Ta ulatas kaardi Nate’ile tagasi.
„Mulle tundub, et midagi on juhtunud. Viimasel ajal on tema hinded langenud. Vahel näeb ta kooli tulles väga sitt välja. Täitsa ilma meigita. Kas sa pole tähele pannud?” Nate kopsis kaardiga endale vastu sõrmenukke ja kõverdas suud. „Tal on ju see jube vend, tead küll?” Bridget teadis ähmaselt. Tüdruku vend Lenny oli koolist välja langenud ja tema isa Jimmy linnast jalga lasknud.
Bridget silmitses päevikut ja tundis ühtäkki häbi. Ta polnud tegelikult kuigi tähelepanelik olnud. See oli tema töö, mitte üksnes õpetada, vaid õpilasi ka jälgida. Selles mõttes võttis Nate oma tööd märksa tõsisemalt kui tema.
Nate’il olid anonüümsed sotsiaalmeediakontod. Ta ei postitanud kunagi midagi, ainult jälgis uudisvooge. Ta jälgis oma õpilasi ja nemad jälgisid omakorda teda, teadmata, kes ta selline on. Nii rumalad, mõtles Bridget. Kas nad siis ei tea, missuguseid jubedikke maailmas leidub? Aga Nate teadis, kes kellega tülitses, kus olla, millal kohal olla, keda kiusatakse, kes teisi kiusab. Seetõttu on ta parem õpetaja, kaitses ta end. Ta ei kasutaks seda iialgi kurjasti ära, Bridget teadis seda, aga ikkagi. Ta ütles Nate’ile, et ei taha sellest midagi teada. Jäetagu tema sellest kõrvale. Ta juurdles, kas Alecia teab, et kui tema öösiti abikaasa kõrval voodis lamab, istub too telefonis, luurab oma õpilaste järele, nagu oleksid nad tema isiklik miniseriaal. See oli moraalses mõttes hall ala, pidi naine tunnistama, aga Nate tegi seda üllastel põhjustel. Koolis iga päev aset leidvad draamad said alguse eelmisel õhtul internetis.
„Mul lihtsalt pole selleks jaksu. Sel aastal küll mitte. Muudel aastatel olen ma sinu kõrval seisnud. Nende nimel võidelnud. Juhtkonnaga. Nende vanematega, poole ajast nende endiga. Sel aastal mitte. Ma pean niigi vaevu vastu.” Bridget avas Lucia päeviku, lehitses seda ja märkas esimest korda, kui paljud sissekanded olid joonistused. Vähemalt pooled neist. Ta peab tüdrukuga sellest rääkima. See pole kunstiõpetus.
Siis aga pööras ta kaustikut ähmases äratundmises küll üht-, küll teistpidi. Kunagi teadis ta, mida see kõik tähendas, ehkki tema oskused näisid roostes olevat. Tädi Nadine oli teda kaarte panema õpetanud juba siis, kui ta oli vaevu kümneaastane ja istus tädi süles, sellal kui sigaret lõpuni suitses. Aga see oli kaua aega tagasi.
Bridgeti viimane kaardipanek oleks peaaegu tema abielule lõpu teinud.
Ta lükkas kaustiku üle laua ja osutas sõrmega.
„Nate. Need on tarokaardid.”
Bridgetil oli kass. Väike halli-valgekirju tänavakass, kelle ta oli enda juurde võtnud kuu aega pärast Holdeni surma – mõtlematu otsus. Ta pani kassile nimeks Sunny, tolle „Kuristik rukkis” prostituudi järgi. See oli tema lihtne ja nüri viis oma abikaasat mälestada, aga samas meeldis talle see iroonia. Kass oli ühtaegu hall ja pahur. Nõnda ta siis oligi Sunny1, kuigi teisalt ei olnud ka. Mitte keegi ei tabanud seda nalja ära, aga teisalt jälle ei saanudki enamik inimesi Bridgeti naljadele pihta, Holden välja arvatud.
Issand, kuidas ta oma abikaasat igatseb!
Holdeni surmast polnud veel aastatki möödas. Diagnoosi saamisest oli möödunud aasta, nende abiellumisest kümme. Bridget armastas kujutleda oma elu ajajoonena ja vahel, kui ta oli küllalt palju joonud ja aeg juba küllalt hiline, kujutles ta seda oma pea kohal hõljuvat. Üksainus sirge, täppidega kriips nagu metrookaart, roheline kuni 2012. aasta sügiseni, 2012. ja 2013. aasta vahel punane ja verekarva ning edasi porilombipruun koos punase vilkuva „oled siin” täpiga keset seda lõputut pruuni. Tänasest kaugemale ta ei näinud.
