Härra Darcy seisis läheduses, täis tumma meelepaha niisuguse ajaviite pärast, mis selleks õhtuks vestlusevõimalused välja lülitas. Mõttesse vajunult ei märganudki ta Sir William Lucast enda kõrval, kuni majaperemees ise alustas:
„Kui tore lõbustus see noortele on, eks ole, härra Darcy. Tants on lõpuks siiski üle kõige. Mina pean seda kõrgelt arenenud rahvaste üheks kõige silmapaistvamaks saavutuseks.”
„Kahtlemata, söör. Pealegi on tantsul veel see eelis, et ta on moes ka vähearenenud rahvaste juures. Iga metslane oskab tantsida.”
Sir William vaid naeratas. „Teie sõber tantsib võrratult,” jätkas ta pärast lühikest pausi, nähes Bingleyt tantsuringi siirdumas. „Ja kahtlemata olete ka teie ise selles kunstis meister.”
„Te vist nägite mind Merytonis tantsimas, söör?”
„Jah, muidugi, ja rõõm, mida see vaatepilt pakkus, polnud mitte väike. Kas te tantsite tihti kuningakojas?”
„Mitte kunagi, söör.”
„Kas te ei leia, et see oleks tollele paigale sündsaks austusavalduseks?”
„Niisugust austust ei avalda ma kuskil, kus sellest vähegi on võimalik kõrvale hoida.”
„Ma oletan, et teil on Londonis oma maja?”
Härra Darcy kummardas sõnatult.
„Kunagi kaalusin minagi, kas mitte pealinnas kanda kinnitada – ma nimelt armastan head seltskonda. Kuid ma ei olnud kindel, kas Londoni õhk mõjub leedi Lucasele hästi.”
Sir William pidas vahet, lootes vastust. Aga vestluskaaslasel ei paistnud niisugust kavatsust olevat. Et Elizabeth parajasti sel hetkel nende poole suundus, küpses majaperemehes eriti galantse väljaastumise idee ja ta hüüdis:
„Armas preili Eliza, miks teie ometi ei tantsi? Härra Darcy, lubage, et ma soovitan teile seda noort daami kui väga nõutavat partnerit. Olen kindel, et te ei suuda tantsust keelduda, kui teie ees seisab niisugune iluküllus.” Haarates Elizabethi käe, tahtis ta selle usaldada härra Darcyle, kes oleks pakutu oma väga suurest hämmeldusest hoolimata meelsasti vastu võtnud. Ent Elizabeth tõmbus jalamaid tagasi ja ütles Sir Williamile kohmetult:
„Lubage, söör, mul pole kõige vähematki kavatsust tantsima minna. Ärge palun arvake, et tulin siia partnerit otsima.”
Sündsa tõsidusega palus härra Darcy, et Elizabeth teda oma nõusolekuga austaks, aga asjata. Neiu jäi kindlaks ja Sir Williami veenmiskatsed ei suutnud tema otsustavust põrmugi kõigutada.
„Te olete nii hiilgav tantsija, preili Eliza, et on julm tegu röövida minult pealtvaatamise naudingut. Kuigi niisugune meelelahutus sellele härrale üldiselt meeltmööda ei ole, usun, et ta pooleks tunniks on kindlasti nõus meile vastu tulema.”
„Härra Darcy on viisakus ise,” ütles Elizabeth naeratades.
„Seda ta muidugi on, aga arvestades ahvatlust, millega me teda kiusame, armas preili Eliza, ei tule tema vastutulelikkuse pärast eriti imestada. Kellel võiks midagi olla niisuguse partneri vastu?”
Elizabeth tegi üleannetu näo ja läks minema.
Tõrksus ei kahjustanud teda džentelmeni silmis, ja viimane hellitas temast juba üsna leebeid mõtteid, kui preili Bingley äkki endast märku andis.
„Ma aiman, millest te praegu mõtisklete.”
„Ei usu hästi.”
„Te mõtlete, kui väljakannatamatu oleks tihti niisuguseid õhtuid veeta – ja niisuguses seltskonnas. Olen teiega täiesti ühel meelel. Ma pole ilmaski nii tüdinud olnud! Milline lamedus ja samas milline lärm! Kui tühised ja kui ennast täis on kõik need inimesed! Oh kuidas ma tahaksin kuulda, mismoodi teie neid lahkate!”
„Teie oletus on täiesti vale, uskuge mind. Mu mõtted rändasid hoopis meeldivamaid radu. Mõtisklesin parajasti, kui palju rõõmu võib pakkuda kaunis silmapaar nägusa naise näos.”
