Tehes Anna Afanasjevna ees kummarduse ja suudeldes tema kätt, vaatas Bobrov talle näkku ja püüdis sealt välja lugeda, kas ta teab midagi. Jah, kahtlemata teadis: tema peenikesed, nurga all murduvad kulmud – valeliku iseloomu tunnus, nagu Bobrov sageli mõtles, – nihkusid pahaselt kokku, huuled aga omandasid kõrgi ilme. Nähtavasti oli Niina emale kõik ära jutustanud ja temalt noomida saanud, – aimas Bobrov ja astus Niina juurde.
Kuid Niina ei vaadanud talle otsagi. Tema käsi seisis liikumatult ja külmalt Bobrovi värisevas käes, kui nad teretasid. Selle asemel, et vastata Andrei Iljitši tervitusele, pööras ta kohe näo Beta poole ja vahetas temaga mingi tühise märkuse… Bobrovile tundus selles kiires manöövris midagi süüdlaslikku, midagi arga, otsekohese vastuse eest kõrvale hoidvat… Bobrov tundis, et ta jalad nõrkevad, suulagi aga muutub külmaks… Ta ei teadnud, mida mõtelda. Kui Niina olekski oma emale kõik välja lobisenud, kas poleks ta võinud siis ühega neist kiiretest, paljuütlevatest pilkudest, mida naised alati vaistuliselt kasutavad, temale ütelda: «Jah, sa aimasid õigesti, meie jutuajamine on teada… kuid ma olen ikka endine, kallis, ikka endine, ära tunne muret.» Kuid Niina eelistas oma nägu kõrvale pöörata. «Ükskõik, ma pean temalt maksku mis maksab piknikul vastuse saama,» mõtles Bobrov, aimates rahutu nukrusega ette midagi masendavat ja räpast. «Nii või teisiti, ta peab vastama.»
303-nda verstaposti kohal väljus seltskond vagunitest ja hakkas pika kirju reana liikuma, möödudes raudteevalvuri putkast ja laskudes mööda kitsast, allamäge kulgevat teed Metsiku Nõo poole… Juba eemalt puudutas käijate õhetavaid nägusid värske, sügisese metsa järele lõhnav tuuleiil… Jalgtee muutus üha järsumaks ja kadus tihedasse sarapuu ja metsikult kasvava kuslapuu võsastikku. Võsastikku moodustavate puude ladvad põimusid tee kohal kokku lausaliseks tumedavärviliseks võlvistikuks. Jalge all sahisesid juba kollased, kuivanud, kaardutõmbunud puulehed. Taamal punetas läbi võsastiku tiheda katte eha.
Võsastik lõppes. Külaliste silme ees avanes ootamatult metsast ümbritsetud tasaseks tambitud ja peenikese liivaga kaetud avar väljak. Selle ühes otsas seisis lippude ja rohelusega kaunistatud kaheksakandiline paviljon, teises otsas katusega kõlakoda orkestrantide jaoks. Vaevalt olid esimesed paarid võsastikust lagedale jõudnud, kui poodiumil ülesseatud sõjaväeorkester hakkas mürtsudes mängima lõbusat marssi. Vallatlevad, ilusad, vasksed helid kandusid mänglevalt mööda metsa laiali, kajades puudelt kõlavalt vastu ja ühinedes kuskil kaugel teiseks orkestriks, mis näis kord esimesest ette jõudvat, kord sellest maha jäävat. Kaheksakandilises paviljonis laudade ümber, mis olid hobuseraua-kujuliselt teravnurgi asetatud ja juba valgete laudlinadega kaetud, askeldas sööginõudega kolistades teenijaskond…
Vaevalt olid muusikandid marsi lõpetanud, kui kõik piknikule kutsutud külalised hakkasid üksmeelselt ja maruliselt aplodeerima. Nad olid tõepoolest hämmastunud, sest mitte rohkem kui kaks nädalat tagasi kujutas see väljak endast harvade põõsastega kaetud mäeveeru…
Orkester hakkas mängima valssi.
Bobrov nägi, kuidas Niina kõrval seisnud Sveževski haaras kohe, ilma et oleks Niinalt luba palunud, viimasel piha ümbert kinni ja nad hakkasid kiires valsitaktis mööda tantsuplatsi keerlema.
Vaevalt oli Sveževski Niina juurest lahkunud, kui viimase juurde ruttas mäetehnikumi üliõpilane, seejärel veel keegi. Bobrov tantsis halvasti ega, armastanud seda meelelahutust. Kuid talle turgatas siiski pähe mõte paluda Niinat kadrillile. «Võib-olla,» arvas ta, «õnnestub mul leida sobivat silmapilku seletuse nõudmiseks.» Ta astus Niina juurde, kui viimane, lõpetanud just kaks tuuri, istus ja jahutas lehvikuga rutakalt vehkides oma õhetavat nägu.
«Loodan, Niina Grigorjevna, et te olete mulle reserveerinud ühe kadrilli?»
«Ah, mu jumal… Küll on kahju! Mul on kõik kadrillid lubatud,» vastas neiu Bobrovi otsa vaatamata.
«Kas tõesti? Nii ruttu?» küsis Bobrov kumeda häälega.
