«Aga ikkagi, kuni eksisteerib tehas, on sellele töölisele töö kindlustatud,» lausus Goldberg kangekaelselt.
«Doktor, ärge rääkige naiivsusi!» hüüdis Bobrov aknalauale istudes. «Praegu sõltub tööline rohkem kui kunagi varem turunõudmisest, börsimängust, mitmesugustest kulissidetagustest intriigidest. Igal suurettevõttel, enne kui ta käiku lastakse, on kolm või neli hingeheitnud patrooni. Teile on teada, kuidas tekkis meie ühing? Selle asutas sularahaga opereeriv väike rühm kapitaliste. Kava kohaselt oli esialgu ette nähtud väikese ulatusega ettevõte. Kuid terve jõuk insenere, direktoreid ja podrätsikuid raiskasid kapitali nii ruttu ära, et ettevõtjad ei jõudnud hästi ümbergi vaadata. Püstitati hiiglasuuri ehitusi, mis hiljem osutusid kõlbmatuks… Kapitaalsed ehitused läksid, nagu meil räägitakse, «lihaks», see tähendab, lasti dünamiidiga õhku. Ja kui lõppude lõpuks ettevõtte aktsiad rublalt kümnele kopikale langesid, alles siis sai selgeks, et kogu see lurjuste kamp oli tegutsenud varem läbimõeldud süsteemi järgi ja saanud oma alatu teguviisi eest kindlat tasu teiselt, rikkamalt ja osavamalt kompaniilt. Praegu on ettevõte kavandatud palju suurejoonelisemalt, kuid mulle on hästi teada, et esimese pankrotti jäänud ühingu ajal jäid kaheksasada töölist ilma kahe kuu palgast. See on teie kindlustatud töö! Tarvitseb ainult aktsiatel börsil langeda, kui see kajastub kohe töötasus. Teile aga, ma arvan, on teada, kuidas aktsiad börsil tõusevad ja langevad? Selleks tarvitseb mul sõita Peterburi, sosistada maaklerile kõrva, et, «teate mis, ma tahaksin müüa nii umbes kolmesaja tuhande eest aktsiaid, ainult jäägu see tehing, jumala eest, meie kahe teada, parem juba maksan teile head vahendustasu, ainult pidage suu…» Siis tuleb sedasama saladuse katte all teisele ja kolmandale kõrva sosistada, ning aktsiad langevad otsekohe mõnekümne rubla võrra. Ja mida suurem on saladus, seda kiiremini ja kindlamalt langevad aktsiad… Hea kindlustatus!..»
Bobrov avas järsku tugeva käeliigutusega akna. Tuppa tungis külm õhk.
«Vaadake, vaadake siia, doktor!» hüüdis Andrei Iljitš, näidates sõrmega tehase suunas.
Goldberg toetus küünarnukile ja pööras silmad aknast sissevaatava öise pimeduse poole. Kogu hiiglasuurel, eemal laiuval maa-alal punasid tohutul hulgal laialipaisatud kuumutatud lubjakivihunnikud, mille pinnal alatasa süttisid sinakad ja rohelised väävlituled… Seal põlesid lubjaahjud.3 Tehase kohal püsis hiiglasuur punane, võbisev kuma. Selle veripunasel taustal joonistusid saledaina ja selgesti nähtavaina kõrgete korstnate tumedad tipud, sellal kui nende alumised osad valgusid laiali maast tõusvas hallis udus. Nende hiiglaste pärani avatud suud paiskasid vahetpidamata välja tihedaid suitsupilvi, mis segunesid üheks lausaliseks, kaootiliseks, aeglaselt ida suunas liikuvaks pilveks, mis oli kohati valge nagu vatt, kohati räpakashall, kohati roostega sarnanevat kollakat värvust. Peenikeste pikkade korstnate kohal, muutes need hiiglatõrvikute taoliseks, vabisesid ja viskusid sinna-tänna põleva gaasi vihud. Nende muutuvast vastuhelgist tehase kohal rippuv suitsupilv kord süttis, kord kustus, omandades kummalisi ja ähvardavaid varjundeid. Aeg-ajalt, kui signaalvasara terava heli järel laskus alla kõrgahju suudmesulgur, paiskus ahjusuudmest kõmina saatel, mis meenutas kaugelt kostvat müristamist, otse taeva alla terve leegi ja tahma orkaan. Siis ilmus mõneks hetkeks pimedusest järsku ja hirmuäratavalt nähtavale kogu tehas ning tihe rida musti, ümmargusi kaupereid paistsid legendaarse raudlossi tornidena. Koksiahjude tuled kulgesid kaugusse pikkade, korrapäraste ridadena. Vahel mõni neist äkki süttis ja hakkas särama nagu hiiglaslik punane silm. Elektritulede sinakas, elutu sära segunes hõõguva raua purpurse helgiga… Sealt kostis raua vaikimatu kõlin ja mürin.
