«Kui lood on nii, nagu sa kahtlustad, siis ei tundu see olevat sugugi nii rõõmustav, kui see muidu olema peaks, kui sa nõnda masendunud oled ning sinu suhted Erikuga on nii ebaharmoonilised,» kirjutas Anna Åkerblom. Teisalt oli aga paljugi eest põhjust tänulik olla – Dag elas palaviku üle ja Ingmar oli terve. «Elu ei tohi olla nii sünge, Karin.»
Vaevalt oldi aga sarlakitest ja angiinist toibunud, kui kätte jõudis läkaköha kord. Mõlemad pojad jäid haigeks ja juba ammu rasedaks tunnistatud Karin Bergman kahtlustas, et ta ise on samuti haigestumas. Arst kartis enneaegse sünnituse ohtu ning Erik ja Karin Bergman sõitsid Uppsalasse. Osalt selleks, et akadeemilisele haiglale lähedal olla, osalt Anna Åkerblomi juurde puhkama. Seal, suviselt lämbes ja vaikses ülikooli ning peapiiskopi residentsilinnas veetsid nad Erik Bergmani sõnutsi «koos õndsalt aega». Neil puhkudel alati juuresviibiv professor Josephson rahustas lapseootel ema. Sünnitus algab siis, kui on õige aeg, tõotas ta. «Mitte enne, kui ma öelnud olen.»
22. augustil 1922 sünnitas Karin Bergman tütre ja märkis oma tagasihoidlikul viisil päevikusse: «Karin Ann Margareta, sünd. 22.8.22. Sv. Ps. 619 «Jumal, vaata oma armast last.»»
Erik Bergmani rõõm oli piiritu. Ta oli üliõnnelik, kui ämmaemand teatas, et sündis tütar. «Tundsin, et olen tänu oma tütrekesele piiritult rikkaks saanud,» kirjutab ta oma biograafias.
Stockholmi tagasi jõudnud, oli tal raske lasta lapsukesel rahus olla. Ta käis alatasa korvis lamavat tütart silmitsemas ja tõstis korvi isegi oma tuppa, et laps tema juures oleks, kui ta töötab. «Ma võtsin su luba küsimata sülle ja kandsin sind. Mulle meenub, et vahel tänaval käies täitus mu süda juubeldava õnnetundega selle üle, et sa mul olemas oled; Ema tõreles ja riidles minuga, kuid mitte miski ei aidanud. Ma olin oma pisikesse tüdrukusse piiritult armunud.»
Erik Bergmani igatsus armastuse ja poolehoiu järele seadis ta raskesse olukorda. Abiellu oli juba mitu aastat varem tekkinud sügav lõhe ning 1916. aasta talvel sõitis väsinud ja end ära kurnanud Karin Bergman Korstäppani pansionaati Leksandis, et jõudu koguda. Abikaasa kirjad talle olid täis meeleheidet. Mees kadestas tema laia suhtlusringkonda, sest tal endal olid vaid Karin ja Dag. Pastor oli üksi.
Ma talusin sel ajal lõputuid piinu, sest tundsin, nagu oleks meie vahel kõrge müür. Jah, on väga raske oma tundmusi sõnades väljendada. Võin sulle öelda vaid nii palju, et rohkem kui ühel õhtul olen magama heites soovinud raskelt haigena ärgata, et sa tuleksid minu juurde ja ma saaksin tunda sinu hellust ja armastust nii nagu eelmisel kevadel.
Kuid kõik ei olnud ühtviisi uuest pereliikmest võlutud. Sest nüüd oli kodus kolm last, kes vajasid vanemate hoolt. Dag oli nelja aasta kestel harjunud seda üksinda saama. Isa pidas teda omapäraseks lapseks, kes nimetas aedkannikesi Forsbacka aias «Ema silmadeks» ja kes võis kirikus pastori jutluse ajal valjult öelda: «Ma arvan, et Isa võiks nüüd lõpetada.» Kirjas emale jutustas Karin Bergman, kuidas abikaasa oli õpetanud poega tema juurde tulema ja ütlema: «Armas emme, too Dagile tilluke üde!», ja tema tavatses siis vastata, et ta ei saa aru, mida laps palub. «Sest Dagil ei ole kindlasti sugugi kerge õppida aru saama, et ta ei ole üksi. [–] Sest Dag tunneb piiritut armukadedust kõige üle, mis on tema oma, ja eriti ema üle. Laps muudkui viriseb, kui peab olema emmest lahus.»
Ja kui arvati, et Dag on karistuse ära teeninud, siis tehti seda tolleaegsete meetodite järgi. Selleks võis olla karmi isa korraldatud ülekuulamine, mis rituaali kohaselt ja ähvardusega kasutada vastasel juhul füüsilist vägivalda pidi välja pressima poja ülestunnistuse ning lõppema pastori andestusega; või siis suleti ta kitsasse riidekambrisse, et ta seal oma tegude üle järele mõtleks. Kuid sellest ei olnud alati abi. «Eile hoidsin teda vähemalt pool tundi riidekambris ja ometi kuulas ta vaevu minu sõna pärast seda, kui ta sealt välja tuli,» kirjutas Karin Bergman emale.
