilt. Polnud tuju ja polnud ka õieti kellega. Aga kassidele pole omane kurta ja kurvastada. Olgu olukord nii vilets kui ta on, iial ei jääda sellepärast veel leinama, endisi ilusaid aegu taga kahetsema. On nagu on – see on kasside lipukiri, nii selge, et selle teist poolt pole vaja välja kirjutadagi, sest täielikul kujul kõlab nende deviis nii:
„On nagu on, vaatame, mis teha!”
Esialgu oli ka alles novembrikuu, lund veel ei sadanud ja kuigi ilma lehmadeta polnud laudas enam suurt soojem kui õues, peavari oli see ikkagi. Emakass pidi nüüd veel usinamalt