Julesi rohelised silmad, mis mõjuvad tema pruuni naha ja tumedate juuste taustal rabavalt, lähevad dramaatilisuse lisamiseks suureks. „Nate Macauley oli eile õhtul Café Contigos, aga sa ei saatnudki mulle sõnumit!“
„Aa, noh …“ Ma keeran raadio valjemaks, et mu pominal antud vastus kaoks Taylor Swifti värskeima loo sisse. Jules on Nate’ist alati sisse võetud olnud – talle täiega meeldivad tumedapäised, nägusad pahapoisi tüüpi kutid –, aga ta ei näinud Nate’is potentsiaalset peikat enne, kui Bronwyn Rojas seda tegema hakkas. Nüüd tiirleb ta nagu raisakotkas ringi iga kord, kui nad lahku lähevad. Ja see on pannud mind täbarasse olukorda sellest ajast peale, kui ma hakkasin Café Contigos tööle ja sõbrunesin Addyga, kes muidugi mõista on kindlalt Bronwyni poolt.
„Ja ta ei käi üldse väljas,“ oigab Jules. „See eilne oli täiesti luhtunud võimalus. Sõbra kohta tõsiselt suur ämber, Phoebe Jeebies. See pole üldse lahe.“ Ta võtab välja veinikarva huuleläike tuubi ja kummardub ettepoole, et uut kihti peale pannes end tahavaatepeeglist näha. „Kuidas ta tundus? Mis sa arvad, kas ta on Bronwynist üle saanud?“
„Noh. Raske öelda,“ sõnan ma. „Ta ei rääkinud eriti kellegagi peale Maeve’i ja Addy. Peamiselt Addy.“
Jules surub matsutades huuli kokku ja tema näolt libiseb üle kerge paanika. „Oh issand. Arvad, et nemad on nüüd koos?“
„Ei. Kindlasti mitte. Nad on sõbrad. Kõik ei pea Nate’i vastupandamatuks, Jules.“
Jules viskab huuleläike tagasi kotti ja toetab pea ohates vastu aknaklaasi. „Seda ütled sina. Ta on nii kuum, et sure või ära.“
Emma jääb punase tule all seisma, hõõrub silmi ja sirutab siis käe raadio helinupu järele. „Ma pean vaiksemaks panema,“ ütleb ta. „Mu pea lõhub.“
„Kas sa hakkad haigeks jääma?“ küsin ma.
„Olen lihtsalt väsinud. Sean Murdocki järeleaitamistund venis eile liiga hilja peale.“
„Keda see ka üllatab,“ pomisen ma. Kui Bayview’ keskkooli üheteistkümnendike seast intelligentset eluvormi otsida, siis Sean Murdockis seda ei leia. See-eest on tema vanematel raha ja nad jagavad seda rõõmuga Emmale lootuses, et tema töökus või hinded jäävad ehk ka Seanile külge.
„Mina peaksin su palkama, Emma,“ sõnab Jules. „Keemiaga hakkavad sel semestril hullud lood olema, kui ma abi ei otsi. Või Bronwyn Rojase moodi kontrolltöid ei varasta.“
„Bronwyn tegi selle kursuse järele,“ tuletan talle meelde ja Jules tonksab jalaga mu istet.
„Ära kaitse teda,“ ütleb ta tusaselt. „Ta rikub mu armuelu ära.“
„Kui sa järeleaitamist tõsiselt mõtled, siis mul on sel nädalavahetusel vaba aega,“ sõnab Emma.
„Keemia nädalavahetusel?“ Julesi hääl on rabatud. „Ei, aitäh.“
„Hea küll siis.“ Mu õde ohkab kergelt, nagu ta polekski pidanud midagi muud ootama. „Et siis ei mõtle tõsiselt.“
Emma on Julesist ja minust ainult aasta vanem, aga enamasti tundub ta olevat pigem Ashton Prentissi vanune. Emma ei käitu nagu seitsmeteistkümneaastane; ta käitub nii, nagu ta oleks üle kahekümne ja stressaks ülikooliõpingute, mitte lõpuklassi edasijõudnutele mõeldud tundide pärast. Isegi nüüd, kui kõik tema ülikooliavaldused on välja saadetud ja tal tuleb vaid vastuseid oodata, ei suuda ta end vabaks lasta.
Sõidame ülejäänud tee vaikides, kuni mu telefon piuksub just siis, kui Emma parklasse keerab. Loen sõnumit. Tribüünide alla?
Ma ei tohiks. Aga ehkki aju tuletab mulle meelde, et olen sel kuul hilinemise pärast juba kaks hoiatust saanud, tipivad mu sõrmed OK. Panen telefoni tasku ja mul on uks poolenisti avatud juba enne, kui Emma on jõudnud käigu välja lükata. Ta kergitab kulme, kui ma välja ronin.
