Nüüd, kui Memmu oli kaugel Ameerikas ja Kristian täiesti murtud, ei seadnud ka Hertta mingeid tingimusi kojutulekuks. Vaevalt Kristian neid ka täitnud oleks.
Otto oli juba alustanud nädalavahetuse pidulikku vastuvõttu, riietudes lotendavate alukateni lahti ja avades pudeli Admiraali õlut. Telekas jahvatasid uudised.
„Miks nad valivad sinna Nõukogude Liidu peasekretäri kohale ainult mingeid kirstukandidaate?” imestas Otto. „Ja siis veel see ametinimi ka, sekretär. Raisk, see on ju eitede töö.”
Hertta ja Kristian vaatasid Ottole küsivalt otsa.
„Ma olen kindel, et sellel Tšernenkol on ka patareid perses,” jätkas Otto vahutamist.
„Kuidas nii?” imestas Hertta.
„See Brežnev oli ka viimasel ajal selline vahakuju. Ma olen täiesti kindel, et ta suri juba millalgi 70. aastate lõpus. Tiblad panid talle perse mingi aku ja juhtmepuntra ja liigutasid teda nende abil,” mulises Otto. „Ja ei ela neist uutest vanameestest ka ükski üle aasta.”
„Aga pärast Brežnevit on ju surnud ainult Andropov,” imestas Kristian.
„Ja see,” osutas Otto telekast näidatavat Konstantin Ustinovitð Tðernenkot.
„Kas see on ka surnud?” vahtis Kristian löödult teleekraani.
„Nüüd lõpetate mõlemad sellise jutu!” nähvas Hertta.
Otto otsis palavikuliselt korralikku reedeõhtust vaidlusteemat.
„No millal sa viimati nägid Tšernenkot Kremli müüridel hundiratast viskamas? Vaata järgmist Oktoobrirevolutsiooni paraadi, seal seisab ta tribüünil, karvamüts silmadel ja mingi abiline hoiab ta kätt üleval, et palsameerimine välja ei paistaks.”
Kristian kuulas isa jutuvoolu.
„Kas sa oled sõjalaps?” küsis Kristian.
Otto lasi õllepudelil kõhule langeda ja vahtis imestades poega.
„Miks nii?”
„Sa vihkad Nõukogude Liitu.”
„See on ju näha, mis kuradi mängu nad mängivad,” mörises Otto. „See Moskva olümpiamängude kettaheite ajal väravate avamine oli täiesti venkude moodi. Õnneks ei osale need punamunnid Los Angelese mängudel.”
Los Angelese mainimine tõi Kristianile meelde Memmu. Õnneks jättis Nõukogude Liit Los Angelese olümpiamängudele koondise saatmata, sest Memmu kiindumine mõnda sihvakasse Nõukogude sportlasse oleks sellest katastroofist veel ainult puudunudki. Kristian tahtis uskuda, et Memmu oli saatnud talle lihtsalt mingi korvpalliklubi reklaampildi, millele ta sädelev tüdruksõber modelliks oli kutsutud. Pealegi oli Big Ben kell Londonis, mitte mingi suure munniga neeger Kalifornias.
Otto ja Hertta jäid koju sohvale vaidlema, kas NLKP peasekretäril on hunnik patareisid perses või mitte, kuna Kristian sörkis täie hooga Herttoniemi Eränkävijätorile Tomiga kohtuma. Platsi parklas tõstis Esko Honkajuuri just suurt poekotti mõne aasta vanusesse Toyota Crown Super Salooni. Sellel oli lausa 2,8liitrine sissepritsega mootor. Kristian lehvitas rõõmsalt tulevasele äiale. Esko lehvitas vastu ja viipas Kristiani enda juurde. See oli Kristiani arvates hea märk.
„Kas Memmu on sulle helistanud?” küsis Esko tõsiselt.
„Ei, aga saatis ilusa reklaampildi.”
„Mis reklaampildi?”
„Selle korvpallimeeskonna oma.”
