Vaatan sinna, kust need tulid, ja mu pilk kohtub kahe sügavpruuni silmaga. „Näksimist mängu ajaks,“ ütleb Luis Santos, heites rätiku, millega ta taldrikut hoidis, endale üle õla. Luis on Cooperi parim sõber Bayview’ keskkooli ajast ja oli pesapallimeeskonnas Cooperi söötude püüdja; nad mõlemad lõpetasid kooli eelmisel aastal. Café Contigo kuulub Luisi vanematele ja ta töötab seal poole kohaga, õppides samal ajal linnakolledžis. Sellest ajast peale, kui tegin sellest nurgalauast oma teise kodu, näen Luisi rohkem kui koos koolis käies.
Knox sukeldub nacho’de järele, nagu ta polekski viis minutit tagasi kaht portsu empanada’sid ja taldrikutäit küpsiseid sisse vohminud. „Ettevaatust, kuum,“ hoiatab Luis minu vastu toolile istudes. Mõtlen otsemaid: Oled jah, sest mul on nägusate sportlaste vastu piinlikkust tekitav nõrkus, mis toob minus välja kaheteistkümneaastase plika. Võiks arvata, et ma juba sain oma õppetunni, kui olin üheksandas klassis kõrvuni sisse võetud ühest korvpallurist – kes mind ei märganudki – ja seepärast sattusin Simon Kelleheri alandavasse sissekandesse Räägitakse-nimelises blogis, aga ei.
Mul pole tegelikult kõht tühi, aga võtan ikkagi hunniku alt ühe krõpsu. „Aitäh, Luis,“ ütlen ma, imedes ühest krõpsunurgast soola.
Nate muigab. „Mida sa tunnete allasurumisest rääkisidki, Maeve?“
Mu nägu hakkab tulitama ja ma ei suuda välja mõelda paremat vastust kui pista terve krõps suhu ja seda Nate’i suunas jõuliselt närida. Mõnikord ma ei saa aru, mida mu õde temas näeb.
Pagan. Mu õde. Heidan pilgu telefonile ja, süütunne torkimas, näen Bronwyni saadetud kurbade emotikonide rida. Nali. Nate näeb väga õnnetu välja, kinnitan talle. Ei näe, sest mitte keegi ei suuda seda maski, et „mul on täiesti poogen“, kanda nii hästi kui Nate Macauley, aga ma olen kindel, et tegelikult on ta õnnetu.
Phoebe Lawton, üks teine Café Contigo ettekandja ja üheteistkümnendik, jagab välja veeklaasid, enne kui ta istub laua kaugemasse otsa just siis, kui vastasmeeskonna esimene lööja longib kodumärgi poole. Kaamera annab lähiplaani Cooperi näost, kui ta kinda tõstab ja silmi kissitab. „Läheb nüüd, Coop,“ pomiseb Luis, vasak käsi instinktiivselt rusikasse tõmbumas, nagu see oleks püüdja kinda sees. „Mängime.“
Kaks tundi hiljem on terve kohvik pärast Cooperi peaaegu veatut mängu täis elevil suminat: kaheksa strike out’i, üks palli tabamine ja mitte ühtegi vastasmeeskonnale antud punkti seitsme mänguvooru jooksul. Fullertoni kolledži Titans on kolme punktiga ees, aga Bayview’s pole kellelgi sellest enam eriti midagi, sest Cooperi positsioonile on asunud vahetusmängija.
„Mul on tema pärast nii hea meel,“ ütleb Addy näost särades. „Ta on selle täiega ära teeninud pärast … no teate küll.“ Tema naeratus kaob. „Pärast kõike.“
Kõike. See on liiga väike sõna, kirjeldamaks seda, mis juhtus siis, kui Simon Kelleher peaaegu poolteist aastat tagasi otsustas omaenda surmast etenduse teha ning minu õe, Cooperi, Addy ja Nate’i oma mõrvas süüdi lavastada. Saate „Mikhail Powers uurib“ tänupüha eriprogramm meenutas kõike piinava üksikasjalikkusega: alustades Simoni plaanist kõik koos temaga pärast tunde jätta ja lõpetades saladustega, mille avalikustamise Simon organiseeris Räägitakse lehel, jätmaks muljet, et neil neljal oli põhjus tema surma soovida.
Vaatasin erisaadet koos Bronwyniga, kes oli pühadeks koju sõitnud. See viis mind otsejoones tagasi aastatagusesse aega, kui sellest loost sai üle kogu riigi sensatsioon ja meie sissesõidutee oli iga päev uudistebusse täis. Kogu riik sai teada, et Bronwyn oli varastanud kontrolltöid, et keemias A-d saada; et Nate oli uimastite müügi pärast katseajal olles uimasteid müünud ja et Addy oli petnud oma peigmeest Jake’i – kes hiljem osutus selliseks kontrollifriigist jõletiseks, et nõustus olema Simoni kaasosaline. Ja Cooperit oli valelikult süüdistatud steroidide kasutamises ning ta seksuaalne suundumus paljastati enne, kui ta oli valmis oma perekonnale ja sõpradele rääkima, et on gei.
