Tom ilmus kohusetruult määratud seanssidele, sest minust oli saanud ta päästenöör – isa, keda tal kunagi polnud olnud, selline Alex, kes oli varitsuse üle elanud. Nõuab tohutut usaldust ja julgust lubada endal mäletada. Traumeeritud inimeste jaoks on üks raskemaid asju vastuastumine oma häbile selle pärast, kuidas nad traumeeriva episoodi ajal käitusid, olgu see objektiivselt õigustatud (nagu jõleduste toimepanek) või mitte (näiteks lapse puhul, kes püüab oma ahistajat lepitada). Üks esimesi sellest nähtusest kirjutajaid oli Sarah Haley, kelle kabinet oli veteranide kliinikus minu oma kõrval. Artiklis „When the Patient Reports Atrocities”5, millest sai peamine tõukejõud lõpuks PTSH diagnoosi sõnastamiseni, rääkis ta peaaegu talumatust raskusest jutustada kohutavatest tegudest, mida sõdurid sõjas olemise ajal korda saadavad (ja neist jutustamist kuulata). On piisavalt raske olla tunnistajaks kannatustele, mida on põhjustanud teised, kuid sügaval sisimas painab paljusid traumeeritud inimesi veel rohkem häbi, mida nad tunnevad selle tõttu, mida nemad ise toonases olukorras tegid või tegemata jätsid. Nad põlgavad end selle eest, kui hirmununa, sõltuvana, erutatuna või raevununa nad end tundsid.
Hilisematel aastatel kohtasin samasugust nähtust lasteahistamise ohvrite juures: enamik neist kannatab piinavat häbitunnet asjade eest, mida nad tegid, et jääda ellu ja säilitada side inimesega, kes neid ahistas. See pidas eriti paika juhul, kui ahistaja oli lapsele lähedane isik – keegi, kellest laps sõltus, nagu asi sageli on. Tulemus võib inimeses nõutust tekitada: kas ta oli ohver või nõustuv osaline, mis omakorda toob kaasa segaduse armastuse ja terrori, valu ja mõnu erinevuste suhtes. Räägime sellest dilemmast edaspidi lähemalt.
TUIMAKS MUUTUMINE
Tomi kõige rängem sümptom oli arvatavasti see, et ta tundis end emotsionaalselt tuimana. Ta tahtis meeleheitlikult oma perekonda armastada, kuid lihtsalt ei suutnud endas nende vastu mingeid sügavamaid tundeid tekitada. Ta tundis end igaühest emotsionaalselt kaugena, nagu oleks ta süda külmunud ja ta elaks klaasseina taga. See tuimus laienes ka talle endale. Ta ei suutnud õigupoolest midagi tunda, välja arvatud põgusad raevuhood ja häbi. Ta kirjeldas, kuidas ta end vaevu ära tundis, kui habemeajamiseks peeglisse vaatas. Kui ta end kohtuistungil väiteid esitamas kuulis, vaatles ta end justkui kusagilt kaugelt ja pani imeks, kuidas see tüüp, kes juhtumisi näeb välja ja räägib nagu tema, suudab esitada nii veenvaid ja loogilisi argumente. Kui ta protsessi võitis, teeskles ta tänulikkust, ja kui kaotas, oli see täpselt nii ränk, nagu ta arvanud oligi, ning ta tõmbus tagasi lüüasaamisse isegi enne, kui protsess läbi sai. Vaatamata tõsiasjale, et ta oli äärmiselt pädev advokaat, tundis ta alati, nagu hõljuks ta tühjas ruumis, jäetud ilma igasugusest sihist või suunast.
Ainus asi, mis tema eesmärgitut tunnet aeg-ajalt leevendas, oli intensiivne tegelemine käsiloleva juhtumiga. Meie ravikuuri ajal tuli Tomil kaitsta mõrvasüüdistusega gangsterit. Selle kohtuprotsessi kestel oli ta täielikult hõlmatud võiduni viiva strateegia väljatöötamisega ja jäi paljudel kordadel kogu ööks ärkvele, et sukelduda millessegi, mis talle päriselt põnevust pakkus. Tema sõnul oli see nagu lahingus viibimine – ta tundis end täielikult elus ja miski muu polnud oluline. Kuid samal hetkel, kui Tom kohtuprotsessi võitis, kaotas ta kogu energia ja sihikindluse. Õudusunenäod tulid tagasi, nagu ka raevuhood – nii intensiivsena, et tal tuli kodunt motelli kolida tagamaks, et ta oma naisele või lastele viga ei tee. Kuid ka üksiolek tundus kohutav, kuna siis tulid sõjamälestuste deemonid täie jõuga tagasi. Tom püüdis end tööga tegevuses hoida ning otsis abi joomisest ja mõnuainetest – valmis tegema ükskõik mida, et oma deemonitega vastamisi jäämist vältida.
Ta lehitses sageli ajakirja Soldier of Fortune, fantaseerides, kuidas ta registreerib end palgasõduriks ühes paljudest piirkondlikest sõdadest, mis tollal Aafrikat laastasid.
Tol kevadel ajas ta oma Harley garaažist välja ja tavatses kihutada piki New Hampshire’i Kancamaguse maanteed. Rappumine, kiirus ja sõidu ohtlikkus aitasid tal end taas koguda, nii et lõpuks oli ta võimeline motellist lahkuma ja pere juurde naasma.
