„Vana kassimutt ise, aga näe, kui ulakas!”
Kirjanikul läheb korraks oma elu meelest ära ja alati on hea, kui oma elu korraks meelest ära läheb. Kassid ei tuleta seda kunagi meelde. Ikka on huvitavamaid asju. Hiirekrabin, lind, kärbes, vaibanurk, mida tagumiste käppadega udida, endal nägu metsik peas nagu tiigril, või siis muidugi, jah, peremehe pehme voodi, eriti veel padi. Milleks oma pead vaevata asjadega, mis lihtsalt on? Nagu oma elu.
Valja juba naerataski, pühkis pisarad ära, võttis väikese musta kassipoja pihku ja küsis temalt, ikka omas keeles:
„Ja mis siis teist saab, te mustad ja triibulised ja lapilised?”
Inimene küsib vahel kassidelt küsimusi, millele mitte keegi vastata ei oska. Isegi küsimusi, millel polegi vastust!
Muidugi, Valja polnud nutnud mitte kassipoegade, vaid enda pärast. Ja ega väike must kassipoegki Valja pärast tema sülle hüpanud. Selliste võtetega katsuvad kassid inimesele lihtsalt märku anda, et neistki, va tühistest karvakeradest, võib vahel kasu olla. Vähemalt natuke seltsi, vähemalt natuke nalja!
Aga mõne aja pärast siis selgus, miks Valja nutnud oli. Juhtus see, et lauda juurde sõitis auto, mitu lehma aeti autokasti ja auto sõitis ära. Kuhu, pole teada. Tagasi nad igatahes ei tulnud. Tõsi, see polnud esimene kord, kui lehmad või vasikad sõitma viidi ja tagasi polnud neist ükski veel tulnud, aga seekord järgnes ühele autole teine ja nii edasi. Lehmi jäi aina vähemaks. Läksid ka Täpi ja Musti, Valja lemmikud. Ühel päeval oli laut tühi. Ainult lehmade lõhn, vaikselt rippuvad ketid. Isegi heinad veeti lakast ära, nii et kassipojad pidid kiirkorras räästaalustesse varjuma. Sealt vaatasid nende väikesed ümmargused silmad seda hävitustööd pealt.
Järgmisel päeval Valjat enam ei tulnud. Ei tulnud üldse kedagi, isegi mitte traktorit, mis lehmadele vahel silo tõi, aga millega kassid niikuinii kunagi ei suhelnud. Nemad olid olemas ainult Valja jaoks. Kuhu ta nüüd siis jäi? Alumiiniumkauss vedeles piimaköögi ukse ees, tasapisi hakkas piimalõhngi sealt ära kaduma, nii hoolega olid väikesed karedad keeled selle servad veel ja veel kord üle poleerinud. Oli juba novembrikuu. Pääsukesi polnud enam ammu. Õhtu tuli vara.
Kassidele iseenesest õhtu meeldib. Õieti miski pole toredam kui õhtu! Siis alles põnevaks läheb. Hämaras on iga krabin ja krõbin poole huvitavam kui valges. Emakass lipsab vaikselt peidukohast välja, vaatab paremale, vasakule, kaob. Õhtu, see on jaht, hiilimine, kõhedus, hüpped, saak!
Õhtu on tore aeg, aga kui teistsugune oli korraga see õhtu! Keegi ei keeranud suurt laudalülitit, mis tuled põlema paneb. Paaris kohas oli elektrilamp otse aknalaua kohal ja selle paistel oli ennast ju nii mõnus soojendada. Keegi ei vajutanud ka teist nuppu, mis lüpsimasina iga õhtu käima pani. Selle põrinat kartis küll isegi vanakass, poegadest rääkimata, aga nad teadsid, et olgu see põrin kui kole tahes, ennustab ta alati midagi head: sooja piima alumiiniumkausis.
Emakass hakkas aimama, et juhtunud on see, mida ikka ja jälle ette tuleb: inimene on kadunud. Kuhu nad kaovad ja miks, seda ei tea. Aga ikka ja jälle nad kaovad. Viivad kaasa oma lehmad ja lambad, ahjust oma mõnusa sooja tule. Kohas, kus eile oli veel kõik, pole täna enam midagi. Kassid ei tea, mis on sõda, mis katk, mis küüditamine, mis parem elu linnas. Need on inimeste asjad. Need on see, et õigupoolest ei saa inimese peale kunagi päris kindel olla.
Aga see, et lehmad ja nende järel ka lahke Valja kadusid Emakassi laudast, polnud muidugi ei sõda ega katk. Lehmad ei läinud kindlasti ka linna paremat elu otsima ja me teame, et seda ei teinud ka Valja.
Seekord oli mängus midagi muud, üks jõud, mis on kassidele igavesti võõras ja tundmatu. Raha. Kiisude kasukal taskuid ju pole. Ja kuidas sa siis seletadki ühele täie aruga kassile, mis on raha? Et sa püüad kaks hiirt, aga ei söö neid ära ega vii poegadele, vaid paned panka. Kui siis sinu nimel on seal juba, ütleme, kümme hiirt, võid sa minna ja osta poest ühe Kiisueine.
