Noh, hästi. Tuli välja, et eks poiss pannudki siis selle kassiloo netti üles. Nii-öelda vabavarana, mis ta ju ka kirjaniku poolest oli. Ja tõepoolest, ega seal midagi tõsist pole…
Aga ometi – biograafia! Koguni kaks biograafiat. Kass Rulli (Väikese Mamma) ja kass Sihvka (õige nimega Krasaavitsa) omad. Ja võib-olla isegi mitte ainult nende. Sest eks ole, kui hakkad jutustama ühe elulugu, pead natuke jutustama veel mõne oma. Elulood ju põimuvad, liituvad, kellegi elulugu pole vaid tema elu lugu. Ja lõpuks saab sellest kõigest üks muster…
Sest just nii me seda asja oma lihtsas ja kirjanduskauges meeles ette kujutame: kui igaüks natukenegi jutustab oma, või veel parem, kellegi teise elulugu, siis tasapisi saaks jutustatud kõigi oma korraga. Meie, tema, nende, isegi kasside, koerte, hobuste…
Aga, ühesõnaga. Toome siin selle ära: kirjaniku poolt poisi jaoks kirja pandud „ebatõsise” ülevaate tema kasside elust enne seda, kui nendest kirjaniku kassid said. Sest muuseas on see meie arvates hea sissejuhatus kirjaniku enda ellu (mille jutustamine on meie peaeesmärk), aega ja miks ka mitte – loomingusse.
Oma vanu raamatuid ta niikuinii uuesti avaldada ei luba. Isegi neist rääkimine on tema kuuldes kõvasti keelatud. Ja kui vastab tõele (milles me küll veidi kahtleme), et ta enam kunagi midagi ei avalda, võib see kaksikbiograafia kergesti osutuda kirjaniku üldse viimaseks teoseks. Ja sel juhul, kassidest või mitte, mingi kirjandus-looline väärtus võiks tal ju ometi olla?
Loo pealkirjaks oli ta pannud „Joosep”.
Joosep
Üks vähemalt on kindel: tõelise, ausa ja puhtatõulise maakassina sündis kass Rulli laudas. Laut, kus ta ilmale tuli, oli pikk, valgekslubjatud seintega, veel kolhoosiaegne. Mis oli kolhoos? Kolhoos oli see, et lehmad elasid hulgakesti koos riigi poolt neile ehitatud laudas, nende piim läks riigile, ja inimesedki, kes lehmade eest hoolitsesid ja neile heina tegid, elasid riigi poolt põlluserva ehitatud majas hulgakesti koos. Loomulikult elas kolhoosis ka kasse. Aga erinevalt lehmadest ja inimestest ei peetud kolhoosi kontoris nende üle mingit arvestust. Nad lihtsalt elasid. See oli nende kodupaik, juba nende vaaremad ja vaarvaarvaarvaarvaaremad olid seal elanud. Ammu enne kolhoosi. Talu ajal ja mõisa ajal. Alati.
Kuid ajal, millest räägib meie lugu, oli ka kolhoos juba minevik, kuigi veel lähi-. Nii kolhoosilaut kui ka kortermaja olid juba pooleldi maha jäetud. Või siis: alles pooleldi. Kuid kasse puudutavad inimeste omandi- ja tootmissuhted vaid kaudselt. Mis neile loeb, on lakk. Et majal, kuulugu ta kellele tahes, oleks suur lakk. Nii on see olnud sestsaadik, kui inimesed oma majadele õppisid lakkasid ehitama. Võimalik, et seda õpetasid neile kassid.
Lakk on tähtis, sest lakas on heinad, heinamaadelt niidetud rohi, mis suvel on päikese käes kuivanud, mõnusalt lõhnav ja krabisev, hiirepesi täis. Kevadeks söövad altkorruse lehmad küll heinad ära, aga nii palju jääb neid laka peale ikka, et Emakassil on, kuhu ta oma pojad toob.
Milline see Emakass just täpselt oli – ajalugu vaikib. Võime vaid kujutleda, et ehk oli samasugune musta kasukaga, valge tähniga rinna ees, kartmatu iseloomuga, meelekindlalt oma pisut kõveratel jalgadel aina uutele ja uutele kassipojapesakondadele hiiri ja linnukesi kandev kassimamma.
Valja jaoks, kes lehmi ja vasikaid talitab, on ta üks laudakassidest, kes iga päev pärast lehmade lüpsmist piimaruumi ukse taga oma järge ootavad. Seal on üks vana alumiiniumkauss, veidi mõlkis ja mitte just kõige puhtamate äärtega. Aga põhi on alati puhas, hõbedane, tuhmilt läikiv, karedatest kassikeeltest poleeritud. Soojadel suvepäevadel jalutab seal alati mõni kärbes.
Kui lehmi elab laudas täpselt kakskümmend kaks (mahuks märksa rohkem), vasikaid-mullikaid parajasti kolmteist, kõigil kollased numbrid kõrva küljes ja mõnel lemmikumal isegi juba ka Valja pandud nimi, siis kasside arv on täpselt kindlaks tegemata, aga enamasti pole neid üle kümne. Kuna nende hulk pidevalt muutub, pole mõtet neid lugema hakatagi.
