Üks meist on järgmine. Karen M. McManus

Tema taskus käib vali kõll ja ma muigan tema pükstes oleva mügara peale, kui oma telefoni üles võtan.

      „Kas see on sõnum või on sul lihtsalt hea meel mind näha?“ ütlen ma ekraani puhtaks pühkides. Siis heidan pilgu alla ja hoian hinge kinni. „Uhh, nalja teete või? Jälle see?“

      „Mis?“ küsib Brandon oma telefoni välja võttes.

      „Tundmatu number, ja arva, mis sõnumis seisab?“ Ma teen võltsi häält. „Igatsed endiselt Räägitakse lehte? Mina küll igatsen. Mängime õige uut mängu. Uskumatu, et keegi pärast direktor Gupta hoiatust sellise juraga tegeleb.“

      Brandoni pilk vilksab oma ekraanile. „Ma sain sama sõnumi. Näed seda linki?“

      „Jah. Ära sellele klõpsa! See on ilmselt viirus või …“

      „Hilja juba,“ ütleb Brandon naerdes. Ta vaatab silmi kissitades oma telefoni, samal ajal kui mina teda silmitsen: üle meeter kaheksakümne pikk, tumeblondid juuksed, sinakasrohelised silmad ja sedasorti täidlased huuled, mille nimel tüdrukud oleks valmis tapma. Ta on nii ilus, et tundub, nagu ta võiks iga hetk koos harfiga lendu tõusta. Ja mitte keegi ei tea seda nii hästi kui tema ise. „Jeerum, see on terve kuradi raamat,“ nuriseb ta.

      „Las ma vaatan.“ Haaran ta telefoni, sest pole variantigi, et ma seda linki enda telefoniga avama hakkaks. Keeran ekraani päikese käest ära, et seda selgelt näha. Vaatan veebilehte, millel on Räägitakse logo kehv koopia ja selle all pikk tekst. „Pange tähele, Bayview’ keskkool. Ma selgitan reegleid vaid üks kord,“ loen ma. „Me hakkame mängima „Tõde või tegu“ niiviisi. Mina saadan väljakutse ainult ühele inimesele – ja sa ei tohi MITTE KELLELEGI sellest rääkida, kui see oled sina. Ära riku üllatust ära. See teeb mind pahuraks ja ma pole pahurana üldse tore. Sul on aega 24 tundi, et oma otsus sõnumiga saata. Kui valid tõe, paljastan ühe su saladuse. Kui valid teo, annan sulle ülesande. Mõlemal juhul saame veidi lõbutseda ja oma tüütu eksistentsi monotoonsust leevendada.“

      Brandon tõmbab käega läbi oma paksude kollakaspruunide juuste. „Räägi enda eest, luuser.“

      „No kuule, Bayview, sa tead, et oled seda igatsenud.“ Kortsutan kulmu, kui lõpetan. „Mis sa arvad, kas see läks kõikidele õpilastele? Parem oleks, kui mitte keegi midagi ei ütleks, kui nad just ei taha oma telefonist ilma jääda.“ Eelmisel sügisel, kui direktor Gupta lõpetas Simoni viimase järeleahvija tegevuse, ütles ta meile, et rakendab täisleppimatust: kui ta näeb kas või ühtainsat vihjet järgmise Räägitakse-lehe kohta, keelab ta koolis telefonid igaveseks ära. Ja viskab välja kõik, kes jäävad telefoni sissesmugeldamisega vahele.

      Sellest ajast peale oleme kõik olnud eeskujulikud kodanikud, vähemalt mis puutub internetis kõlakate levitamisse. Mitte keegi ei suuda ette kujutada, kuidas elada koolipäev – rääkimata siis aastatest – üle telefonita.

      „Kõigil on suva. See on vana uudis,“ ütleb Brandon muretult. Ta paneb telefoni taskusse, võtab mu piha ümbert kinni ja tõmbab mu enda ligi. „Kuhu me jäimegi?“

      Hoian telefoni endiselt käes, nüüd on see surutud tema rinna vastu, ja enne kui ma vastata jõuan, teeb see mu käes häält. Kui ma pea tagasi tõmban, et ekraanile vaadata, on tundmatult numbrilt tulnud uus sõnum. Aga seekord Brandoni taskust samal ajal kõlli ei kosta.

      Phoebe Lawton, sina oled esimene! Kirjuta vastu, kumma valid: kas peaksin paljastama tõe või võtad vastu ülesande?