Ehkki nende iseloomud olid äärmiselt erinevad, sidus neid Darcyga väga kindel sõprus. Bingley köitis Darcyt oma sundimatu, avameelse ja paindliku karakteriga, kuigi oli raske kujutleda suuremat kontrasti tema enda vaimulaadiga, millega ta nähtavasti ise kõigiti rahul oli. Darcy lugupidamine oli Bingleyle ülimalt oluline ja Darcy arvamused ülimalt tähtsad. Mõistuse poolest oli Darcy temast üle. Bingley polnud küll millegi poolest puudulik, aga Darcy oli tark. Ta oli ühtaegu kõrk, reserveeritud ja nõudlik ja ta olek heast kasvatusest hoolimata tõrjuv. Selles suhtes oli ta sõbral suuri eeliseid. Bingley võis kindel olla, et meeldib kõikjal, kuhu ta iganes ilmub. Darcy käitumine seevastu tekitas tihtilugu nördimust.
Nende jutuajamine Merytoni ballil oli selles suhtes küllaltki iseloomulik. Bingley polnud oma meelest kunagi kohanud nii armsaid inimesi, nii nägusaid neiusid. Kõik olid tema vastu ülimalt lahked ja tähelepanelikud, ei mingit formaalsust ega puisust, ta oli peagi tuttav kogu saaliga. Preili Bennet aga oli tema meelest kaunim kui ingel. Ent Darcy nägi väikest seltskonda, milles oli vähe veetlust ja veel vähem peenust. Mitte keegi neist ei äratanud temas vähematki huvi ja mitte keegi ei rõõmustanud teda lahke tähelepanuga. Vanim preili Bennet oli küll salgamatult ilus, kuid naeratas liiga sageli.
Proua Hurst ja tema õde ei vaielnud sellele hinnangule vastu, aga sellegipoolest oli Jane nende meelest veetlev ja kena, nad tunnistasid ta armsaks neiuks, niisuguseks, kellega oleks meeldiv tutvust süvendada. Siitpeale oli preili Bennet paika pandud kui armas neiu, ja nende vend leidis, et niisugune soovitus annab temalegi õiguse Jane’ist hästi mõelda.
5
Longbournist lühikese jalutuskäigu kaugusel elas perekond, kellega Bennetid iseäranis tihedasti läbi käisid. Sir William Lucas oli varemalt Merytonis kaubanduse alal tegutsenud, paraja jõukuse saavutanud ja linnapeaks olemise ajal kuningalt aadlitiitli hankinud. Seda auavaldust oli perekonnas vahest pisut liiga sügavalt tunnetatud. Tulemuseks oli, et amet ja elupaik väikeses turulinnakeses talle vastumeelseks muutus, ja nii kolis ta kogu perega linnast miili kaugusele maamajja, mis sellest ajast peale Villa Lucaseks ümber nimetati ja kus ta nüüd võis naudinguga mõtiskleda iseenda tähtsusest. Ametisekeldustest vabanedes pühendus ta jäägitult viisakusele kogu maailma vastu, sest kuigi tiitel teda õnnelikuks tegi, ei läinud ta sellest veel kõrgiks. Vastupidi, ta oli kehastunud tähelepanu igaühe vastu, kellega ta kokku puutus. Loomult malbest, sõbralikust ja vastutulelikust inimesest sai pärast esitlemist kuningakojas ka veel ideaalne kavaler.
Leedi Lucas oli väga õiget sorti naine, mitte nii tark, et see oleks tema kui naabri väärtust proua Benneti silmis vähendanud. Lucastel oli palju lapsi. Vanim, mõistlik ja arukas umbes kahekümne seitsme aastane noor naine oli Elizabethi südamesõbranna.
See, et Lucase-preilid ja Benneti-preilid pidid ballisündmuste läbiarutamiseks kokku saama, on muidugi täiesti enesestmõistetav. Juba järgmine hommik tõi Lucase daamid Longbourni, et muljeid kuulda ja vahetada.
„Sina alustasid õhtut hästi,” ütles proua Bennet viisaka ohjeldatusega preili Lucasele. „Sina olid härra Bingley esimene valik.”
„Jah, aga paistab, et järgmine meeldis talle rohkem.”
„Oh, sa vist mõtled Jane’i, sest ta tantsis temaga kaks korda. See muidugi jättis tõesti mulje, nagu oleks Jane talle kangesti meeldima hakanud, ja ma kipun arvama, et hakkaski – ma nagu kuulsin selle kohta midagi, aga ei mäleta õieti, mida – see oli kuidagi seotud härra Robinsoniga.”
