Iga jaama ette sõitnud sõiduk pani nad minutiks kihama, ent kuna «punapäine ja paks ülemus» polnud siiani saabunud, rahunesid nad otsekohe.
Vaevalt oli Vassili Terentjevitš ähkides kätega pukist kinni haaranud ja astmelauale astudes kogu kalessi ühele küljele kallutanud, kui naised ta kiiresti igast küljest ümber piirasid ja põlvili langesid. Naistesumma kisast hirmutatud noored, perud hobused turnatasid ja hakkasid paigal ringi tantsima; ohje pingutades ja end viimase võimaluseni tahapoole kallutades, suutis kutsar neid vaevu paigal hoida. Algul ei suutnud Kvašnin millestki aru saada: naised karjusid kõik korraga ja sirutasid tema poole imikuid. Mööda pronksivärvilisi nägusid nõrgusid äkki alla ohtrad pisarad…
Kvašnin nägi, et ta ei suuda välja pääseda sellest elavast rõngast, mis teda igast küljest ümbritses.
«Pidage, naised! Ärge lärmake!» hüüdis ta, summutades oma bassiga korrapealt nende hääled. «Lõugate kõik nagu turul. Midagi ei saa aru. Rääkigu keegi üksinda teie hulgast, milles asi seisab!»
Kuid igaüks soovis üksinda rääkida. Lärm muutus veelgi suuremaks ja pisarad nõrgusid veelgi ohtramalt mööda põski alla.
«Leivaisa… kullake… vaata, missugused me oleme… Ei jäksa enam kannatada… Jõud on otsas!.. Sureme… lastega koos sureme… Võib ütelda, lausa kõngeme külma kätte!»
«Mis teile siis tarvis läheb? Mille kätte te surete?» hüüdis Kvašnin uuesti. «Ja ärge lärmake kõik korraga! Noh, sina, noorik, räägi!» näitas ta sõrmega pikakasvulisele ja väsinud näo kahvatusest hoolimata ilusale Kaluuga kubermangu naisele. «Teised aga olgu vait!»
Enamik naisi vaikis, jätkates vaid nuuksumist ja vaikset tihkumist, kuivatades silmi ja pühkides määrdunud seelikusabaga oma nina…
Siiski hakkas korraga rääkima mitte vähem kui kakskümmend naist.
«Sureme külma kätte, leivaisa!.. Ole siiski nii hea ja võta meie heaks midagi ette!.. Me ei jäksa enam niimoodi edasi virelda… Talveks pandi meid elama barakkidesse, aga kas nendes saab siis keegi elada? Ainult nime järgi on barakid, ehitatud aga on nad peergudest… Juba nüüdki kipub külm öösiti liiga tegema… lõgista aina hambaid… Aga mis me talvel peale hakkame? Haletse kas või meie lapsigi, aita meid, kullake, käsi vähemalt ahjud sisse teha!.. Toitu pole kuskil keeta… Keedame õues… Mehed on meil päeva läbi tööl… Külmanud… läbimärjad… Tulevad koju – pole kohta, kus riideid kuivatada.»
Kvašnin oli lõksu sattunud. Kuhu külge ta ennast ka ei pööranud, igal pool tõkestasid tema teed maas lamavad ja põlvitavad naised. Kui ta katsus nende vahelt läbi astuda, hakkasid nad kinni tema jalgadest ja pika halli palitu sabast. Nähes oma jõuetust, kutsus Kvašnin käeliigutusega enda juurde Šelkovnikovi, ja kui too oli läbi tiheda naistemurru tema juurde trüginud, küsis Vassili Terentjevitš temalt vihase noodiga hääles prantsuse keeles:
«Te kuulsite? Mida see kõik peab tähendama?» Šelkovnikov laotas abitult käsi ja pomises:
«Ma kirjutasin juhatusele, kandsin ette… Äärmiselt piiratud arvul töökäsi… suvine aeg… inimesed teevad heina… küsivad kõrget palka… juhatus ei lubanud… midagi pole parata…»
«Kunas te siis hakkate töölisbarakke ümber ehitama?» küsis Kvašnin rangelt
«Raske ütelda… Ajagu kuidagimoodi läbi… Meil on palju kiirem ametnike eluruumide ehitamisega.»
«Kurat teab, mis jõledused teie juhatuse all aset leiavad,» torises Kvašnin. Ning pöördudes uuesti naiste poole, ütles ta valju häälega: «Kuulake, naised! Homsest päevast alates hakatakse teile ahjusid laduma ja kaetakse teie barakid sindlitega. Kuulsite?»
«Kuulsime, kulla härra… Aitäh sulle… Kuidas me siis ei kuulnud,» kostsid rõõmsaks muutunud hääled. «Küllap nii on kindlam, kui ülemus ise käsivad… aitäh sulle… luba meile juba ühtlasi, kulla härra, ka ehitustöödest järelejäänud laaste korjata.»
«Hea küll, hea küll, luban ka laaste korjata.»
