„Jalutama? Kurat, ta peaks koos minuga jalutama. Me oleme ju abielus.”
Kristian ei olnud kunagi näinud isa vabatahtlikult jalutamas.
„No jaa,” noogutas Kristian.
Otto tõi köögist tooli ja läks esikusse trepikojast kostvaid hääli kuulama. Kristian kadus oma tuppa ja lootis uinuda pead kainestavasse unne. Suus oli happelise suhkrumöga maitse ja natuke ajas isegi nutma.
Hertta tuli koju alles hommikul. Esmalt leidis ta esiku põrandal kerra tõmbunult magava Otto, kes oli padjaks võtnud Hertta ruudulised punaste karvatuttidega kaunistatud toatuhvlid. Kristian magas oma voodis nagu Jeesus ristil. Käed olid laiali ja jalad kõvasti ristis. Kogu pühadus hajus siiski koos mööda Kristiani põske niriseva ilanirega ja ka pisikestesse poiste aluspükstesse kängitsetud oikumeeniline erektsioon ei pannud Herttat just vaimustusest taevasse hüppama. Ema lõi ukse kõmakaga kinni. Kristian hakkas karjuma. Hertta pidi ukse uuesti lahti tegema ja uurima, mis pojal viga.
„Huh, õnneks olid see kõigest sina,” ohkas Kristian ema nähes.
Hertta püüdis mitte vaadata poja pidulikult seisvat riista.
„Paned ehk püksid jalga,” palus Hertta.
Samas märkas Kristian, et tal on uskumatult uljas hommikukõva.
„Jaah…”
Hertta pigistas silmad kinni ja ütles eriti selgelt artikuleerides:
„Ja lepime kokku, et järgmist jaah-sõna kuuldes annan teile mõlemale korralikult torusse?”
„Jaa… või ei!”
Kristianil oli seletamatult halb enesetunne. Suus oli kibe maomahla-okse-alkoholisegumaitse ja pea tuikas. Kristian oletas, et peavalu tuli suitsust. Veelgi suurem tusk raadas ta südant. Kuhugi oli kadunud see muretu suhtumine Memmu saadetud pilti. Tumedad mõtted olid hakanud varjutama varem nii päikeselise nooruki meelt.
„Tulge sööma,” kamandas Hertta köögist.
Mõte söögist tõi Kristiani ihule külma higi. Kõht oli endiselt segi nagu Dingo tuuribuss, aga Hertta kannatlikkus oli samuti lõpuni ära kasutatud. Kristian tõusis vapralt püsti, tõmbas jalga Adidase dressipüksid ja kollase Lacoste'i särgi.
„Ema, kas sa olid öösel kodus?”
Hertta ei vastanud midagi.
„Ema, tegelikult ka, kas sa jätsid meid üksi koju?” jätkas Kristian pinnimist.
Hertta oli hakanud öist põgenemist kahetsema. Äkki oli see siiski liiga karm reaktsioon.
„Ema käis ainult tädi Unelma juures kohvil.”
„Öösel või?”
„Jah.”
„Miks?”
„Rääkisime tööasjadest,” valetas Hertta.
„Mis sellest trahvimisest rääkida on?”
Hertta märkas, et libiseb aina sügavamale mutta, kui oma parkimiskontrollija töö varjus veel ettekäändeid välja mõtleb.
„Jätame juba selle asja,” palus Hertta.
Kristian noogutas ja otsustas ema kadumistriki unustada.
Otto oli läinud esikupõrandalt vetsu hommikusele sitale.
„Raisk, jälle tuleb verd,” karjus Otto vetsust.
Hertta oli juba mitu korda soovitanud mehel hemorroide arstile näidata, aga Otto oleks pigem verekaotusse surnud kui oma roosinuppu kellelegi näidanud. Mõte verd pasandavast Ottost ei äratanud Kristiani söögiisu. Hertta oli tõstnud lauale poti ja kolm sügavat kaussi.
„Mis meil hommikusöögiks on?” küsis Kristian.
Hertta tõstis potilt kaane.
„Makaroni-piimasupp.”
Kristian tõmbus endisest veelgi kahvatumaks.
„Mis nüüd?” imestas Hertta.
„Kõht on natuke valus.”
Hertta lõi käed puusa ja hakkas kriisates vahutama:
„Eks sellise lakkumise peale läheb igaühel kõht korrast ära. Mine aga sinna oma verd punnitava isa kõrvale oksele!”