Üksiolekus oli raasuke vabadust. Ta pistis külmutatud eine mikrolaineahju, ootas nõutud kaks minutit, tõmbas selle kahe sõrme abil välja ja poetas papptaldrikule. Ta kallas valget zinfandelit punasesse plasttopsi, sest vihkas nõudepesemist, ning viis siis õhtusöögi elutuppa. Oleks Holden elus olnud, oleks ta selle peale otsad andnud. Holdenile meeldis kallis cabernet, pärit mingitest kindlatest Prantsusmaa piirkondadest – Bridgetil polnud aimugi, millistest. Samuti oli Holden söögi suhtes valiv ja tal olid konkreetsed ja veidrad arusaamad sellest, mida võis koos süüa ja mida mitte. Veiseliha ja kartulid. Pasta ja sealiha. Kana ja riis. Ainult sellistes paarides. Restoranides tekitasid mehe soovid Bridgetis lõputut ärritust: terved kartulid, mitte kartulipuder, küüslauku mitte, rohkesti pipart.
Nüüd võis naine süüa, mida aga tahab. Kummaline, kuidas ta oleks hetkegi mõtlemata võtnud tagasi kõik need asjad, millest vanasti pääseda soovis. Holdeniga rääkides, mida ta vahetevahel tegi, mitte küllalt tihti, et seda sagedaseks nimetada, ei vaadanud ta mehe pilti ega üles lae poole. Ta rääkis nii, nagu viibiks mees tema kõrval.
„Homme teen ma ise midagi süüa, H. Ausõna. Võib-olla.”
Surnutele ei anta lubadusi, mida sul pole plaanis pidada. Bridget polnud usklik, aga ema hääl kerkis sageli Georgia soodest üles, et talle üks litakas anda.
Sunny sõtkus ta jalga, tonksis peaga Bridgetile lõua alla. Bridget vedas küüntega üle kassi selja, sügas teda saba kohalt. Ta pistis suhu viimase suutäie kleepjat kartuliputru, rüüpas suure lonksu veini ja sirutas käe üle diivanipatjade kaustiku järele.
See oli musta värvi – paljud neist olid. Õpilased võisid need ise välja valida, palve, mille peale nad kõik olid alguses oianud. Ent hiljem tulid nad oma nahkköites kaustikutega, mis peegeldasid nende isiksusi, andsid need ära ujedalt, just nagu võinuks sädelevroosad kaaned või kullakarva lehed paljastada midagi, mis nende hinge kohta muidu teadmata oli. Nad on teismelised, must ja maailmavalu on täpselt nende rida. Loomingulise kirjutamise vabaainetunnis käisid koos nii noorema kui ka vanema keskkooliastme õpilased. Lõpuklassi omad lähevad peagi ülikooli, huulil vabaduse hõrk mõrkjasmagus maik, nii et nemad pole nii tujukad kui nooremad, kes peavad veel kaheksateist kuud Mt. Oanoke’is istuma. Lõpuklassi omad puhkesid õide, kõik see, mis näis vanasti piirav, omandas tasapisi nostalgilise roosaka kuma. Nemad nägid keskkooli juba tahavaatepeeglis.
Bridget lappas lehekülgi. Lucia päevik oli korrapäratu, muutuva käekirja, joonistuste ja seest pliiatsiga värvitud trükitähtedega. Bridget ei lugenud kellegi päevikust kõiki sissekandeid. Harjutus oli pigem mõeldud selleks, et õpilased saaksid aimu päevikupidamisest, kirjutaksid üles oma arukad, hiilgavad mõtted, lihtsalt paneksid need paberile. Sisu Bridgetit ei huvitanud, peaasi, et ülesanne saab õigeaegselt tehtud. Nad küsisid ühtelugu: kas te minu oma lugesite? Kogu oma nurina juures näisid nad heakskiitu ihalevat.
Ma pole süütu. See on nali, eks ole? Keegi ei arva nii. Ma olen lits. Kõnts. Nõid. Fetiš. Mitte kunagi päris inimene. Välja arvatud sinu jaoks. Ja võib-olla Taylori jaoks, kuigi tema käitub heitlikult. Hoolib rohkem Kelseyst ja Rianast ning olenevalt päevast ka Andrewst.
Mulle ei lähe keegi neist korda. Aga sinust ma hoolin, nii et jah.
Bridget sulges päeviku. Ta polnud kordagi kuulnud, et keegi Luciat hooraks või litsiks nimetaks. Enamik tüdrukuid hoidis tema teravast punasest suust ja veel teravamast keelest eemale. Pigem oli Lucia see, kes teistele silte külge kleebib. Poisid vältisid teda peamiselt samuti, aga mõned otsisid pisut ka tema seltsi. Lucia jõlkus õigete tüüpide läheduses – Andrew Evans ja Josh Tempest –, Taylor kontsade klõbinal nende kannul, kaks korda rohkem samme, et mitte maha jääda, ning kõige lõpus Lucia. Andrew piidles teda kogu aeg, pilk siia-sinna libisemas, huulil see vildakas muie, millesse tüdrukud ülepeakaela armusid.
Loodusõpetusest omandatud teadmine: looduses on kõige ilusamad asjad mürgised.
Bridget oli väsinud. Kell oli alles pool kaheksa, aga ta oli kogu aeg väsinud. Uni oli ühtaegu pääsemine ta rinda rõhuvatest argiraskustest ja ka võimalus kaasat uuesti näha. Puudutada tema habemetüükas põske,