Nad astusid paar sammu vaikides. Äkki süngestus doktori nägu ja ta ütles tigeda häälega:
«Jah! Kasutoov kunst! Töölisbarakid aga on laastudest ehitatud. Haigeid ei jõua loetledagi… lapsed surevad nagu kärbsed. Säh sulle hariduseseemned! Mis laulu nad siis laulma hakkavad, kui Ivankovos kõhutüüfus lahti läheb.»
«Mis jutt see on, doktor? Kas on juba olemas haigeid? Sellise rahvatiheduse juures oleks see ju üpris õudne.»
Doktor peatus raskelt hinge tagasi tõmmates.
«Miks neid siis ei ole?» lausus ta kibedusega. «Eile toodi haiglasse kaks inimest. Üks suri täna hommikul, teine aga, kui ta pole veel surnud, siis sureb õhtul tingimata… Meil aga puuduvad arstimid, ruumid ja kogenud velskrid… Oodake, mäng võib veel halvasti lõppeda!..» lisas Goldberg ja ähvardas kedagi nähtamatut rusikaga.
Kurjad keeled hakkasid lõksutama. Kvašnini kohta liikus tehases juba enne tema kohalejõudmist nii palju pikantseid anekdoote, et nüüd ei kahelnud keegi tema äkilise lähenemise tõelises põhjuses Zinenkode perekonnale. Daamid rääkisid sellest kahemõttelise naeratusega, mehed omavahel olles nimetasid asju küünilise avameelsusega nende õigete nimedega. Kuid midagi kindlat ei teadnud keegi. Kõik ootasid kahjurõõmuga meelikõditavat skandaali.
Klatšis oli terake tõtt. Teinud Zinenkode perekonnale visiidi, hakkas Kvašnin iga päev nende juures oma õhtuid veetma. Hommikuti, kella üheteistkümne paiku, sõitis Šepetovka häärberi ette Kvašnini uhke kaless, mille ette oli rakendatud kolm halli hobust, ja kutsar teatas iga kord ühtede ja samade sõnadega, et «härra palub prouat ja preilisid enda juurde hommikueinele sõita». Neile hommikueinetele kõrvalisi isikuid ei kutsutud. Roogi valmistas prantslasest kokk, kes saatis Vassili Terentjevitši kõikjal tema sagedastel sõitudel, isegi välismaareisidel.
Kvašnini tähelepanu oma uute tuttavate vastu väljendus väga omapäraselt. Tal tekkis kõige viie neiuga otsekohe lõbusa poissmehest onu sundimatu vahekord. Kolme päeva pärast nimetas ta neid juba nende lapsepõlvenimedega, lisades juurde isanime – Šura Grigorjevna, Niinotška Grigorjevna – , kõige nooremat, Kasjat, aga näpistas ta tihti ümarik-pehmest lohukesega lõuast ja nimetas teda õrritades «väikeseks» ja «tibukeseks», mille üle viimane pisarateni punastas, kuid vastu ei hakanud.
Anna Afanasjevna süüdistas teda mängleva torisemisega, et ta hellitab tema tütred täiesti ära. Tõepoolest, tarvitses vaid ühel neist avaldada vihjamisi mõnd järsku pähe turgatanud soovi, kui see otsekohe täideti. Vaevalt oli Maka juhuslikult ütelnud, muuseas vähimagi tagamõtteta, et ta tahaks õppida jalgrattal sõitma, kui juba järgmisel päeval tõi kiirkäskjalg Harkovist kohale suurepärase jalgratta, mis maksis vähemalt kolmsada rubla… Betale kaotas ta mingi tühise kihlveo puhul puuda kompvekke, Kasjale aga prossi, mida kaunistasid üksteise kõrvale asetatud kalliskivid – korall, ametüst, safiir ja jaspis – , mis tähistasid tema nimetähti. Ta oli ükskord kuulnud, et Niina armastab ratsutamist ja hobuseid. Kahe päeva pärast toodi Niinale puhastverd inglise mära, kes oli täiuslikult välja õpetatud daami sadula all sõitmiseks. Preilid olid võlutud. Nende majja oli elama asunud hea muinasjutuvaim, kes aimas lennult ja täitis kohe nende tühisemadki kapriisid. Anna Afanasjevna tundis ähmaselt, et selles helduses on hea nimega perekonnale midagi ebaviisakat, kuid tal ei jätkunud julgust ega takti, et seda Kvašninile mõjusalt mõista anda. Tema meelitlevaile etteheidetele lõi viimane ainult käega ja vastas oma jõhkravõitu resoluutse bassiga:
«Noh, nüüd leidsite, millest rääkida, mu kallis… Millega te kõik oma pead ei vaeva…»
Siiski ei eelistanud ta ühtki tütarlast nii, et see välja oleks paistnud, valmistades neile kõigile võrdselt meelehead ja nokkides neid jõhkravõitu familiaarsusega. Noormehed, kes olid varem Zinenkode maja külastanud, kadusid taktitundeliselt ja jäljetult. See-eest muutus igapäevaseks külaliseks Sveževski, kes oli enne seda nende juures kõigest kaks või kolm korda külas olnud. Teda ei kutsunud keegi; ta ilmus ise, otsekui kellegi salapärasel kutsel, ja oskas korrapealt kõigile perekonnaliikmetele tarvilikuks muutuda.