«No jah!» Niina kergitas kärsitult ja pilkavalt õlgu. «Miks te siis nii hiljaks jäite? Ma lubasin juba vagunis kõik kadrillid ära…»
«Tähendab, te unustasite minu hoopis!» lausus Andrei Iljitš kurvalt.
Tema hääletoon liigutas Niinat. Ta pani lehviku närviliselt kokku ja avas selle uuesti, kuid ei tõstnud silmi.
«Te olete ise süüdi. Miks te minust eemale hoidusite?..»
«Kuid ma tulin piknikule ju ainult selleks, et teid näha… Kas te tõesti minu üle nalja heitsite, Niina Grigorjevna?..»
Niina vaikis, näppides segadusse sattunult lehvikut. Teda aitas hädast välja juurderutanud noor insener. Niina tõusis kiiresti püsti, ja pöördumata hetkekski Bobrovi poole, pani oma ahtakese, pikas valges kindas käe inseneri õlale. Andrei Iljitš jälgis teda silmadega. Teinud tuuri, istus Niina – muidugi meelega, mõtles Andrei Iljitš, – väljaku vastaspoolele. Niina peaaegu kartis teda või tundis tema ees häbi.
Bobrovi valdas endine, ammu tuttav tuim ja ükskõikne nukrus. Kõik näod hakkasid paistma talle labastena, armetutena, peaaegu koomilistena. Muusika rütmilised helid kajasid katkematute kumedate löökidena tema peas, tekitades ärritavat valu. Kuid ta ei kaotanud veel lootust ja püüdis end mitmesuguste oletustega lohutada: «Kas ta pole mulle vahest sellepärast vihane, et ma talle lilli ei saatnud? Või ei taha ta ehk lihtsalt niisuguse kobakaga tantsida nagu mina?» oletas ta. «Noh, selles suhtes on tal vahest õiguski. Neidudele tähendab ju see tühine meelelahutus väga palju… Kas mitte sellised meelelahutused ei moodusta nende muresid ja rõõme, kogu nende elu luulet?»
Kui hämarduma hakkas, süüdati paviljoni ümber pikkade ridadena puude vahele tõmmatud mitmevärvilised hiina laternad. Kuid see valgustus osutus väheseks: väljak jäi peaaegu pimedaks. Äkki süttisid väljaku kummaski otsas pimestava sinaka valgusega kaks elektripäikest, mis olid siiani puude roheluses hoolikalt peidus olnud. Väljakut ümbritsevad kased ja valged põõkpuud nihkusid korraga esile. Nende liikumatud, eredalt ja võltsilt valgustatud käharad oksad muutusid esimeses plaanis ülesseatud teatridekoratsioonide sarnasteks. Tagapool, mässitud hallrohelisse pimedusse, joonestusid ähmaselt täiesti musta taeva foonil tihniku ümmargused ja sakilised puud. Stepis siristasid heinaritsikad, ilma et muusika oleks neid summutanud, nii kummaliselt valjusti ja üksmeelselt, et näis, nagu siristaks üksainus suur heinaritsikas, kes siristab kõikjal: nii paremal, vasakul kui ka ülal.
Ball jätkus, muutudes üha elavamaks ja kärarikkamaks. Üks tants järgnes teisele. Orkester peaaegu ei puhanud… Naised joobusid muusikast ja õhtu muinasjutulisest miljööst nagu viinast.
Lõhnaõlide aroom ja kuumenenud kehade lehk segunes kummaliselt stepi koirohu, närbunud lehtede, metsa rõskuse ja kaugelt ninna kanduva mahaniidetud ädala peenelt aromaatse lõhnaga. Kõikjal, kord aeglaselt, kord kiiresti, lehvisid lehvikud – nagu lendutõusuks valmistuvate ilusate ja mitmevärviliste lindude tiivad… Vali kõnesumin, naer ja jalgade krahin väljakut katval liival ühinesid üheks monotoonseks ja rõõmsaks kohaks, mis tungis äkki erilise jõuga esile, kui orkester katkestas mängimise.
Bobrov pidas Niinat pidevalt silmas. Paaril korral oleks Niina teda oma kleidiga peaaegu riivanud. Andrei Iljitš tundis isegi tuulepuhangut, kui neiu temast kiires tantsutaktis möödus. Tantsides kõverdas ta veetlevalt ja otsekui abitult oma vasakut kätt, mis puhkas kavaleri õlal, ja kallutas pead nii, nagu tahaks ta selle tantsupartneri õlale toetada. Vahel vilksatas kiirest liigutusest tema valge, pitsilise alusseeliku äär ning peenikese pahkluuga ja järsult kumerduva sääremarjaga mustas sukas väike jalg.
Siis hakkas Bobrovil millegipärast piinlik ja ta tundis hinges tigedust kõigi vastu, kes võisid Niinat sellistel hetkedel näha.
Algas masurka. Oli juba kella üheksa paiku õhtul. Sveževskiga paaris tantsiv Niina kasutas momenti, mil tema kavaler, kes masurkat juhtis, sooritas mingit keerukat figuuri, ja jooksis tualetiruumi, libisedes kergelt ja kiiresti muusika taktis ning hoides vallandunud juukseid mõlema käega