Tehase tulede kumast omandas Bobrovi nägu pimedas pahaendelise, vasevärvi varjundi, silmades särasid eredad, punased täpid, sassis juuksed langesid korratult laubale. Ning tema hääl kostis läbilõikavalt ja tigedalt.
«Seal ta on, see Moolok, kes nõuab sooja inimverd!» hüüdis Bobrov, sirutades akna poole oma kõhna käe. «Oo, muidugi, siin on progress, masinatöö, kultuuri edusammud… Kuid mõtelge ometi, jumala eest – kakskümmend aastat! Kakskümmend aastat inimelu ööpäevas!.. Vannun teile – on hetki, kus ma tunnen end mõrvarina!..»
«Issand! Ta on ju hullumeelne,» mõtles doktor, kellel käisid külmavärinad üle ihu, ning ta hakkas Bobrovi rahustama:
«Kullake, Andrei Iljitš, jätke see, mu kallis, mis mõtet on iga tühja asja pärast oma tuju rikkuda! Vaadake, aken on lahti, väljas aga on niiske… Heitke pikali, annan teile kohe broomi.» «Maniakk, täielik maniakk,» mõtles ta, haaratuna üheaegselt haledusest ja hirmust.
Äsja läbielatud tundepuhangust jõuetuks muutunud Bobrov avaldas vaid nõrka vastupanu. Ent kui ta voodisse heitis, puhkes ta äkki hüsteeriliselt, valjusti nutma. Ning doktor istus kaua tema kõrval, silitas tal nagu lapsel juukseid ja püüdis teda rahustada, lausudes esimesi pähetulnud leebeid sõnu.
Järgmisel päeval toimus Vassili Terentjevitš Kvašnini pidulik vastuvõtt Ivankovo raudteejaamas. Juba kella üheteistkümneks oli sinna kogunenud tehase juhatus täies koosseisus. Näis, et keegi ei tundnud end rahulikuna. Tehase direktor Sergei Valerjanovitš Šelkovnikov tühjendas ühe klaasi seltersit teise järel, tõmbas vahetpidamata välja uuri, ja jõudmata heita pilku numbrilauale, pani selle kohe masinlikult vestitaskusse tagasi. Ainult see hajameelne liigutus reetiski tema erutust. Direktori nägu aga, suurilmainimese ilus, hästi hoolitsetud, enesekindel nägu, jäi rahulikuks. Üksnes väga vähesed teadsid, et Šelkovnikov oli ehituste direktor ainult fiktiivselt, nii-öelda paberil. Tegelikult juhtis kõiki töid belgia insener Andreà, rahvuselt pooleldi poolakas, pooleldi rootslane, kelle osatähtsust asjasse mittepühendatud isikud kuidagi mõista ei suutnud. Mõlema direktori kabinetid asusid kõrvuti ja olid uksega ühendatud. Šelkovnikov ei julgenud ühelegi tähtsale paberile resolutsiooni kirjutada, enne kui oli heitnud pilgu leppemärgile, mille Andreà pliiatsiga kuhugi paberi nurgale oli teinud. Erakordsetel juhtudel aga, kui polnud võimalust varem nõu pidada, omandas Šelkovnikovi nägu asjaliku ilme ja ta ütles palujale hooletu tooniga:
«Vabandage… ma ei saa teile kahjuks minutitki pühendada… olen tööga üle koormatud… Olge lahked, seletage oma asi ära insener Andreàle, tema aga kannab mulle hiljem selle sisu eraldi sedelil ette.»
Andreà poolt tehase juhatusele osutatud teened olid loendamatud. Ta oli oma peas üksikasjaliselt välja haudunud esimese ettevõtjate kompanii laostamise geniaalselt petturliku projekti ning tema kindel, kuid nähtamatu käsi oli viinud intriigi lõpule. Tema projekte, mis olid hämmastamapanevalt lihtsad ja koordineeritud, peeti ühtlasi mäetööstuse viimaseks sõnaks. Ta valdas kõiki Euroopa rahvaste keeli ja oli peale oma erialaliste teadmiste varustatud kõige mitmekesisemate üldhariduslike teadmistega, mis on inseneride hulgas haruldane nähtus.
Kõigist raudteejaama kogunenud inimestest oli ainult see tiisikushaige välimuse ja vana ahvi näoga mees säilitanud oma tavalise rahulikkuse. Ta oli sõitnud siia teistest hiljem ja jalutas nüüd aeglaselt mööda perrooni edasi-tagasi, käed küünarnukist saadik laiade, pressimata pükste taskutes, ja imes sigarit, mis tal alati suus tolknes. Tema heledad silmad, mille taga võis tunda teadlase suurt mõistust ja avantüristi tugevat tahet, vaatasid nagu alati liikumatult ja ükskõikselt pundunud, väsinud laugude alt.
Keegi ei avaldanud imestust Zinenkode perekonna jaamasaabumise puhul. Neid oli millegipärast juba ammu harjutud tehaseelu lahutamatuks osaks pidama. Preilid tõid endaga raudteejaama süngesse ooteruumi,