„No hea küll… Aga ära teda voodisse küll lase. Teeme talle kolatuppa pappkasti sisse aseme ja homme vaatame, võib-olla on ta kellegi ärajooksnud kassipoeg…”
„Ei ole!”
„Ei ole! Ei ole!” kordas Venna järele, nagu ta ikka Joosepit järele kordas, aga seekord tõesti ka sisemise veendumusega.
Aga kui kaks, olgugi väikest, ühe, olgugi suure vastu on ühel meelel, ja kui neil ikka tõesti tõsi taga on – siis pole ka suurel midagi parata. Tuleb käed rippu lasta. Tuleb kassipoeg majja võtta.
Väike kass oli võitnud kaks enda poole. Mahajäetud laudast, metsikust, tühjast ja vaenulikust kassimaailmast oli ta inimeste juurde välja murdnud.
Igatahes ei tuntud sel õhtul Kollases majas enam igavust. Isegi multikad unustati ära ja see juba ütleb midagi. Kassipojale pappkasti pesa tegemine, talle tassi otsimine, millest emal kahju ei oleks…
Piima valamine.
„Näe, lakub!”
„Aga mis me talle veel anname? Mida kassipoeg sööb?”
„No ma ei tea, ehk praekartulit?”
Tõtt öelda, ega neil palju muud sööki majas polnudki kui praekartulit. Nii oli see tihtipeale. Aga kassipoeg ei teinud sellest kunagi numbrit. Sõi küll praekartulit. Kõike sõi. Kui sa oled laudas sündinud, on sul juba väikesena kaasas teatav elutarkuse pagas. Kui valida pole, sa ei vali.
Muidugi, inimeselaste hellus ja huvi ühe kassipoja vastu pole just see, mis emakassi oma. Nagu need inimesed on: tujukad, tüdivad, alati tahavad midagi uut (arusaamatu hullus kasside jaoks!) ja eks nii olnud ka Joosep ja tema väikene Venna. Loomulikult polnud kassipoeg juba ülejärgmisel õhtul enam nii huvitav. Aga ega kassid ei tahagi nii huvitavad olla. Tõtt-öelda on isegi parem, kui sa liiga huvitav ei ole. Igatahes sai väikesest mustast laudakassist Joosepi Kiisu. Noh, Venna oma natuke ka. Kirpudest saadigi lahti. Kui kassipoeg oli paar päeva juba saanud piima lakkuda ja praekartuleid pudistada, püüdis ta esimese hiire. Nüüd tõusid tema aktsiad ka poiste ema silmis. Hiiri oli majas tõesti palju ja ema ei suutnud neid lõksuga püüda. Vormitäiteks ta küll kiljatas, kui kassipoeg hiirega tuli, aga oli üldiselt rahul. Kiisu ei paistnudki enam nii rääbakas. Päris ilus kass.
Ta oli oma Suure Retke (Emakassi laudast Kollase majani polnud tõtt-öelda kilomeetritki) ette võtnud ka üsna viimasel hetkel. Või ütleme, just õigel ajal. Varsti pärast seda, veel enne jõulupühi (siis sai ta esimest korda selle piirkonna kasside traditsioonilist jõulutoitu, sülti ja verivorsti maitsta) läksid ilmad väga külmaks. Tõtt-öelda ei pidanud ka Kollane maja, kuigi ta veel pigem päris kenakene välja nägi, sugugi sooja. Vist polnud selles majas vahepeal tükk aega kassi olnud ja kõik teavad, et ilma kassita läheb maja ruttu hukka. Hiired olid sambla palkide vahelt siit ja sealt välja tuustinud. Rotid olid köögipõrandasse paar päris suurt auku närinud, mida poiste ema küll kaltsudega toppis, aga eks pragude vahelt puhunud ikka. Ja vanade logisevate aknaraamide vahelt. Ja ukse vahelt.
Ja ega neid puidki teab mis palju olnud. Poiste isa oli neid ju teinud ka, aga just selle puude tegemise pealt oli see maaelu tal lõplikult üle visanud. Vahel juhtub nii. Nad olid koos maale tulnud, pead täis plaane ja unistusi, nagu inimestel on. Neil oli ometi kord oma kodu. Kõik oli peaaegu ideaalne. Käisid sõbrad linnast, kiitsid paiga maalähedust, vaikust, loodust, kõiki neid asju, mille keskel elades varsti tundub, et neid võiks mõnikord isegi natuke vähem olla. Eriti siis, kui suvi läbi saab. Ükspäev jääb aken, mille mõtlesid lahti teha, sulle käe otsa kõlkuma. Raam on mäda, hinged tulid küljest lahti. Kuuri, selle endise hobusetalli, veel endise uue mõisarehe katus on hiigelsuur ja kõrge. Ta jookseb igalt poolt läbi, mädad talad painduvad juba ohtlikult. Jõud ei käi üle sellest kõigest…
Kui palju kergem, toredam on linnas mees olla! Keerad auto süütevõtit, teed läpaka põlve peal lahti, tõstad mobiili kõrva juurde, räägid asjaliku häälega. Oskad olla. Siin nagu korraga ei oska. Muruniitjat pole, on küll vikat, aga see on nüri ja läheb kohe otsapidi maasse. Puud, mille üks külamees suure lunimise peale tõi (ei oska ju nendega rääkida, ei tea, mida pakkuda ja kui palju) ja juppideks saagis, ei tahagi kohe esimese kirvehoobiga pooleks minna. No puid lõhkuda ma ometi oskan! Särk läheb seljas märjaks. Puu on nätske. Ilm on palav. Võtad särgi ära – parmud!