TAJU ÜMBERKORRALDAMINE
Teine uuring, mille ma veteranide kliinikus korraldasin, algas küsitlusega õudusunenägude kohta, kuid lõpuks tegeles uurimisega, kuidas trauma muudab inimese tajumusi ja kujutlusvõimet. Esimene inimene, kes end õudusunenägude uuringule registreeris, oli endine meedik Bill, kes oli kümme aastat tagasi näinud Vietnamis karmi lahingutegevust. Pärast erruminekut oli ta läbinud teoloogiaseminari ning määratud oma esimesele ametipostile, Bostoni äärelinnakiriku katoliku koguduse vaimulikuks. Tal läks kenasti, kuni perre sündis esimene laps. Peagi pärast beebi sündi oli ta naine, elukutselt meditsiiniõde, tagasi tööle läinud ning tema jäi lapsega koju, kavandades oma igapühapäevast jutlust ja tegeledes muude koguduseasjadega, kandes samal ajal hoolt nende vastsündinu eest. Kohe esimesel päeval, kui ta lapsega kahekesi jäi, hakkas too nutma ning mees leidis end äkitselt ülevalatuna talumatute minevikupiltidega surevatest Vietnami lastest.
Bill oli sunnitud naisele helistama, et too lapsega tegelemise üle võtaks, seejärel tormas ta paanikas veteranide kliinikusse. Ta kirjeldas, kuidas kuulis üha nutvate laste hääli ja nägi vaimusilmas põlenud ja veriseid lapsenägusid. Minu arstidest kolleegid arvasid, et mees on kindla peale psühhoosis, kuna tolle aja meditsiiniõpikud sedastasid, et kuulmis- ja nägemishallutsinatsioonid on paranoilise skisofreenia sümptomid. Samades tekstides, mis selle diagnoosi välja pakkusid, oli nimetatud ka põhjus: Billi psühhoosi vallandas arvatavasti tunne, et ta naine on pärast lapse sündi beebisse rohkem kiindunud kui temasse.
Kui ma tol päeval ravile tulnud patsientide ruumi astusin, nägin Billi ümbritsetuna murelikest arstidest, kes valmistusid talle süstima tugeva mõjuga antipsühhootikumi ja ta seejärel kinnisesse osakonda toimetama. Nad kirjeldasid mehe sümptomeid ja küsisid minu arvamust. Kuna olin eelmisel ametikohal töötanud osakonnas, mis spetsialiseerus skisofreenikute ravile, äratas asi minus huvi. Midagi tundus selle diagnoosiga valesti olevat. Küsisin Billilt, kas tohiksin temaga vestelda, ja olles ta loo ära kuulanud, tsiteerisin pikemalt mõtlemata fraasi, mille Sigmund Freud ütles trauma kohta aastal 1895: „Ma arvan, et see mees kannatab mälestuste all.” Ütlesin Billile, et tahaksin püüda teda aidata, ja kui olin talle andnud mõningaid ravimeid paanikahoo summutamiseks, küsisin, kas ta sooviks mõne päeva pärast tagasi tulla, et osaleda minu korraldatavas õudusunenägude uuringus.6 Ta oli nõus.
Osana sellest uuringust lasime me osalejatel teha Rorschachi testi.7 Erinevalt testidest, mis nõuavad vastuseid otsekohestele küsimustele, on Rorschachi testi vastuseid peaaegu võimatu võltsida. See test annab meile ainulaadse viisi jälgimaks, kuidas inimesed moodustavad mõistusliku kujutise asjast, mis on põhimõtteliselt mõttetu stiimul: tindiplekk. Kuna inimesed on mõistuslikku tähendust omistavad olendid, kaldume me looma nende tindiplekkide põhjal mingi kujutise või loo, täpselt nagu siis, kui lamame ilusal suvepäeval heinamaal ja näeme pea kohal sõudvates pilvedes kujutisi. See, mida inimesed neis tindiplekkides näevad, ütleb meile, kuidas nende mõistus töötab.
Rorschachi testi teist kaarti vaadates karjatas Bill õudusest: „See on see laps, kelle õhkulaskmist ma Vietnamis nägin. Keskel on söestunud ihu, haavad, ja igalt poolt pritsib verd.” Hingeldades, laup higipiiskadesse tõmbunud, oli ta samasuguses paanikas nagu see, mis oli ta varem veteranide kliinikusse toonud. Kuigi ma olin ennegi kuulnud veterane oma minevikupilte kirjeldamas, oli see esimene kord, kus midagi sellist tegelikult pealt nägin. Sel hetkel minu kabinetis nägi Bill ilmselgelt samu kujutisi, haistis samu lõhnu ja tundis samu kehalisi aistinguid, mis tal olid tekkinud algupärase juhtumi ajal. Kümme aastat pärast seda, kui ta surevat last abituna kätel hoidis, elas Bill uuesti läbi trauma, mida oli meenutanud tindiplekk.
Billi mälestuskillu vahetu kogemine oma kabinetis aitas mul mõista agooniat, mis korrapäraselt tabas veterane, keda ma ravida püüdsin, ning võimaldas mul taas aru saada, kui oluline oli sellele lahendus leida. Traumaatilisel sündmusel endal, ükskõik kui kohutaval, oli algus, keskosa ja lõpp, kuid ma teadsin, et nende minevikupiltide nägemine võib olla veelgi hullem. Kunagi