„Võib-olla peate silmas härra Bingley ja härra Robinsoni mõttevahetust, mida ma juhtumisi pealt kuulsin. Kas ma ei rääkinud teile sellest? Härra Robinson küsis, et kuidas talle Merytoni ballid ka meeldivad, kas ta ei leia, et saalis on hulgakaupa ilusaid naisi, ja et missugune neist tema arvates kõige ilusam on. Tema vastas jalamaid viimasele küsimusele: „Kõige ilusam? Muidugi vanim preili Bennet, ilma igasuguse kahtluseta. Siin ei saa kaksipidi arvamust olla.””
„No mis sa kostad! See oli küll väga otsekoheselt öeldud. Paistab tõesti nagu … aga teisest küljest, see ei pruugi lõppude lõpuks siiski mitte midagi tähendada.”
„Minule puutus kõrva midagi hoopis asjalikumat kui sulle, Eliza,” ütles Charlotte. „Härra Bingleyt tasub rohkem kuulata kui tema sõpra härra Darcyt, eks ole? … Vaene Eliza … kurb on olla võrdlemisi talutav.”
„Vaata, et Lizzyle kärbseid pähe ei aja ja teda selle inetu kohtlemise pärast asjata solvuma ei pane! See mees on ju nii kole inimene, et oleks päris õnnetus temale meeldida. Proua Long rääkis mulle eile õhtul, et nad istusid pool tundi kõrvuti ja ta ei teinud terve selle aja sees suudki lahti.”
„Kas te olete selles päris kindel, madam? Võib-olla on siin tegemist väikese eksitusega,” ütles Jane. „Mina nägin selgesti, kuidas ta proua Longiga vestles.”
„Nojah, ainult sellepärast, et proua Long küsis temalt lõpuks, kuidas talle Netherfieldis meeldib, ja ta ei saanud ju vastamata jätta. Aga proua Longi jutu järgi olnud ta väga vihane, et teda üldse julgeti kõnetada.”
„Preili Bingley ütles mulle,” jätkas Jane, „et ta on üldse vähese jutuga, välja arvatud ainult kõige lähemate tuttavate ringis. Seal pidi ta väga meeldiv inimene olema.”
„Seda ma ei usu mitte elu sees, tütreke. Kui ta nii kangesti meeldiv inimene on, miks ta siis proua Longiga ei vestelnud? Aga ma aiman, milles on asi. Kõik räägivad, et ta on upsakust täis, ja arvatavasti sai ta kuskilt teada, et proua Longil ei ole tõlda ja et ta sõitis ballile üürikalessiga.”
„Ma ei tee sellest numbrit, et ta proua Longiga ei vestelnud,” ütles preili Lucas, „aga minu arvates ta oleks pidanud Elizaga tantsima.”
„Sinu asemel, Lizzy, mina temaga järgmine kord ei tantsiks,” ütles ema.
„Ma võin sulle vist kindla sõnaga lubada, mamma, et ma ei tantsi temaga ilmaski.”
„See tema uhkus ei solva mind nii, nagu uhkus muidu sageli solvab, sest sellele on olemas vabandus,” ütles preili Lucas. „Pole midagi imestada, et temasugune peen noormees, kellel päritolu, varanduse ega millegi muu poolest midagi soovida ei jää, on endast nii heal arvamusel. Teatavas mõttes on tal õigus uhke olla.”
„See on tõesti tõsi,” ütles Elizabeth, „ja ma annaksin talle tema uhkuse andeks, kui ta poleks riivanud minu uhkust.”
„Mina arvan,” teatas Mary, kes oma mõtteid alati väga tuumakaks pidas, „et uhkus on üldse laialt levinud pahe. Kõige selle põhjal, mis ma iganes olen lugenud, usun, et see on ülimalt tavaline nähtus, et inimloomusel on selleks iseäranis tugev kalduvus ja et meie hulgas on üpris vähe neid, kes mõne tõelise või kujuteldava eelisomaduse nimel endas teatavat üleolekutunnet ei hellita. Upsakus ja uhkus on erinevad asjad, ehkki neid sõnu sageli kasutatakse samas tähenduses. Inimene võib olla uhke, olemata seejuures veel upsakas. Uhkus on seotud pigem sellega, mis me ise endast arvame, upsakus aga sellega, millist muljet me endast tahame jätta.”
„Kui ma oleksin nii rikas kui härra Darcy,” hüüdis üks noorematest Lucastest, kes oli õdesid saatma tulnud, „ei hakkaks ma muretsema selle pärast, kui uhke ma tohin olla. Ma soetaksin endale rebasekoerad ja jooksin iga päev pudeli veini.”
„Siis sa jooksid ülearu,” ütles proua Bennet. „Ja kui ma peale sattuksin, võtaksin jalamaid pudeli ära.”
Poiss ajas vastu, et seda ta ei tohiks teha, proua Bennet aga korrutas, et tohiks ikka, ja vaidlus lõppes alles siis, kui külalised minema hakkasid.
6
Longbourni daamid tegid varsti