Aga laut on koduks ka kärbestele. Keegi ei oska isegi aimata, kui palju neid seal elab. Võib-olla miljon. Võib-olla kaks. Kui on suvi. Talvel kärbsed magavad. Kus – ärge küsige. Kuhu aga pugeda saab! Igatahes, kui on suvi, siis mõni neist miljonist kärbsest jalutab alati kassikausi puhtakslakutud põhjal. Kärbse keel on väiksem ja nobedam kui kassi oma. Tema leiab piimatilga veel sealtki, kust mitu kassi on järjestikku üle käinud.
Kassid kärbseid ei salli. Neid ei salli ka lehmad, kes peavad kogu aeg kõrvu liigutama, pead raputama, sabaga vastu vasakut ja vastu paremat külge lööma. Iga kord langeb mõni kärbes, teised tõusevad korraks lendu, et kohe jälle samasse kohta tagasi laskuda. Valja ka ei salli kärbseid. Sest kes salliks! Aga ärge te öelge. Laudas elab suviti veel rahvast. Lae all ühe tala kõrval, kuhu kassid iial ligi ei saa, ükskõik kui igatsevalt nad sinnapoole ka ei vaataks, on pääsukesepesa. Teine on veel ja kolmas on veel. Igas pesas hulk poegi, täpselt nagu kassipesaski, ja neile tassivad ema ja isa päev läbi kärbseid. Pojad ajavad aga nokad laiali ja ema ja isa muudkui sööstavad edasi-tagasi. Sügiseks kasvavad poegadele samasugused pikad sabad, läikivad mustad tiivad, nagu on nende vanematel, ja nii saavad nad üheskoos Aafrikasse lennata, kus kärbsed ka talvel ei maga. Võib öelda, et sinna lendavad nad puhtalt kärbeste jõul. Ja kevadel tagasi jälle, ikka kärbeste jõul!
Aga Valja niisiis teab Emakassi küll. Emakass on üsna metsik, väga katsuda ei lase, aga tuleb siiski ligi, kui piim kaussi valatakse. Valja vahel isegi valvab veidi juures, ajab vana hirmsa näoga ilma kõrvadeta kõutsi eemale, et Emakass rahulikult lakkuda saaks. Valja näeb, et tal on pojad kõhus ja siis ühel päeval enam ei ole.
„Noh, kuhu sa nad siis peitsid mul?” küsib ta emakassilt omas keeles.
Valja on ukrainlane, sündinud sellel kaugel maal, kus põllu peal kasvavad isegi arbuusid. Aga elu on toonud ta Emakassi kodumaale. Elu ei vii mitte ainult kasse teinekord sünnikohast kaugele, vaid võib sama teha ka inimestega. Kerge pole see kummalegi. Kõik on seal võõras ja tundmatu, võib-olla ohtlik, võõrad puud ja metsad, võõrad majad, koerad, inimesed, maanteed, hiireurud, võõrastest kurjadest kassidest rääkimata. Võtab tükk aega, kuni nad kõik selgeks saavad. Kassidel on ometi see eelis, et kassikeel on igal pool ühesugune. Ega need inimesekeeledki lõpuks nii erinevad pole. Aga kohe aru küll ei saa, peab õppima. Valjale meeldib lehmade ja kasside juures see, et nendega saab rääkida omas keeles.
Emakass muidugi ei ütle Valjale, kuhu ta nad peitis. Lakub kiiresti-kiiresti piima, siis on äkki kadunud. Kuhu? Lehmad ainult vehivad kärbseid, pääsuke istub lahtisel aknal ja kudlitab-kadlitab, keegi pole midagi näinud.
Ühel päeval, juba kesksuvel, kui laudalakas lõhnavad uued heinad, toob Emakass oma pesakonna ometi Valjale näha. Kuigi ta ennast katsuda ei lase, on Valja siiski tema usalduse võitnud. Nüüd lakuvad pojad kõik kooris, limps-limps-limps, Emakass vaatab pealt, susiseb vana kõutsi peale, kes parem hoiab eemale. Ta teab, et Emakassi poegadele (milline neist ka tema oma võiks olla?) parem ei maksa ligi minna. Ühe hetkega võib sellest rippuva kõhu ja tissidega just nagu ohutust loomakesest saada väike turtsuv ja küünistav masin. Osa poegi on hallivöödilised, üks on mustavalge-lapiline, kaks mustad nagu söetükid, ühel siiski selge valge tähn rinna ees. See ongi tulevane Rulli-proua. Aga praegu pole tal mingit nime ja ilma kindla nimeta elab ta veel aastaid. Ta on lihtsalt üks nimetu must maakassipoeg, nagu neid läbi aegade kõigil lakapealsetel ilmale on tulnud. Pojad on sama arad kui Emakass. Ainult see üks valge tähniga must ei jookse kohe eest ära ega hakka küünistama, kui Valja teda kinni võtta proovib. Pisike süda taob küll kõvasti ja silmad on suured, roosa keeleots suust väljas. Valja laseb ta teiste juurde tagasi.
Mis neist kõigist sai, me ei tea. Nende väikest maailma tabas just enne talve katastroof. See polnud küll tulekahi, milliseid on kassirahva mälusse talletatud tuhandeid ja tuhandeid, üks hirmsam kui teine. See ei juhtunud ka nii äkki. Algul nagu