Muuseas, tema ilmumisele Zinenkode perekonda eelnes väike anekdoot. Kunagi, umbes viis kuud tagasi, oli Sveževski oma kaasteenijate ringis välja lobisenud, et tema eluunistuseks on saada kunagi miljonäriks ja et ta neljakümne aastaselt oma unistuse kindlasti teostab.
«Kuidas te seda siis saavutate, Stanislav Ksaverjevitš?» päriti temalt.
Sveževski itsitas, ja hõõrudes salapäraselt oma niiskeid käsi, vastas:
«Kõik teed viivad Rooma.»
Vaist ütles talle, et nüüd kujunevad asjaolud Šepetovka häärberis tema tulevasele karjäärile väga soodsaks. Nii või teisiti saaks ta oma kõikvõimsale patroonile kasulik olla. Ja pannud kõik ühele kaardile, püüdis Sveževski oma libitseva itsitusega julgelt Kvašnini silma all olla. Ta mängis temaga nagu lustakas õuekoerakutsikas tigeda itaalia dogiga, väljendades nii näo kui häälega alatist valmisolekut mistahes rüvatuseks Vassili Terentjevitši ainsa viipe peale.
Patroon ei takistanud teda. Toosama Kvašnin, kes vallandas ilma põhjust nimetamata teenistusest tehase direktoreid ja juhatajaid, toosama Kvašnin talus vaikides oma seltskonnas mingit Sveževskit… Siin lõhnas tähtsa teene järele ja tulevane miljonär ootas pinevusega oma aega.
See kõik, suust suhu edasi kantuna, sai teatavaks ka Bobrovile. Ta ei imestanud: Zinenkode perekonna suhtes oli tal välja kujunenud oma kindel ja täpne seisukoht. Teda erutas ainult see, et klatš ei jäta oma räpase hingusega puudutamata ka Niinat… Pärast jutlemist raudteejaamas oli neiu muutunud talle veelgi armsamaks ja kallimaks. Temale üksi oli ta usaldavalt avanud oma hinge, mis oli kaunis isegi kõhklustes ja nõrkustes. Kõik teised tundsid, mõtles ta, üksnes tema rõivastust ja välimust. Ent armukadedus oma küüniliste kahtlustega, alaliselt ärritatud enesearmastusega; oma väikluse ja jõhkrusega oli Bobrovi usaldavale ja õrnale loomusele võõras.
Hea, tõsine naise armastus polnud veel kordagi Andrei Iljitšile naeratanud. Ta oli liiga häbelik ja eneses kõhklev, et võtta elult seda, mis võib-olla õigusega talle kuulus. Pole imekspandav, et tema hing sööstis nüüd rõõmsalt vastu uuele tugevale tundmusele.
Bobrov viibis kõik need päevad raudteejaamas asetleidnud jutuajamise võlu all. Sadu kordi tuletas ta seda väiksemaiski üksikasjades meelde ja hakkas iga korraga Niina sõnades üha sügavamat tähendust leidma. Hommikuti ärkas ta ähmase teadvusega millestki suurest ja helgest, mis oli tabanud tema hinge ja tõotas talle tulevikus suurt õndsust.
Teda valdas vastupandamatu soov külastada Zinenkode perekonda: ta oleks tahtnud veel kord veenduda oma õnnes, veel kord kuulda Niinalt pooleldi arglikke, pooleldi naiivselt julgeid, alles mõistu väljendatavaid armastusavaldusi, kuid teda segas Kvašnini sealolek ning ta lohutas end ainult lootusega, et patroon ei võinud mingil juhul viibida Ivankovos üle paari nädala.
Kuid juhus aitas tal kohtuda Niinaga veel enne Kvašnini ärasõitu. See leidis aset pühapäeval, kolm päeva pärast kõrgahju pidulikku käikulaskmist. Bobrov ratsutas Faarvaatril mööda laia, hästisillutatud teed, mis viis tehasest raudteejaama. Oli jahe ja selge ilm, umbes kella kahe paiku päeval. Faarvaater astus erksalt, liigutades kõrvu ja raputades suurelakalist pead. Lao juures teekäänakul märkas Bobrov ratsakleidis daami, kes ratsutas allamäge suurel kõrvil, tema taga aga ratsanikku väikesel valgel kirgiisi hobusel. Varsti veendus ta, et daam oli Niina tumerohelises pikas lehviva slepiga kleidis, kollased pikad ratsakindad käes ja madal läikiv silinder peas. Ta istus enesekindlalt ja kaunilt sadulas. Sale inglise mära tema all laskis kaela uhkelt kumeras hoides elastset, laia traavi, tõstes kõrgele oma peenikesi, kuivetanud jalgu. Niinat saatev Sveževski oli kaugele maha jäänud ja katsus küünarnukke viibutades, rappudes ja küürutades tabada saapaninaga jalast äratulnud jalust.
Märganud Bobrovi, laskis Niina hobuse galoppi. Vastupuhuv tuul sundis teda parema käega kübara esiäärt kinni hoidma ja pead alla kummardama. Andrei Iljitšiga kohastikku jõudes peatas ta korraga hobuse