Lumelinnu surm. Ene Sepp

      kus ma vastuseid tean.

      Kas on vaid lootus

      leida säärane maa.

      Kas on vaid ootus,

      ennast seal kohata.

      Manuka: Mul on hea meel lugeda, et neile meeldis su kink. Ja armas, et nad sind ka meeles pidasid. Ma usun, et kindlasti kohtute varsti ja vahepeal leiad ka uusi sõpru, et sa ennast väga üksi ei tunneks. Ja kas sa selle luuletuse kirjutasid ise? Väga ilus ja mõtlemapanev.

      peebu: nojah. ex unistada v6ib ju igayks. reaalsus v2heke teine teema. luuletus on t2itsa ok

      Ma lugesin uuesti oma teema üle. Keegi ei olnud midagi uuemat vastanud, aga ma ise ei olnud ju ka sinna tükil ajal kirjutanud. Aga nüüd tundsin jälle, et tahan kirjutada. Äkki on kellelgi idee, mida teha, et Anna ja Mariliis mulle vastaksid. Samas ... Miskipärast tundus siia kirjutamine natuke nagu allaandmisena. Või sellena, et kõik saavad teada, näevad ja kogevad, kuidas ma olen üksi jäetud. Aga enne olid neil kingi suhtes nii head ideed olnud. Äkki on nüüd ka.

      Mulle meenus eriti eredalt Mariliisi ilme, kui ta kingiks saadud albumi lahti lõi. Esimene oli foto, mille olemasolust ta isegi teadlik ei olnud: kus ta magab, habemeajamisvahuga tehtud väikesed valged tortsikud põskedel, ninaotsal ja laubal. See pilt on meenutus ühest talveõhtust, kus Mariliis filmi vaatamise ajal ära kustus ning minul ja Annal igav hakkas. Mariliis oli pilti algul jahmunult jõllitanud ja siis täiega naerda lõkerdanud. Meie Annaga ka. Tundsin sellistest hetkedest nii valusalt puudust!

      Lumelind: Mõtlesin, et kirjutaks vahelduseks siia. Ma ei usu, et kedagi väga huvitab see, kui üksikuna ma end tunnen, aga vähemalt ei satu keegi mu päriselust seda lugema. Eriti mu idioodist õde! Pool suve on läbi. Peaaegu kool ja ma ei ole oma parimate sõpradega mitu päeva normaalselt suhelnud. Nagu ma saan aru, et neil on uues kohas kiire ja asju teha, aga vastata võiks ju ikka. Nad oleksid nagu mind täiesti ära unustanud. Ma ei tea mida teha. Ma helistasin A, aga tal polnud üldse aega, et minuga rääkida. Kas ma olen äkki midagi ise valesti teinud? Äkki ma peaks neile midagi saatma nagu mälestuseks? Mingi kingi või midagi. Kas kellelegi on mingeid ideid, mida võiks saata? Ma ei saa väga palju taskuraha, nii et see ei tohiks kallis olla, aga midagi saaksin ikka.

      Manuka: Hei, Lumelind, ma ei usu, et sa midagi valesti oled teinud. Neil võibki kiire olla, kolimine võtab oma aja. Ja meid küll huvitab, kuidas sul läheb ja kuidas sa end tunned. See foorum ongi selle pärast hea, et sa võid iga hetk tulla ja kirjutada, mis vaevab. Enamjaolt on keegi online ka, nii et me saame kiirelt vastata. Ehk see aitab, et sa end üksikuna ei tunneks. Ma ise pakuks, et su sõbrannad ei ole sind ära unustanud. Täitsa võimalik, et neil ongi väga palju teha, sest kolimine on ikkagi päris suur elumuutus. Aga kindlasti oled sa neil mõtetes ja nad lehitsevad vahepeal albumit, mis neile kinkisid. Ma ei usu, et sa peaksid kohe uue kingi saatma.

      peebu: ma ei tea. ma vist ei hakka end kordama. rikun selle toreda mulje siin 2ra. v6i noh watever. ma arvan et s6pru ple m6tet osta. nad peaksid s6brad nii v6i naa olema. if u know what i mean.

      Trixi: Sa ple ju üksi!! Meiega saad alati rääkida kuigi jh sa ei tea meid veel nii kaua aga mis seal ikka. Kingi osas maitea. Veel fotosid??

      Ma lugesin peaaegu hetkega ilmunud vastuseid ja pisarad kuivasid vähemalt selleks korraks ära. Ma ei tea, kas virtuaalsed sõbrad on sama head kui pärissõbrad, aga seni, kuni Mariliisil ja Annal kiirem aeg möödas, võin ma ju foorumis suhelda.

      Tõusin arvuti tagant korraks püsti ning haarasin voodilt mängujänese, mille siis endaga koos arvuti taha istuma tõin. Ausalt öeldes ei olnudki oluline jänes ise, vaid särk, mille ma talle selga olin pannud. Hall T-särk, täiesti tavalise lõikega, kuid eriliseks tegi pluusi see, mis sellele trükitud oli. Pluusi esiküljel oli kolm kriipsujukut.

      Ühel kriipsujukul olid pikad blondid juuksed, roheline seelik ja valge pluus. See pidi olema Anna. Teisel kriipsujukul blondid lühikesed juuksed, lühikesed teksad ja T-särk – Mariliis. Keskel seisis aga pruunide pikkade juuste, pikkade siniste teksade ja T-särgiga kriipsujuku, kes olin igal juhul mina!

      Ja kui mõni poleks sellest veel ikka aru saanud, oli Mariliis kuskilt fotodelt meie pead välja lõiganud ja need kriipsujukudele nägudeks kleepinud. Meie kõigi näod naeratasid fotodel nii laialt, et ma ei saanud seda pilti vaadata muudmoodi, kui ise samamoodi naeratades. Särgi tagaküljele oli aga kirjutatud: „BFF forever!“

      See särk oli minu lohutus. Meeldetuletus, et tõelisele sõprusele ei loe see, kui palju kilomeetreid nende vahele jääb. Varsti saan ma lõpetada foorumis käimise. Varsti on mõlemad mu igapäevaelus tagasi.