Originaali tiitel:
Kate Moretti
The Blackbird Season
2017
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.
Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
Käesolev raamat on ilukirjandusteos. Mis tahes viiteid ajaloolistele sündmustele, tegelikele inimestele või tegelikele asukohtadele tuleb käsitleda fiktiivsetena. Muud nimed, tegelaskujud, asukohad ja sündmused on autori välja mõeldud ning igasugune sarnasus nii elavate kui ka surnud isikute, asukohtade või sündmustega on täiesti juhuslik.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Viivi Variksaar
Korrektor Mari Mets
Copyright © 2017 by Kate Moretti
Originally published by Atria Paperback.
All rights reserved.
© 2018 Tõlge eesti keelde ja eesti versiooni kirjastaja ERSEN
Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2021 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11469
ISBN (PDF) 978-9949-84-675-7
ISBN (ePub) 978-9916-11-238-0
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Chipile
Jõgi liigub.
Musträstas ilmselt lendab.
Wallace Stevens, „Kolmteist pilguheitu musträstale”
MUSTADE LINDUDE AEG
Sel päeval, kui taevast linde sadas, tõmbasin ma tornikaardi. Kõik räägivad alati, et iseendale ei tohi kunagi kaarte panna, aga kes pagan neid mulle ikka pannud oleks?
Aga inimesed usuvad. Mina mitte, aga teised usuvad. Mulle pakkus märksa rohkem huvi mõte, et maailmas võiks üldse maagiat olla. Leidsin raamatukogust ühe raamatu ja olen sestsaadik igal hommikul endale kaarte pannud. Aga kaks asja juhtusid korraga, kahel järjestikusel päeval, ja te peaksite nende kohta teadma. Esiteks – ma leidsin musträsta, samasuguse nagu teised. Täiusliku. Sileda. Pehme. Just nagu oleks lind äsja hingamast lakanud. Ainult et seal, kus linnul pidanuks olema vasak silm, oli auk. Ma ei ole sellist asja varem näinud. Järgmisel päeval panin ma kaarte ja tõmbasin tornikaardi, selle, millel on ühesilmne kaaren. Ja just siis, kui ma arvasin, et maailm irvitab mu üle, hakkas kuldnokkasid sadama.
Ma püüan märkidesse mitte uskuda. Aga vahel on need lihtsalt nii neetult ilmsed.
ESIMENE PEATÜKK
Nate, esmaspäev, 4. mai 2015: kaks nädalat pärast seda, kui taevast linde sadas
Vihma langes palakatena, just nagu müürina, moodustades tuuleklaasile kaks laia jõge. Kojamehed vehkisid, aga ei suutnud sammu pidada. Need olid vanad, vajasid väljavahetamist ja jätsid klaasile triipe. Aga auto oli Alecia oma ja naine polnud talle selle kohta midagi öelnud. Muidugi, autohooldus oli Nate’i töö, aga mees polnud ometi mõtetelugeja. Ta lükkas hooba sutsuke ülespoole.
Ta kissitas vastutulevate esitulede valguses, nii vähe kui neid oli. Looklev asfalttee, mustad kõrguvad männid ja tänavavalgustuse puudumine tegid selle Pocono mäestikku viiva teelõigu ohtlikuks mis tahes aastaajal. Paremal, kõigest viisteist meetrit teepiirdest allpool, kohises Lackawaxeni jõgi, mis oli vihmade tõttu üle ujutatud – kevadises Pennsylvanias enam kui tavaline nähtus. Nate aeglustas viiekümne kilomeetrini tunnis ja naaldus ettepoole, esituledevihk valgel joonel hüplemas, kollane keskjoon aja jooksul peaaegu nähtamatuks luitunud.
Tema telefon helises, ekraan lõi helendama. Ta ei teinud sellest välja. Helistajaks võis olla Tripp, aga Nate oli Aleciaga ragistama sattunud ja tõenäoliselt tahtis naine veel jätkata. Nate oli olnud nii hajevil, et unustas oma padja maha ja peab nüüd Trippi diivanil kopituselõhnalisel ja kühmulisel diivanipadjal magama. Ta polnud üldse kindel, kas kõrvalistmel lebavas kotis on üldse piisavalt varusid, et nädal üle elada. Ta polnud keskendunud, lihtsalt toppis asju kotti: teksad, sokid, aluspesu, särgid. Asjad, mida vajad, kui sul pole töökohta ega naist, kes sind koju ootaks.