Teist soovitust enam vaja ei olnud. Kristian tõmbas ukse lahti. Otto istus põiki potil ja uuris parajasti verist vetsupaberit. Kristian tõukas isa kõrvale ja hakkas punasesse vetsupotti oksendama. Otto vajus tõukamisest poti ja seina vahele, nii et iga öökimisega puutus Kristiani põsk vastu Otto paljast perset. Otto hakkas end kogu jõust vabaks vingerdama. Ainus koht, millest ta suutis kõvasti kinni haarata, oli Kristiani pea. Kogukas Otto surus ise märkamata poja pead aina sügavamale vetsupotti. Kristianit tabas meeletu kabuhirm. Verine veepiir lähenes ähvardava kiirusega, kui isa higine käsi endisest tugevamini Kristiani lokilisest kuklast tuge otsis.
„Kuule, segane, ma upun!” kõõksus Kristian potist.
Jälle prantsatas vetsu uks lahti. Ukseavas seisis ähvardav kuju. Otto oli näinud uue filmi „Terminaator” reklaampilte. Hertta oli praegu täiesti filmi peaosalise, mingi endise kulturisti moodi.
„Mida sa seal vahid, raisk?” käratas Otto. „Aita mind siit välja, enne kui selle jõnglase pea mulle perse lipsab.”
Väikese naise kohta oli Herttal vihasena mitme mehe jõud. Otto lendas esiku vaibale nagu reaktiivlennuk.
„Kuhu paps läks?” küsis Kristian
Esikust kostis hirmsat vandumist.
„Ja nüüd mõlemad makaronisuppi sööma,” käratas Hertta peaaegu mehe häälega.
„Jaah… või ei!” parandas Kristian end kiiresti.
Karmile joomisele vältimatult järgnevad hommikumasendused olid Kristianile tuttavad ainult Otto pohmahommikutest, aga nüüd oli ta ise langemas sama lootusetusse seisu. Kõige hullem tunne oli siiski seotud Memmuga. Mingi sisemine aimdus kordas julma fakti: eluajaks plaanitud ühine teekond oli kahanenud mõne tulise nädala pikkuseks kiirmarsiks.
Kuidas Kristian ka ei püüdnud olla oma isa poeg ja võtta pettumused vastu muutes need meeletuks raevutsemiseks, oli ta peamine tunne ikkagi põhjatuna tunduv kurbus. Kurbus, mis imes endasse nagu keeristormi silm. Kristian oli pigem nutma puhkemise äärel olev tundeline pisitüdruk kui ehtne raevuhoos märatsev Pesonen. Isegi lahja makaronisupp ei suutnud Kristianit turgutada.
5
Masendus ei lasknud Kristianit oma haardest lahti. Autonovost vabanedes sööstis ta kõigepealt päevast posti sirvima. Kirja, kaarti ega pakki Ameerikast ei olnud kunagi. Hertta õppis pisitasa poja käitumist tõlgendama ja mõistma, kui tõsiselt too Memmusse kiindunud oli olnud. Herttat hakkas vaevama ka pisuke süütunne, sest oli ta ju üsna julmal viisil kaikaid noorte armurataste kodaraisse loopinud. Armid vasakul käel olid lapse lõhkikäristatud südame kõrval vaid väikesed kriimustused.
„Tule ema sülle.”
Mõne meelest võis olla kummaline, et pea 17-aastane noormees istub ema põlvel, aga Kristianile oli see enesestmõistetav. See oli ju ta oma ema süli. Kristian oli hakanud pärast Memmu piltpostkaardi saabumist juurde võtma, nii et väga kaua ei jõudnud Hertta siiski oma poega süleleda.
„Mida sa sünnipäevaks tahad?” tahtis Hertta poega lohutada.
Kristiani peas oli pöörelnud vaid üks soov, et Memmu tuleks tagasi tema juurde. Seda soovi aga ema poja suust kuulda ei tahaks, nii et Kristian tuli lagedale teiseks parima variandiga.
„No selline Commodore 64-masin oleks küll väga lahe, aga mulle piisab tegelikult ka mõnest tavalisest kingist.”
„Commodore 64-masin? Mida see teeb?” imestas Hertta.
Kristian püüdis seletada emale Commodore 64 tööd, aga mõistis samas, et masin oleks kõigest