Preili Bingley jäi kohe džentelmeni teraselt silmitsema ja tahtis teada, kes see daam on, kellel on võim selliseid mõtisklusi sisendada. Härra Darcy vastas kõigutamatu vaprusega:
„Preili Elizabeth Bennet.”
„Preili Elizabeth Bennet,” kordas preili Bingley. „Ma olen imestusest keeletu. Kui kaua ta juba nii suures soosingus on? Ja muide, millal ma võin teile õnne soovida?”
„Seda küsimust ma teilt ootasingi. Naise mõttelend on hirmus tormiline. Meeldimisest sööstab ta hetkega armastuse juurde ja armastusest abielu juurde. Ma teadsin ette, et te hakkate mulle õnne soovima.”
„Noh, kui teil on tõsi taga, loen küsimuse otsustatuks. Saate haruldaselt veetleva ämma, kes muidugi hakkab alalõpmata teie juures Pemberleys käima.”
Darcy kuulas täieliku ükskõiksusega, kuidas preili Bingley end veel tükk aega samas vaimus lõbustas. Ja kuna džentelmeni külmaverelisus veenis preili Bingleyt, et karta pole midagi, jätkus tal vaimukusi kauaks.
7
Härra Bennetil peaaegu ei olnudki muud omandit peale kinnisvara, mis andis kaks tuhat naela aastas ja mis tütarde õnnetuseks pidi meessoost järglase puudumisel pärast härra Benneti surma põlispärandina langema ühele kaugele sugulasele. Proua Benneti varandus, mis tema seisuse kohta oli üsna märkimisväärne, ei suutnud seda ebameeldivust kaugeltki täielikult korvata. Tema isa oli olnud Merytonis advokaat ja jätnud tütrele neli tuhat naela.
Proua Benneti õde oli naitunud härra Philipsiga, kadunud härra Benneti advokaadikontori kirjutajaga, kellest sai peremehe ametijärglane. Proua Benneti vend aga elas Londonis ja tegutses soliidsel kaubandusalal.
Longbourn asus Merytonist ainult ühe miili kaugusel – äärmiselt sobiv vahemaa noortele daamidele, kes lasid end kolm kuni neli korda nädalas sinna meelitada, et täita oma kohustusi nii tädi kui ka otse üle tänava asuva kübarategija vastu. Pere kaks noorimat, Catherine ja Lydia, olid selles suhtes eriti usinad. Aru oli neil kasinamalt kui vanematel õdedel, ja kui polnud midagi targemat teha, kulus jalutuskäik Merytoni hädasti ära, et leida ajaviidet hommikupoolikuks ja kõneainet õhtuks. Olgu maaelu muidu nii uudistevaene kui tahes, tädi käest õnnestus ikka midagi kuulda saada. Käesoleval hetkel olid nad aga uudistega rikkalikult varustatud ja samavõrra õnnelikud, sest hiljuti oli naabruskonda paigutatud maakaitseväe rügement. See pidi sinna terveks talveks korterisse jääma ja rügemendi staap asus Merytonis.
Nüüd andsid nende külaskäigud proua Philipsi juurde rohkesti ülihuvitavaid luureandmeid. Iga päev lisas midagi uut ohvitseride juba teadaolevatele nimedele ja päritolule. Nende korteripaigad ei püsinud kaua saladuses ja varsti hakkasid nad tutvuma ohvitseride enestega. Härra Philips külastas neid kõiki ja avas sellega oma naise õetütardele enneolematu õnneallika. Nad ei rääkinud enam millestki muust kui ohvitseridest, ja härra Bingley suur varandus, mille mainimine mõjus alati sütitavalt nende emale, kahanes lipnikumundri kõrval nende silmis täiesti väärtusetuks.
Olles ühel hommikul kuulanud nende vaimustusavaldusi nimetatud teemal, sõnas härra Bennet jahedalt:
„Otsustades selle järgi, mida ma teie jutust taipan, olete kaks kõige rumalamat tüdrukut terves kuningriigis. Mul oli juba ammu niisugune kahtlus, aga nüüd olen täiesti veendunud.”
Catherine’il hakkas piinlik ja ta vaikis, Lydia aga jätkas vähimagi kohmetuseta oma kiidukõnet kapten Carteri aadressil, väljendades lootust kohata teda veel enne õhtut, sest järgmisel hommikul pidi nimetatud isik Londonisse sõitma.
„Mind hämmastab, kallis mees, et sa nii kergekäeliselt omaenda lapsi rumalaks pead,” ütles proua Bennet. „Kui mina tahan kellegi lapsi halvustada, siis ei vali ma selleks vähemalt enda omi.”