„Pean hästi kiiresti jalgpalliväljaku juures ära käima,“ ütlen ma, viskan seljakoti üle õla ja toetan käe autouksele.
„Miks? Sa ei tohi jälle hilineda,“ lausub Emma, tõmmates oma helepruunid silmad mulle otsa vaadates kissi. Need on täpselt nagu isal ja – peale punakate juuste – meie ainuke ühine joon. Emma on pikk ja peenike, mina lühike ja vormikas. Tema juuksed on pulksirged ja peaaegu õlgadeni, minu omad pikad ja lokkis. Temale tulevad päikesega tedretähed, mina lähen pruuniks. Aga praegu oleme mõlemad veebruarile omaselt kahvatud ja ma tunnen, kuidas mu põsed maha vaadates punaseks tõmbuvad.
„Ee, koolitöö,“ pomisen ma.
Jules irvitab autost välja ronides. „Ah et nüüd nimetatakse seda nii?“
Pööran kannapealt ringi ja marsin kiiresti minema, aga tunnen ikka Emma hukkamõistu nagu raskust õlgadel. Emma on alati olnud tõsisem, aga kui olime nooremad, polnud sel tähtsust. Olime nii lähedased, et pidasime sõnagi lausumata terveid vestlusi maha. Ema naljatas ikka, et meie vahel on vist telepaatia, aga see polnud nii. Me lihtsalt tundsime teineteist nii hästi, et iga näoilme oli niisama selge kui sõnad.
Olime lähedased ka Oweniga, vanusevahest hoolimata. Isa kutsus meid kolmeks amigo’ks ja igal lapsepõlvefotol poseerime täpselt ühtemoodi: Owen meie keskel, Emma ja minu käed teineteise ümber, kõigil lai naeratus näol. Me näeme välja lahutamatud ja ma arvasin, et olemegi seda. Mulle ei tulnud kordagi pähe, et isa on see liim, mis meid koos hoiab.
Lahkurebimine oli nii märkamatu, et ma ei pannud seda kohe tähele. Emma tõmbus eemale esimesena, mattes end koolitöödesse. „See on tema viis leinata,“ ütles ema, nii et lasin tal olla, kuigi minu viis leinata oleks olnud seda koos teha. Kompenseerisin seda sellega, et lõin kaasa kõigis seltskondlikes tegevustes, mida leidsin – eriti kui poisid hakkasid mu vastu huvi tundma –, Owen aga tõmbus videomängude lohutavasse fantaasiamaailma. Enne kui ma arugi sain, olid neist saanud meie igapäevased rajad ja me püsisime neil. Meie eelmise aasta jõulukaardil seisime kolmekesi kuuse kõrval, pikkuse järjekorras, käed ees koos, näol kange naeratus. Isa oleks selles fotos väga pettunud olnud.
Ja minus vahetult pärast seda, kui pilt tehti, selle pärast, mis juhtus Julesi jõulupeol. Üks asi on kohelda oma vanemat õde nagu täielikku võõrast, hoopis teine asi … teha seda, mida tegin mina. Kunagi tundsin ma Emmale mõeldes nukrat üksildust, aga nüüd ainult süüd. Ja kergendust, et ta ei suuda enam mu näolt tundeid välja lugeda.
„Kuule!“ Olen niivõrd oma mõtetesse vajunud, et oleksin tribüünide all otse vastu posti kõndinud, kui üks käsi poleks välja sirutunud ja mind peatanud. Siis tõmbab see mind nii kiiresti enda poole, et mul libiseb telefon taskust ja maandub kerge mütsatusega murule.
„Pagan,“ ütlen ma, aga Brandon Weberi huuled on minu suule surutud enne, kui jõuan veel midagi lisada. Liigutan õlgu, kuni seljakott läheb telefonile seltsi pakkuma. Brandon sikutab mu särgiserva ja kuna see on sada protsenti just see, mille pärast ma siia tulin, aitan talle kaasa, võttes selle seeliku vahelt välja.
Brandoni käed liiguvad mu paljal nahal üles-alla, lükkavad kõrvale mu rinnahoidja pitsi ja ta oigab mu suu vastas: „Pagan, kui seksikas sa oled.“
Tema on ka. Brandon on jalgpallimeeskonnas mängujuht ja Bayview Blade’ile meeldib tema kohta öelda „järgmine Cooper Clay“, sest ta on nii osav, et ülikoolid on talle juba silma peale pannud. Aga minu meelest pole see täpne võrdlus. Esiteks on Cooper erakordselt andekas ja teiseks tõeline kullatükk, Brandon aga põhimõtteliselt sitapea.
Aga see poiss oskab suudelda. Kogu pinge kaob minust, kui ta surub mu meie taga oleva posti vastu, ja selle asemele tuleb peadpööritav ootuselevus. Panen ühe käe ta kaela taha ja püüan teda enda juurde alla tõmmata,