Kui Erik Bergman oli lootnud teise poja Ingmari asemel tütre saada, siis Margareta ilmaletulekuga oli ta palveid nüüd kuulda võetud. Dag, kes nägi oma positsiooni nõrgenemas juba neli aastat tagasi, kui sündis vend, kirjutas emale otsekohe pärast sünnitust õnnitluskaardi: «Kuidas sul läheb, Ema? Minul läheb hästi. Kui kohutav, et nüüd on meid veel üks rohkem. Aga küll me toime tuleme.»
See kaart ei ole nii muretu, kui tunduda võib. Ingmar Bergman kirjeldab «Laterna magicas», kuidas armukadeduse deemon oma küüned ta südamesse lõi. «Paks, soerdlik olend mängib äkki peaosa. Mind lüüakse ema voodist minema, isa nägu särab seda ulguvat pampu vaadates. [–] Ma märatsen, nutan, teen põrandale ja määrin end roojaga kokku.»
Vennad asusid koos konspiratiivselt tegutsema. Nad olid muidu verivaenlased, kuid sõlmisid nüüd liidu, et ühine vaenlane hävitada. Dag õhutas Ingmarit õde mõrvama ja andis asjakohaseid juhiseid, kuid plaan ebaõnnestus. Ingmar üritas õde korvis lämmatada, kuid too ärkas ja pistis läbilõikavalt kisama. Poiss kaotas jalgealuse ja kukkus põrandale. Sellest draamast ei ole jäänud jälgi Karin Bergmani päevikutesse, seepärast on režissööri jutustuse usutavust raske hinnata.
Erik Bergmani kiindumus tütresse ei olnud päris probleemideta – seda kirjeldatakse pisut looritatult Margareta Bergmani autobiograafilises romaanis «Ängistuse laps». Kui see juhtus, oli Margareta viie-kuueaastane – aasta oli niisiis 1927 või 1928 – ja tema alter ego’t, raamatutegelast Jennyt paneb magama isa, kes on «ainus, kes on tema jaoks alati olemas ja temast tõeliselt hoolib». Pastor suudleb oma tütre silmalaugusid ja lükkab juuksed ta laubalt õrnalt kõrvale, hellitades lapse unele.
Tüdruk ärkab ja kuuleb vanemate riiakaid hääli. Ema räägib raevukalt midagi «tunnete võitlusest» ja tütar hiilib voodist välja, et paremini kuulda.
«Kas sa pead tüdruku kõrvale pikali heitma?» karjub ema. «Sa rikud ta ära! Sa mängid tulega! Kas sa aru ei saa, et sa võid temas liiga vara erootilisi tundeid äratada?»
«Milline lollus! Sa oled arust ära! Ma ei riku teda ära! Ma annan talle vaid õrnust ja armastust.»
«Sa heidad ta kõrvale pikali! See on vale, vale, vale!»
«Heidan jah, kui ma sinu kõrval niiviisi olla ei saa. Kelleltki pean ma ju armastust saama, kellelegi seda andma!»
Praegu ei tea keegi, kui tõelähedane võib olla Margareta Bergmani jutustus, kuid need on tema mälestused, meenutused ja arusaamad, mida ta on selle abieludraama kirjeldamiseks kasutanud.
Teda kutsuti Poisuks. See kõlab armastusväärse hellitusnimena. Erik Bergman kirjutab oma biograafias, et poeg oli «armas laps, särav ja sõbralik, teda armastasid kõik. Tema vastu oli võimatu karm olla.» Ja kõnetoon vanemate kirjades pojale jätab tõesti südamliku ja hella mulje. Need algavad sageli sõnadega «Mu armas Poisu» või «Kallis Poisu». Veebruaris 1923 kirjutas Erik Bergman:
«Kas tead, Isal oli eile õhtul nii kahju, et pidi su juurest ära sõitma. Ja siin kodus on kõik nii tühi, kui meie armast toredat Poisut ei ole. Aga sinu eest kantakse hästi hoolt ja vanaema juures on sul igati hea. Ja Isa meelest oled sa nii tore poiss, et ka vanaema, Murre ja Alma tahavad sind rõõmuga endale. Täna käis Isa koos Dagiga linnas – me vaatasime mänguasjade vitriine, kuid ei ostnud mitte midagi, ei tinasõdureid ega autosid. Neid ostame ehk siis, kui Poisu koju jõuab,» kirjutas ta ja jutustas Dagi tinasõdurite lahinguväljast suurel laual saalis; sellest, et koer hammustas tädi Annat ja et Margareta või Nitti, nagu teda kutsuti, «nägu on laia naeru täis»; et ema tervis on paranemas; et onu Rune mootorratas seisab all tänaval töötava mootoriga, sest seda on nii raske käivitada; et tädi Stenholm läks täna kurguvaluga koju ja et isa peab nüüd minema kirikusse jutlust pidama. «Hüvasti, mu armas pojake. Jumal õnnistagu sind!»
Juunis 1926: «Nüüd jõuab sinuni kiri Isalt. Ma tahan väga teada, kuidas sul läheb. Loodetavasti saab su jalg varsti terveks ning sa võid taas nõlvadel ja niitudel ringi joosta. Kanna Nitti eest hästi hoolt. Siin kodus tunnevad Ema ja Isa mõlemad ilma teieta suurt tühjust.»
Ja juulis: «Nüüd saad sa ka tervitusi