Esko kummardus autosse ja küsis Birgitilt, kas too teab mingist korvpallimeeskonna reklaampildist. Ka Birgit tuli autost välja ja ütles:
„Kas see Ben ei mängi mitte ülikooli meeskonnas?”
Beni nime mainimine tõmbas Kristiani täiesti kangeks.
„Öööö, kes see Ben oligi?” küsis Kristian.
„Kas Memmu pole sulle helistanud?” küsis Esko uuesti.
„Esko,” katkestas teda Birgit, „võib-olla on parem, kui Kristian räägib ise Memmuga.”
Kristian ei soostunud ikka veel kujutlema Memmu ja Beni vahele midagi muud kui lambivälgu jagu kestnud ühist reklaamipausi. Aga mingi halb eelaimus hakkas siiski peas närima.
Tomi leidis eest lillepoe aknalaual noruspäi istuva ja sülitava lokilise Romeo.
„Oled uued keemilised teinud või?” alustas Tomi.
„Kuidas nii?”
„Su juuksed on rohkem krussis kui varem.”
„Lasin ema juukselakki pähe.”
„Vaata, mis mul siin on,” itsitas Tomi ja avas sinipunase Adidase torukoti.
Kotis oli üks pudel Ruskat ja piparmündi-šokolaadilikööri ning mõned õlled.
„Kellele need suured pudelid on?” küsis Kristian.
Tomi ainult naeratas ja arvas, et nad võiksid hakata Tammisalo poole astuma, kus on oodata korralikku kodupidu.
Teel ei olnud päris rahulikku kohta, kus jooke maitsta, enne kui mööduti Kristiani töökohast Autonovost ja pöörduti varjulisele jalgteele. Kristian oli saanud .iati maale toova Autonovo reklaamilao suviseks asendajaks. Ta pakkis plakateid ja väikesi automudeleid .iati edasimüüjatele igal pool Soomes.
„Need Abraham Wetter ja Johan Sederholm ei ütle mulle küll mitte midagi,” vaatas Kristian tänavasilte.
„Ma tegin Herttoniemi mõisast referaadi, nad on kunagi selle omanikud olnud.”
„Koos või? Kas nad on mingid homod?”
Tomi oli just tõmmanud mahvi äsja süüdatud suitsust ja pidi suitsuse naerupahvaku kätte peaaegu lämbuma.
„Muide, kas sa teadsid, et seal mõisas kummitab?”
„Olen kuulnud, aga ma ei usu kummitusi,” ütles Kristian kiiresti.
„See olevat mõisa viimane eraomanik Johan Bergbom, kelle kommarid hommikusöögilauas maha lasid.”
„Ja tema kummitabki?”
Tomi noogutas ja korkis Kristianile Ruska pudeli lahti.
„Öäkk! Mis see on?” läkastas Kristian.
„Ruska. Aga oota natuke, ma teen selle enne valmis,” ütles Tomi ja kallas pudelisse karbitäie Sisu-pastille.
„Mida sa teed?”
„Nii hakkab see paremini pähe,” naeris Tomi ja hakkas pudelit raputama.
Poisid kõndisid Tammisalot ja Herttoniemit ühendava silla alla ja tegid lahti ühed Admiraalid.
„Suitsu tahad?” küsis Tomi.
Kristian võttis valge Marlboro ja püüdis seda süüdata.
„Sul käed värisevad või?” imestas Tomi.
„Jah, natuke.”
„Mis sind üldse vaevab?”
Kristian mõtles maruliselt, kas öelda valjusti välja oma kõige hullem painaja.
„Memmu võib tahta lahku minna.”
„Äh? Seal usas või?”
Kristian noogutas.
„Mulle tundub, et ta sebib mingi suure neegriga.”
Tomi püüdis naeru tagasi hoida.
„Sorri, ma ei naera sinu üle, vaid selle peale, kuidas sa seda ütlesid.”
„Ma tõmban enda täna täis,” mossitas Kristian ja võttis Ruskast julge sõõmu.
„Oled sa end üldse kunagi korralikult täis joonud?”
„Ei, aga nüüd on hea põhjus.”
Tomi lõi