Keha peab arvet. Bessel van der Kolk

võimlas palju tunde koos patsientidega. See oli koht, kus me kõik saime taastada kehalise heaolutunde, saareke keset häda ja viletsust, millega me päevast päeva kokku puutusime. Nüüd oli sellest saanud koht, kus patsiente „korda seati”.

      Ravimirevolutsioon, mis algas nii paljulubavalt, võib lõppkokkuvõttes olla teinud rohkem halba kui head. Teooria, et vaimuhaigust põhjustab peamiselt aju keemiline tasakaalutus, mida saab spetsiifiliste ravimitega korrigeerida, on laialdaselt omaks võetud – nii meedia ja üldsuse kui ka meditsiinitöötajate poolt.³⁶ Paljudes kohtades on ravimid teraapia asendanud ning võimaldanud patsientidel oma probleemid summutada ilma nende all lasuvaid põhjuseid käsitlemata. Antidepressandid võivad inimeste igapäevase toimimisvõime soodustamisel palju ära teha, ja kui asi jõuab valikuni, kas võtta unerohtu või juua end igal õhtul oimetuks, et mõni tund und saada, pole küsimustki, kumba varianti eelistada. Inimestele, kes on väsinud püüdmast omal jõul abi saada, näiteks joogakursuste, trennikavade või lihtsalt mõttetegevuse abil, võivad ravimid sageli tuua elupäästvat kergendust. SSRI-d võivad palju ära teha, et aidata traumeeritud inimestel oma emotsioonide orjusest vabaneda, kuid neid tuleks siiski pidada üksnes üldise raviplaani täienduseks.³⁷

      Olles PTSH ravimite teemal korraldanud arvukaid uuringuid, olen ma aru saanud, et psühhiaatrilistel ravimitel on tõsine miinuspool, kuna need võivad tähelepanu taustal asuvate probleemidega tegelemiselt kõrvale juhtida. Ajuhaiguse mudel võtab inimeste saatuse kontrollimise nende kätest ära ning paneb vastutuse nende probleemide kõrvaldamise eest arstidele ja kindlustusfirmadele. Kolme viimase aastakümne jooksul on psühhiaatriaravimitest saanud meie kultuuri vältimatu tugi, kuid kahtlaste tagajärgedega. Võtame näiteks antidepressandid. Kui need oleksid tõepoolest nii tõhusad, nagu meid on uskuma pandud, peaks depressioon praeguseks olema ühiskonnas seljataha jäänud probleem. Kuid olgugi et antidepressantide kasutamine üha kasvab, pole see depressioonidiagnoosiga haiglasse määramiste arvu kahandanud. Kahe viimase aastakümne jooksul on depressiooniravi saavate inimeste hulk kolmekordistunud ja praegu võtab antidepressante iga kümnes ameeriklane.³⁸

      Uus põlvkond antipsühhootikume nagu Abilify, Risperdal, Zyprexa ja Seroquel on Ameerika Ühendriikides kõige suurema läbimüügiga ravimid. 2012. aastal kulutas elanikkond Abilifyle kokku 1 526 228 dollarit, rohkem kui ühelegi teisele ravimile. Kolmandal kohal oli Cymbalta, antidepressant, mille müüginumber ületas miljard dollarit³⁹, olgugi et see pole kunagi osutunud tõhusamaks kui vanema põlvkonna antidepressandid nagu Prozac, millest on saada tunduvalt odavamaid geneerilisi variante. Medicaid, valitsuse terviseprogramm vähekindlustatutele, kulutab antipsühhootikumidele rohkem kui ühelegi muule ravimiliigile.⁴⁰ 2008. aastal, mis on kõige hiljutisem aasta, mille kohta on olemas terviklikud andmed, kulutas see antipsühhootikumidele 3,6 miljardit, võrrelduna 1999. aastal kulutatud 1,65 miljardiga. Alla kahekümneaastaste Medicaidi poolt tasutud antipsühhootikumide võtjate arv on vahemikus 1999–2008 kolmekordistunud. 4. novembril 2013 nõustus Johnson & Johnson maksma enam kui 2,2 miljardit kriminaal- ja tsiviiltrahve, et vaigistada süüdistusi, nagu oleks firma antipsühhootikumi Risperidal sündmatult propageerinud eakamatele täiskasvanutele, lastele ning arenguhäiretega inimestele.⁴¹ Kuid seda välja kirjutanud arste ei võta keegi vastutusele.

