„Sel juhul oled sa ju oma sõbrannast soodsamas olukorras, mu armas, ja võid ise talle härra Bingleyt tutvustada.”
„Ilmvõimatu, härra Bennet. Kuidas ma saan seda teha, kui ma ise temaga tuttav ei ole? Miks sa mind niimoodi pilkad?”
„Su ettevaatlikkus teeb sulle au. Kahenädalasest tutvusest on tõesti vähe. Selle ajaga ei jõua keegi otsa peale, mis inimesega õieti tegemist on. Aga kui meie ei söanda riskida, siis riskib keegi teine. Eks proua Longil ja tema õetütardel tuleb samuti lasta õnne proovida. Ja kuna tema näeb selles sõbralikku teenet, võtan tutvustamiskohustuse enda peale, kui sina peaksid keelduma.”
Tüdrukud vahtisid isa pärani silmi. Proua Bennet korrutas ühtsoodu: „Rumalus, rumalus!”
„Mida peab see tundeküllane hüüatus tähendama?” imestas härra Bennet. „Kas tutvustamistseremoonia reeglid ja tähtsus, mis neile antakse, on sinu meelest rumalus? Siin ma ei saa sinuga nõustuda. Mis sina arvad, Mary? Sina oled ju sügavatele mõtisklustele kalduv noor daam, loed tarku raamatuid ja teed väljakirjutusi.”
Mary tahtis öelda midagi väga arukat, aga ühtki mõtet ei tulnud parajasti pähe.
„Sel ajal kui Mary mõtteid koondab, tulgem tagasi härra Bingley juurde,” jätkas härra Bennet.
„Mul on härra Bingleyst kõrini!” hüüdis proua Bennet.
„Seda on mul kurb kuulda. Aga miks sa siis varem ei rääkinud? Oleksin ma seda täna hommikul teadnud, ma poleks mingil juhul teda külastama läinud. Äärmiselt kahetsusväärne. Kuid nüüd on visiit tehtud ja meil pole enam võimalik seda tutvust vältida.”
Sellega rabas ta daame täpselt soovitud viisil, kusjuures kõige suuremas hämmelduses oli vist proua Bennet. Kui aga esimene rõõmupuhang vaibus, väitis ta sellegipoolest, et just niisugust lahendust oli ta kogu aeg oodanud.
„Mis ilus tegu sinust, armas mees! Aga ma teadsin, et lõpuks räägin sulle ikka augu pähe. Ma olen kindel, et isa, kes oma tütreid nii hellalt armastab, ei saa niisuguse tutvuse peale käega lüüa. Oh kui hea meel mul on! Ja mis tore nali, et sa käisid juba hommikul ära, aga vaikisid sellest siiamaani.”
„Nüüd võid läkastada nii palju, kui süda kutsub, Kitty,” ütles härra Bennet. Nende sõnadega väljus ta toast, sest naise tundepuhangud olid ta lõplikult ära tüüdanud.
„Näete, kui hea isa teil on, tüdrukud,” jätkas proua Bennet, kui uks sulgus. „Kas te talle tema heategude eest eladeski tasuda suudate, ja mulle lõpuks ka? Uskuge, meie aastates ei ole enam nii kerge iga päev uusi tutvusi sõlmida, aga teie pärast oleme kõigeks valmis. Lydia, mu kallis, kuigi sina oled noorim, on mul ometi tunne, et härra Bingley tantsib sinuga juba järgmisel ballil.”
„Mina ei karda midagi,” vastas Lydia tragilt. „Ma olen küll kõige noorem, aga selle eest kõige pikem.”
Kogu ülejäänud õhtu arutati, millal on oodata härra Bingley vastukülaskäiku ja millal passiks teda lõunale kutsuda.
3
Ükskõik kuidas proua Bennet kõigi viie tütre kaasabil oma meest ka pinnis, ei suutnud ta härra Bingley kohta vähegi rahuldavat isikukirjeldust välja pigistada. Nad ründasid teda küll igal võimalikul viisil – küll lihtlabaste otseküsimustega, küll kavalate oletustega ja looritatud vihjetega, aga ta põikles kõigist salalikest lõksudest kõrvale, nii et nad pidid lõpuks siiski leppima kaudsete luureandmetega, mida vahendas nende naaber leedi Lucas. Selle daami teated olid ülimalt rõõmustavad. Sir Williamile oli härra Bingley vaimustava mulje jätnud. Ta olevat noor, imeliselt nägus, äärmiselt meeldiva käitumisega mees ja kõige krooniks kavatsevat ta järgmisele ballile terve suure seltskonna kaasa tuua. Mis võis veel toredam olla! Mees, kes armastab tantsida, on kindlasti küps armuma. Ja härra Bingley süda muutus suurte lootuste objektiks.
„Mõtle, kui üks meie tütardest endale Netherfieldis õnneliku kodu leiaks,” ütles proua Bennet oma abikaasale, „ja kui ka kõik teised niisama hästi mehele saaksid! Siis poleks mul enam midagi soovida.”