Kiisueine? Mis on Kiisueine, seda teab tänapäeval ka kõige kaugemas maakolkas elav kass. See on see, mis on väikestes läikivates pakikestes, selline kallerdanud, lõhnab nagu – mmmm! – maks, lõhe, heeringas, tuunikala, lihtsalt kala, liha, kalkun, peekon, lind, kana, küülik, lammas, kits, hanemaksapasteet, ulukiraguu…
„Ei tea, mida nad tegelikult sinna sisse panevad, et te seda nii kangesti tahate?” küsib oma kassidelt mõnikord kirjanik. Aga tal on üldse halb komme kiuslikke küsimusi esitada. Või poriseda stiilis:
„Terve tööstuse olete lasknud käima panna, va kavalsabad! Reklaamibürood, raadio, televisiooni…”
Ühesõnaga, Kiisueine lõhna peale tõusevad kassi kõrvad kikki küll ja saba lööb püsti nagu sau, aga samal hetkel on jutt kümnest hiirest pangas tal täiesti meelest läinud. Pühitud! Raha on asi, mida kassid ei võta omaks ka sada korda tuhande aastaga. Ja küllap selleks ajaks on inimesedki rahast tüdinud. Nii et kassid võiksid parastada: näete nüüd. Aga nad ei parasta iial. Neis on loomupärast suuremeelsust: milleks vana asja meeles pidada?
Loomulikult ei teadnud rahast midagi ka lehmad, kes Emakassi laudast olid viidud teadmata suunas. Ometi oli kõige selle taga raha. Sest laut oli küll vana kolhoosilaut, aga kolhoosi, nagu öeldud, enam polnud. Kolhoosist oli alles vaid sõna, nimi: olid veel kolhoosilaudad ja kolhoosi kuivati, kolhoosi kortermaja, kus kunagi elasid lüpsjad ja vasikatalitajad ja nende traktoristidest mehed ja lapsed, kes käisid koolis, ja kogu see rahvas. Maal on ju nii, et nimi, ei tähenda tihti enam midagi. Enamasti viitab see millelegi, mis kord oli, aga mida enam pole. Nimedest ei maksa end maal kunagi eksitada lasta, aga kassid hoolivad nimedest muidugi väga vähesel määral. Nende seas käibib igimuistne tarkus:
„Kutsugu nad meid kuidas tahavad, peaasi, et kausis piima on!”
Või noh, tänapäevases variandis võib „piima” asemel muidugi olla „Kiisueinet”.
Aga see, et „kolhoosi” oli veel vaid nimi, mille taga tegelikult enam midagi polnud, tähendas muuseas seda, et iga asi maksis nüüd raha ja kellel oli kõige rohkem raha, võis kõige rohkemate asjade kohta öelda, et see on tema oma. Jälle miski, millest ükski kass aru ei saaks. Aga inimene, näete, kujutab ette, et saab. Ta seisab maa peal, vaatab enda ümber ja mõtleb: see kõik on minu oma. Muld, rohi, kuused, kased, lepad, pajud, kivid ja sammal. Tahan, pean endale, tahan, müün maha, ostan midagi muud toredat, näiteks auto, sõidan, kuhu tahan. Raha teine nimi ongi: tahan.
Puudes ja rohus elab muidugi hulk linde, liblikaid, ussikesi, hiiri, metsas isegi jäneseid, kitsi, põtru, suuri loomi! Keegi neist ei tea, et nad on inimese omad. Tulevad ja lähevad, sünnivad ja surevad. Isegi kassid ei tea, et nad on inimese omad. Kui neile see küsimus kord ette pandaks, siis äärmisel juhul võiksid nad arvata, et inimene on nende oma. Peremees on ju nende peremees, kes kütab neile ahju, toob poest vahel isegi Kiisueinet, teeb voodi ära? Lõpuks, oma või mitte, ükskõik. Aga mitte inimestele. Sest kellel on kõige rohkem raha, see võib öelda kõige rohkematele asjadele: sa oled minu oma. Kõige rohkem raha on pangal. Siiski ei kuulunud Emakassi laut koos lehmadega esialgu mitte pangale, vaid härra N. – ile.
Härra N. oli tore härra, kellele meeldis maa, meeldisid loomad, meeldis õhtuti istuda oma naisega oma maja verandal ja vaadata, kuidas päike nende maa taha loojub. Härra N. armastas vaikust ja rahu. Sellest saaks aru iga kass. Kahjuks polnud härra N. – il aga nii palju raha, et seda kõike endale ühekorraga lubada. Härra N. polnud ka enam väga noor. Ta mõtles: kui ma nüüd käingi päevast päeva tööl selles asutuses, kus minust ju lugu peetakse, ja kui ma panengi iga kuu natuke raha kõrvale, et kord osta endale põld, laut