Telefon helises taas ning mees pööras pilgu sekundi murdosaks maanteelt ära. Alecia. Ta oleks peaaegu vastu võtnud, aga surus siis sõrmed rooli ümber tugevamini kokku. Võtan vastu, ei võta vastu? Selles, et naine näägutas ja nende abielu koos hoidvate lõimede kallal urgitses, polnud midagi uut; see oli kestnud nii kaua kui Nate mäletas. Nüüd lihtsalt oli naisel palju rohkema kallal urgitseda. Mitte ainult Gabe, kuigi alati, alati siiski ka Gabe.
Kauguses paistis esituledevihus üks kogu, käsi paaniliselt õhus vehkimas. Nate aeglustas sõitu, pööras teeservale, kuni oli tüdruku kõrval, tolle juuksed kahvatutele põskedele liibunud, tüdruk öös mustade riiete tõttu peaaegu nähtamatu, kui poleks olnud tema helevalgeid juukseid. Nate tundis, kuidas ta käsivarte lihased just nagu krambis kokku tõmbusid. Ta keris kõrvalistmepoolset akent allapoole, aga ainult pisut. Võib-olla viie sentimeetri jagu. Olgu ta neetud, kui selle tüdruku oma autosse lubab.
„Sa saad niimoodi veel surma. Mida paganat sa õieti teed?”
„Mul on abi vaja.” Tüdruku silmad mõjusid ta näos metsikult, suurte ja nukulikena ning ta käed, punane lakk sõrmeküüntelt koorumas, kerkisid põskede juurde, silusid juukseid tahapoole. Sõrmed põimusid ta meelekohtadel erkvalgetesse juustesse ja tüdruk raputas pead edasi-tagasi, edasi-tagasi, just nagu koer, kes endalt vett maha raputab. Need juuksed, igapäevane jutuaine õpilaste hulgas, võimatult eksootilised, aga lihtsalt nii eriskummalised. Tänapäeval üritasid teismelised kogu hingest silma paista, aga see ere valevus jahmatas neid kõiki sellest hoolimata.
„Ma ei saa sind aidata. Sa tead seda.” Ja palun väga. Lõpuks, lõpuks ometi oli ta vihane. Kõik olid temalt lakkamatult küsinud: kas sa oled vihane? Süüdistaval toonil, toonil, mis tegelikult päris: miks sa vihane ei ole? Just nagu tõendanuks see üksi tema süüd. Ta tahtis seda hetke mäletada, salvestada selle, kuidas ta hääl praegu kõlas, sest seda tüdrukut nähes mõistis ta lõpuks, et on tõesti väga vihane. „Lase siit jalga, Lucia. Mine koju. Sinna, kus on sinu koht.”
Tüdruk nõjatus vastu autot, nii et tema suu jäi aknaavaga kohakuti, keha vastu akent surutud, nii et Nate ei näinud tema silmi. Ainult see suu, see väike valelik suu. Tüdruk kandis valget T-särki, mis oli läbi ligunenud, ja Nate nägi ta vastu klaasi litsutud rinnanibude piirjooni. Kus oli tüdruku jope? Väljas ei saanud olla üle kolmeteistkümne kraadi. Pole tema mure. Nate pööras pilgu ära.
„Mulle pole kuskil kohta.” Kui tüdruk pea vastu ukseserva toetas, nägi Nate lõpuks ta silmi. Need olid verd täis valgunud, pupillid suurenenud nagu mustad lendavad taldrikud taevasina taustal. Hirm võis silmad suuremaks teha, seda teadis Nate kindla peale. Või oli tüdruk midagi tarbinud? Midagi oma venna tagant pihta pannud?
Nate’il oli ükskõik.
Ta võttis telefoni. Vajutas numbreid, 911.
„Ma ei saa sind aidata, Lucia. Ma helistan politseisse ega lahku siit enne, kui nad siia jõuavad, aga sa ei tohi minu autosse istuda. Ma ei saa sinu heaks midagi teha.” Tema hääl kõlas hellemalt, kui tal plaanis oli. Ta oli alati tundnud poolehoidu selle tüdruku ja teiste temasarnaste vastu: nende elult räsida saanud kenade tüdrukute vastu. Arukate tüdrukute vastu, kes olid eluga ummikusse jooksnud. Eksinud tüdrukud. Neid oli teisigi. Nate’ile meenus Robin Hendricks, aga ükski teistest ei olnud teda sellisesse seisu seadnud.
Ta vajutas valimisnuppu. Kutsuv toon. Kutsuv toon. „Pike’i maakonna politseijaoskond.”
„Tere! Siin Nate Winters.