«Muidu aga on igale poole tšerkessid vahiks pandud4, nii kui lähed peotäit laaste võtma, vaata, et äigab sulle kohe nuudiga.»
«Hea küll, hea küll… Võite julgesti laaste korjamas käia, keegi teid ei puutu,» rahustas neid Kvašnin. «Nüüd aga, naised, igaüks marss oma koju kapsasuppi keetma! Ja vaadake, et te mul kähku teete!» hüüdis ta ergutava uljavõitu häälega. «Tehke korraldus,» ütles ta Šelkovnikovile poole häälega, «et homme laotaks barakkide juurde maha paar koormat telliskive… See rahustab neid hulgaks ajaks. Las imetlevad.»
Naised hakkasid päris õnnelikena laiali minema.
«Pea meeles, kui meile ahjusid tubadesse ei tehta, siis kutsume me insinäärid, et nad meile sooja teeksid,» hüüdis toosama Kaluuga kubermangu naine, keda Kvašnin oli käskinud kõigi eest kõnelda.
«Või kuidas siis teisiti saab,» hüüdis teine naine tragilt vahele «…tehku meile siis kindral ise sooja. Näe, kui paks ja sile ta on… Temaga hakkab soojem kui ahjul istudes.»
See ootamatu episood, mis lõppes nii hästi, tõstis kohe kõigi tuju. Isegi Kvašnin, kes oli algul direktori peale mossitanud, hakkas pärast naiste kutset neid soojendama tulla naerma ja võttis Šelkovnikovil leppinult käe alt kinni.
«Näete, mu kallis,» ütles ta direktorile, astudes temaga koos raskelt üles jaamahoone trepiastmetest, «selle rahvaga peab oskama arusaamatusi lahendada. Te võite neile lubada kõike, mis pähe tuleb – alumiiniumist elumaju, kaheksatunnilist tööpäeva ja biifsteeke hommikueineks – , kuid tehke seda väga enesekindlalt. Vannun teile: ma vaigistan veerandtunniga üksnes lubadustega kõige tormilisema rahvameeleavalduse…»
Meenutades äsja rahustatud naiste mässu üksikasju, istus Kvašnin valjusti naerdes vagunisse. Kolm minutit hiljem sõitis rong jaamast välja. Kutsaritele anti käsk sõita otse Metsikusse Nõkku, sest tagasi sõita kavatseti sõidukites, tõrvikutega.
Niina käitumine hämmeldas Andrei Iljitši. Ta ootas Niina saabumist raudteejaama kärsitu erutusega, mis oli alanud juba eile õhtul. Endised kahtlused olid Andrei Iljitši hingest kadunud; ta uskus oma lähedasse õnne ja veel kunagi polnud maailm tundunud talle nii kaunina, inimesed nii headena ning elu nii kergena ja rõõmsana kui praegu. Mõeldes kohtumisele Niinaga, püüdis ta seda endale juba varem ette kujutada, valmistas tahtmatult ette õrnu, kirglikke ja ilmekaid lauseid ning naeris pärast mõttes iseenda üle… Milleks luuletada armastussõnu? Kui tarvis on, tulevad nad keelele iseenesest ja on veel ilusamad, veel soojemad. Ja Bobrovile meenusid mingisugusest ajakirjast loetud värsid, kus luuletaja räägib oma armsamale, et nad ei hakka vanduma teineteisele igavest truudust, sest vanded vaid solvaksid nende usaldavat ja tulist armastust.
Bobrov nägi, kuidas Kvašnini kolmehobuse-kalessi järel sõitsid raudteejaama ette Zinenkode kaks kalessi. Niina istus esimeses. Õhukeses kahkjaskollases kleidis, mis oli korsaaži poolümmarguse väljalõike kohalt elegantselt ääristatud laiade, kahkjate, samas värvitoonis pitsidega, laiaääreline, valge, teerooside kimbuga kaunistatud itaalia kübar juustel, näis ta Bobrovile kahvatumana ja tõsisemana kui tavaliselt. Ta märkas raudteejaama trepil seisvat Bobrovi juba eemalt, kuid ei saatnud Andrei Iljitšile, nagu too oli oodanud, pikka ja paljutähendavat pilku. Vastupidi, Bobrovile isegi näis, nagu pööraks ta meelega pea kõrvale. Kui aga Andrei Iljitš tema kalessi juurde jooksis, et aidata tal välja astuda, hüppas Niina, otsekui teda ennetada püüdes, sõidukist kiiresti ja kergelt teisele poole välja. Halb, pahaendeline tunne torkas Andrei Iljitšile südamesse, kuid ta ruttas end kohe rahustama. «Vaeseke, ta häbeneb oma otsust ja oma armastust. Talle näib, et nüüd võib igaüks vabalt lugeda tema silmist kõige varjatumaid mõtteid… Oh, püha, hurmav naiivsus!»
Andrei Iljitš oli kindel, et Niina, nagu möödunud korralgi, leiab siinsamas raudteejaamas ise paraja võimaluse tema juurde tulemiseks, et vahetada nelja silma