      Praegu võtab Ameerika Ühendriikides psühhoosivastaseid ravimeid pool miljonit last. Madala sissetulekuga peredest pärit lastele määratakse psühhoosivastaseid ravimeid neli korda suurema tõenäosusega kui erakliinikutes kindlustatud lastele. Neid ravimeid kasutatakse sageli selleks, et muuta väärkoheldud ja hüljatud lapsed kergemini juhitavaks. 2008. aastal määrati Medicaidi kaudu antipsühhootikume 19 045 viieaastasele ja nooremale lapsele.⁴² Üks uuring, mis põhines Medicaidi andmetel kolmeteistkümnest osariigist, leidis, et psühhoosivastaseid ravimeid saab 12,4 protsenti kasuperedes kasvavatest lastest, võrrelduna Medicaidi abiks valikukõlbuliku 1,4 protsendiga laste üldarvust.⁴³ Need ravimid muudavad lapsed hõlpsamini käsitletavateks ja vähem agressiivseteks, kuid need mõjutavad ka laste motivatsiooni, mängulusti ja uudishimu, mis on hästitoimivaks ja kaasatöötavaks ühiskonnaliikmeks kasvamisel asendamatud omadused.

      Antipsühhootikume võtvaid lapsi ähvardab ka haiglaselt paksuks minemise ja diabeedi väljakujunemise oht. Samal ajal on tõusuteel ravimite üleannustamised, kombineerituna psühhoosivastastest ravimitest ja valuvaigistitest.⁴⁴

      Kuna ravimid on muutunud nii kasumlikuks, ei avalda peamised meditsiiniajakirjad kuigi sageli uuringuid vaimse tervise probleemide ravimivabaks leevendamiseks.⁴⁵ Erinevaid raviviise uurivad praktikud sildistatakse harilikult „alternatiivseteks”.

      Ravimiteta ravimeetodite uuringuid peaaegu ei rahastatagi, kui need pole just niinimetatud manualiseeritud protseduurid, kus patsiendid ja terapeudid läbivad rangelt piiritletud järgnevused, mis individuaalsete patsientide vajadustele häälestumist kuigivõrd ei võimalda. Peavoolu meditsiin on kindlalt pühendunud parema elu tagamisele keemia abil ja tõsiasja, et me võime oma psüühikat ja sisemist tasakaalu tegelikult ise muuta, kasutades muid vahendeid peale ravimite, ei võeta enamasti arvesse.

      KOHANDUMINE VÕI HAIGUS?

      Ajuhaiguse mudel jätab kahe silma vahele neli põhjapanevat tõde: 1) meie võime üksteist hävitada on võrdeline meie võimega üksteist tervendada. Inimestevaheliste suhete ja kogukonnas osalemise taastamine on heaolu taastamiseks esmatähtis; 2) kõnekeel annab meile võimaluse ennast ja teisi muuta, rääkides oma kogemustest, aidates meil oma teadmisi määratleda ning leida neile ühine tähenduse tunnetus; 3) meil on olemas võime oma füsioloogia, sealhulgas mõne keha ja aju niinimetatud tahtmatu funktsiooni reguleerimiseks niisuguste põhitegevuste kaudu nagu hingamine, liigutused ja puudutused; 4) me võime muuta ühiskondlikke tingimusi, et luua keskkonda, kus lapsed ja täiskasvanud end ohutult tunnevad ja kus nad saavad õilmitseda.

      Kui me neid inimsuse olulisimat osa moodustavaid mõõtmeid eirame, jätame inimesed ilma traumast tervenemise viisidest ja oma iseseisvuse taastamisest. Kui inimene on kõigest patsient, selle asemel et olla oma tervenemisprotsessi aktiivne osaline, eraldab see kannatusi tundvad inimesed kogukonnast ja muudab nad isiklikust sisetunnetusest võõrdunuks. Medikamentide piiranguid adudes hakkasin mõtlema, kas me suudaksime leida loomulikumaid viise, et aidata inimestel traumajärgsete reaktsioonidega toime tulla.