See kõik oli paras luupainaja, aga kaugeltki mitte nii hull kui olla kahtlusalune mõrvas.
Uurimine kulges peaaegu täpselt nii, nagu Simon plaaninud oli – kui välja arvata see osa, et Bronwyn, Cooper, Addy ja Nate panid seljad kokku, mitte ei pööranud üksteise vastu. On raske ette kujutada, milline oleks tänane õhtu, kui nad ei oleks seda teinud. Kahtlen, kas Cooper oleks oma esimeses kolledžimängus vastasmeeskonna peaaegu ühegi punktita jätnud või kas Bronwyn oleks jõudnud Yale’i. Nate oleks tõenäoliselt vangis. Ja Addy – ma ei taha mõeldagi, kus Addy oleks. Peamiselt selle pärast, et kardan, et teda polekski olemas.
Väristan õlgu ja mu pilk püüab kinni Luisi. Ta tõstab klaasi sihikindla moega, nagu kutt, kes ei kavatse lasta millelgi oma parima sõbra triumfi rikkuda. „Jah, noh, karma terviseks. Ja Coopi, selle eest, et ta oma esimeses kolledžimängus kõigile pähe tegi.“
„Cooperi terviseks,“ kordavad kõik.
„Me peaks teda kõik koos millalgi vaatama minema!“ hüüatab Addy. Ta sirutab käe üle laua ja patsutab Nate’i käsivart, kui too hakkab ruumis ringi vahtima, justkui mõtleks, kui kiiresti ta saaks ära minna. „See tähendab, et sina ka. Ära mitte püüagi sellest välja vingerdada.“
„Kogu pesapallimeeskond tahaks minna,“ lausub Luis. Nate krimpsutab alistunult nägu, sest kui Addy on võtnud nõuks teda teistega suhtlema sundida, siis on ta alistamatu nagu loodusjõud.
Phoebe, kes on mängu kulgedes ja võõraste lahkudes Knoxile ja mulle lähemale nihkunud, sirutab käe välja, et endale klaasikest vett valada. „Bayview on Simonita hoopis teistsugune, aga samal ajal … ei ole. Mõistate?“ pomiseb ta, nii vaikselt, et ainult Knox ja mina teda kuuleme. „Inimesed ei muutunud kenamaks, kui nad šokist üle said. Meil pole lihtsalt enam Räägitakse lehte, mis meile nädalast nädalasse ütleks, kui keegi midagi jubedat teeb.“
„Mitte et keegi poleks proovinud,“ pomiseb Knox.
Pärast Simoni surma püüdsid paljud Räägitakse lehte mõnda aega kopeerida. Enamik hääbus päevadega, aga üks leht, Simon Ütleb, oli eelmisel sügisel peaaegu kuu aega üleval, enne kui kool asjasse sekkus ja selle kinni pani. Aga ega keegi võtnudki seda lehekülge tõsiselt, sest selle looja – üks vaiksetest tüüpidest, keda peaaegu mitte keegi ei tea – ei postitanud sinna mitte ühtegi kõlakat, mida kõik juba kuulnud poleks.
Simon Kelleheriga oli lugu nii, et tema teadis saladusi, mida enamik inimesi poleks suutnud isegi aimata. Ta oli kannatlik, nõus ootama, kuni saab igast olukorrast võimalikult palju draamat ja valu välja pigistada. Ja ta oskas hästi varjata seda, kui väga ta kõiki Bayview’ keskkoolis vihkas; ainuke koht, kus ta seda väljendas, oli kättemaksuteemaline foorum, mille leidsin siis, kui otsisin Simoni surma puudutavaid juhtlõngu. Toona pani Simoni postituste lugemine mul kõik sees keerama. Mõnikord tulevad mulle siiamaani judinad peale, kui mõtlen, kui vähe me kõik mõistsime, mida tähendab kellegi Simoni-sugusega rinda pista.
Kõik oleks võinud hoopis teistmoodi lõppeda.
„Kuule.“ Knoxi müks toob mu mõtetega tagasi olevikku ja ma pilgutan silmi, kuni tema nägu tuleb fookusesse. Me vestleme endiselt kolmekesi sel teemal; eelmise aasta abituriendid ei luba endal vist kunagi eriti kaua Simonile mõelda. „Ära ole nii tõsise näoga. Minevik on minevik, eks?“
„Õigus,“ sõnan ma ja pööran end siis toolil, kuna Café Contigo rahvas oigab valjusti. Mul kulub veidi aega mõistmaks, mis toimub, ja kui see mul lõpuks õnnestub, venib mu nägu pikaks: Cooperi vahetusmehe väljakul olemise ajal on üheksandas mänguvoorus kõik pesad täis läinud, ta võeti välja ja uue söötjaga tegid kõik kodujooksu. Äkitselt on Fulleri kolledži kolmepunktisest edumaast saanud viimase vooru lõpus ühepunktine kaotus. Teine meeskond jookseb kodumärgil lööjale tormi ja hüppab talle peale, kuni kõik kukuvad rõõmsalt hunnikusse. Kuigi Cooper söötis imeliselt, ei