Paari päeva pärast tegi härra Bingley vastuvisiidi ja istus kümme minutit härra Benneti kabinetis. Ta lootis näha saada ka noori daame, kelle ilust ta oli juba palju kuulnud, aga pidi leppima ainult pereisaga. Noored daamid ise olid pisut soodsamas olukorras, sest teise korruse aknast piiludes tegid nad kindlaks, et külaline kandis sinist kuube ja ratsutas mustal hobusel.
Varsti pärast seda läks teele lõunasöögikutse ja proua Bennet jõudis kokku seada menüü, mis pidi ta majapidamiskunstile au tegema. Kui aga saabus vastus, lükkus kõik määramata ajaks edasi. Härra Bingley oli nimelt sunnitud järgmisel päeval Londonisse sõitma, nii et tal kahjuks polnud võimalik kutset vastu võtta. Proua Bennet oli päris masendatud. Ta ei osanud seletada, mis asjad härra Bingleyt nii kähku pärast Hertfordshire’i jõudmist jälle pealinna kutsuvad, ja lõi juba kartma, et noormees muudkui kihutabki ühest kohast teise ega mõtlegi Netherfieldi paigale jääda nagu õige inimene kunagi. Leedi Lucas andis talle pisut lootust oletusega, et härra Bingley sõitis Londonisse vahest ainult selleks, et sealt eelseisvaks balliks suuremat seltskonda kaasa tuua. Peagi levis kuuldus, et härra Bingley toob ballile kaksteist daami ja seitse džentelmeni. Neiud ahastasid daamide arvukuse pärast, kuid leidsid balli eelpäeval lohutust, kuuldes, et terve tosina asemel on ta Londonist kaasa võtnud ainult kuus – oma viis õde ja ühe nõo. Kui härra Bingley seltskond lõpuks ballisaali astus, oli see tegelikult vaid viieliikmeline: džentelmen ise oma kahe õe, vanema õe abikaasa ja veel ühe noormehe saatel.
Bingley oli hea väljanägemisega härrasmees. Tal oli meeldiv nägu ja vaba, loomulik käitumine. Õed olid peene iseteadliku olekuga naisterahvad. Õemees härra Hurst ei paistnud olevat muud kui lihtsalt džentelmen, aga kaasavõetud sõber härra Darcy köitis peagi kõigi piduliste tähelepanu oma uhke pika kuju, meeldivate näojoonte ja suursuguse olekuga. Vaevalt oli tema sisseastumisest möödunud viis minutit, kui ballisaalis juba laialt levis kumu tema kümnetuhandesest aastasissetulekust. Džentelmenid tunnustasid tema kena mehelikku kehaehitust, naiste meelest oli ta aga veel palju nägusam kui härra Bingley, ja balliõhtu esimese poole vältel jälgiti teda suure imetlusega, kuni ta käitumine pahameelt tekitas, mis ta populaarsuse kiirele langusele viis. Leiti nimelt, et ta on upsakas, peab ennast teistest paremaks ega ole millegagi rahul. Ja seejärel ei suutnud kogu ta suur Derbyshire’i mõis äkki enam korvata ta ülimalt eemaletõukavat, ebameeldivat olekut. Leiti, et teda ei kõlba ta sõbraga mitte võrreldagi.
Härra Bingley seevastu oli varsti kõigi tähtsamate ballikülalistega tuttav. Ta oli lõbus ja loomulik, tegi kaasa kõik tantsud, pahandas, et ball nii vara lõppes, ja lubas Netherfieldis uue korraldada. Niisugused armastusväärsed omadused ei vaja kommentaare. Milline kontrast tema ja ta sõbra vahel! Härra Darcy tantsis ainult ühe tantsu proua Hurstiga ja ühe preili Bingleyga, ei lasknud ennast ühelegi teisele daamile tutvustada ning veetis ülejäänud õhtu ballisaalis ringi patseerides ja vesteldes vahetevahel ainult oma seltskonna liikmetega. Tema iseloomu suhtes ei jäänud mingit kahtlust. Ta oli maailma kõige upsakam, kõige ebameeldivam inimene ja kõik lootsid, et ta siin ümbruskonnas enam oma nägu ei näita. Tema kõige karmimate kriitikute hulka kuulus proua Bennet. Härra Darcy käitumisest tekkinud halba üldmuljet teravdas nimelt veelgi isiklik kibestumus halvakspanu pärast, mis sai osaks ühele ta tütardest.
Džentelmenide nappuse tõttu pidi Elizabeth Bennet kaheks tantsuks istuma jääma, ja selle aja sees oli härra Darcy preili Bennetile niivõrd lähedal seisnud, et viimane pealt kuulis tema vestlust härra Bingleyga, kes viivuks tantsupõrandalt lahkus ja sõpra tantsus kaasa lööma õhutas.
„Tule, Darcy,” ütles ta, „ma pean sind tantsima panema. Ma ei või kannatada, kuidas sa üksinda juhmilt pealt vahid. Palju targem on tantsima minna.”
„Ära näe vaeva. Sa tead ju, et ma ei salli seda ajaviidet silmaotsaski,