Ühesõnaga, isa on praegu linnas. Tal on seal tegemist. Need „praegu” ja „tegemist” on poiste jaoks omandanud juba püsiva, igava tähenduse.
Aga poiste ema on uhke. Tema igatahes ei lähe tagasi sinna vanaema juurde, kus nad enne elasid (Venna enam ei mäletagi seda). Tema võitleb. Ta võtab käsisae ja saeb kuusehekist kuivanud kuuse maha. Saeb selle juppideks ka. Terve lühike talvine päev kulub ühe kuuse peale. Aga nutma ta ei hakka. Ta lõhub kuuri all neid suvest jäänud pakkusid. Saab pooleks küll. Enam nad pole nätsked, vaid on jäätunud, lähevad! Mis siis, et lubati kuivi puid osta. Eks neid lubadusi ole ennegi kuuldud. Ja vabandusi.
Kõige külmemate ilmadega kolivad kõik ühte suurde laia voodisse, mis on kohe ahju kõrval. Köögis on hommikuks veeämbri peal jääkirme. Kaevupump tuleb vaipade sisse mähkida. Aga tegelikult on üheskoos selles pesas olla igavesti vahva, poistele meeldib, ja kassipojale ka. Teki alla teda küll ei lubata võtta, aga ta tõmbab jalgade peal kerasse, lööb nii kõvasti nurru. Kõik jäävad magusasti magama.
Nojah, vahel juhtub, et kass tahab keset ööd välja. Või on see vastu hommikut, kes seda teab, ööd on ju nii pikad ja pimedad! Korralikku ja head päritolu (ikkagi Emakassi tütar!) maakassina käib Kiisu oma asju õiendamas ainult õues. Liivakast on toas küll, aga ainult igaks juhuks, et õnnetust ei juhtuks.
Eks ta siis katsu kedagi üles äratada. Ega see lihtne ei ole igakord. Alguses nurrub niisama, kõnnib veidi mööda jalgu, hüppab põrandale, tapsutab ukse juurde. Kas saab veel selgemalt rääkida? Väike näuks. Ikka keegi ei kuule. Lõpuks ei aita muud, kui tuleb hüpata voodisse, kõditada vurrudega Joosepi nina. Alguses ajab Joosep kassi ära, aga Kiisu on visa, mis sa teed! Lõpuks tuleb Joosepil ikka üles tulla, eeskotta minna ja välisuks lahti teha. Huvitav on see, et kassipojaga koos minnes ta eeskoda ei karda, isegi mitte pimedat sahvrit seal kõrval, mille uks on irvakil. Ta ei mäletagi enam, et ta neid kunagi kartis.
Päike paistis juba päeval üle kuuseheki latvade, soojendas tube. Räästad tilkusid, tihane laulis. Öösel küll külmetas veel, aga see polnud enam pakane. Joosep, Venna ja nende ema magasid jälle igaüks omas voodis, mis seisid kenasti ringis ümber ahjukülje. Kass oli vahepeal saavutanud õiguse, või noh, poolõiguse, pugeda mõnikord Joosepi juurde teki alla. Tegelikult oli see küll keelatud. Ja tuli ka enamasti välja. Joosep tõstis tekiserva küll hästi tasakesi ja kass puges veel tasemini sinna alla. Aga siis juhtus alati see, et Kiisu sattus sellest vahvast koopast niisugusse vaimustusse, et hakkas kõva lärinaga nurruma.
„Joosep… Kas sa oled kassi jälle voodisse võtnud? Las ta läheb oma pessa magama…” kostis ema unine hääl.
Aga noh, sellest sai aru, et asi pole siiski nii tõsine. Varem oli kassi voodisse võtmine küll kõvasti keelatud ja tõi alati kaasa pahanduse. Aga siis ükskord läks kass kaduma. Läks öösel välja, nagu ikka, aga hommikul ei oodanudki ukse taga. Päev otsa käis Joosep iga natukese aja tagant vaatamas, kutsumas:
„Kiisu! Kiisu-Kiisu-Kiisu!”
Aga ei midagi. Ta plaanis isegi jälgi mööda kassile järele minna, nagu kõik jäljekütid raamatutes tegid, ja läks ka. Kassijälgi oli maja ümber palju. Ühed läksid küll raudteetammile, aga seal oli sõitnud auto, jäljed kadusid ära. Joosep ei teadnud ju, kustpoolt Kiisu kunagi oli tulnud. Kui ta oleks teadnud, oleks ta ehk ema nõusse saanud (üksi ei tohtinud