„Eee ...“ alustas Anna oma lauset uuesti kokutades, kui kuulsin taustal poisi häält: „Mis on, Anna?“
„Jah, lähme, teised ootavad,“ kostis õrnalt ka võõras tüdrukuhääl.
„Jah, ei midagi ei ole,“ vastas Anna neile, aga nii, et ka mina kuulsin, ja siis juba uuesti otse minule: „Kuule, ma pean minema, eks? Tšau.“
Anna lõpetas kõne enne, kui ma jõudsin vastata, aga kuna Helena jätkas mu jõllitamist, ei pannud ma telefoni ära.
„Aaa, film algab? Jaa, sa võid mulle pärast kino helistada küll. Tšauka!“
Ma libistasin näpuga üle ekraani justkui kõne lõpetades ning valisin siis kohe Mariliisi numbri.
„Telefon, millele te helistate, on välja lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiirkonda,“ luges automaatne naisehääl meeldival toonil ette.
Ma punastasin, lõpetasin kõne ning liikusin kiirelt internetti, et Messengeri kaudu helistada. Mariliis oli viimati kümme minutit tagasi online’is olnud. Seega peaks ta ikka veel telefoni läheduses olema; vajutasin helistamise valikule. Telefon kutsus. Ja keegi ei võtnud vastu. Kui kõne lõpuks kõneposti läks, lõpetasin ma kõne ja ütlesin võimalikult hooletult: „Ah, neil on vist perega mingi üritus. Mariliisi ema ei luba alati telefoni kasutada. Pereaeg või midagi.“
Helena ei jäänud mu väljamõeldist uskuma. „Ta ei võtnud lihtsalt vastu. Kõvad sõbrad sul küll. Ühega saad rääkida kaks lauset ja teine ei vaevu isegi vastama.“
Ma olin hetkega maruvihane ja hüppasin toolilt püsti kui nõelatu. „Jää vait!“
Helena kehitas õlgu. „Ise sa ütlesid, et te olete sõbrad ning suhtlete kogu aeg. Praegu te küll ju ei suhelnud.“
Mulle tulid uued pisarad silma.
Helena tegi näo, nagu ta oksendaks. „Ma ei tea. Kasva suureks või midagi. Kas sa reaalselt ulud selle pärast, et Mariliis ja Anna ära kolisid? Maailm on inimesi täis. Mine ja leia uued sõbrad, ning ei, sa ei saa seda teha kodus passides.“
Helena lihtsalt teadis, mis nuppe vajutada! Ma tormasin toast välja, tee peal Helenat nii tugevalt müksates, kui see teda ilma ümber lükkamata võimalik oli.
„Värdjas!“ röögatas nüüd Helena, aga ma olin juba koridori jõudnud, tõmbasin ketsid jalga ja kiirustasin uksest välja. Korteri välisuks lendas pauguga kinni. Vanemaid ei olnud ju kodus. See nädal, mis Helena oli tenniselaagris veetnud, oli olnud ideaalne. Ma olin suure osa päevast täiesti üksinda. Aga nüüd oli ta kodus. Ning muidugi ei suutnud ta mind rahule jätta.
Jalad viisid peaaegu automaatselt jõekaldale. Paar aastat tagasi oli see korda tehtud, võsa maha lõigatud ja normaalne jalgrada rajatud, nii et saime Anna ja Mariliisiga üksteise kõrval käia. Muidugi ainult siis, kui jalgrattureid, jooksjaid või teisi vastu ei tulnud. Hea õnn oli ka see, et meie klassist ei elanud peaaegu kedagi selles linnaosas, kuhu promenaad viis, nii et vähemalt ei pidanud me tegelema oma poolidiootidest klassikaaslastega. Ja ka suvevaheajal oli vähetõenäoline nendega siin kokku juhtuda.
Seega oli jõekallas praegu peaaegu ideaalne koht ja võtsin suuna ühe vana paju poole, et selle tüve vastu maha istuda.
Ma tahtsin üle kõige kellegagi rääkida! Aga Mariliis ei võtnud telefoni vastu ja Anna ... Anna oli kellegagi kinos. Kes see kutt on, keda ma kuulsin? Ja see tüdruk? Kui ma Annaga viimati rääkisin, ei maininud ta, et tal on uued sõbrad. Ta oli öelnud, et pakib lihtsalt kodus asju lahti ning igatseb täiega mind ja Mariliisi. Ja nüüd siis ei saanud minuga isegi viit minutit rääkida.
Helenal ei saa õigus olla. Tal ei saa olla õigus, et mina, Anna ja Mariliis ei olegi sõbrad. Ja ta ei saa üldse millestki aru. Võimalik tõesti, et kui tal endal on kümnete kaupa parimaid sõpru, siis ta ei mõista, mida tähendab, kui sul on kaks maailma parimat sõpra. Mul ongi Anna ja Mariliis, ja kui nemad on läinud, on kõik läinud. Ent praegu soovis osa minust, et ma oleksin rohkem nagu tubli Helena. Alati nii naeratav, sõbralik, parimatest parim ja keegi, kes leiab tõenäoliselt juba suve jooksul endale rohkem sõpru kui mina terve elu jooksul. Aga mul ei ole mõtet proovida. Ma ei saa kunagi sama populaarseks või sama toredaks.
3. peatükk – 15. juuli
Uuesti kodus, vajutasin klaviatuuril p-tähte ja juba pakkuski see mulle foorumi adret. Pooleteise kuu jooksul, pärast foorumi avastamist, olin ma seal käinud juba nii palju, et kõik toimus automaatselt. Ma ei tahtnud praegu muid teemasid lugeda, vaid läksin kohe enda omasse. Lihtsalt uue postituse lisamise asemel jäi mu mõte aga toppama ja läksin tagasi teema algusesse.
Ühelt poolt tundus, et sõbrannade uudisest on möödas juba terve igavik. Teiselt poolt oleks see nagu alles juhtunud. Mäletasin väga selgelt, kuidas olin ennast pärast teema alustamist tundnud. Mu pea oli olnud nii tühi, et olin lihtsalt arvutiekraani jõllitanud, oodates, et keegi midagi imelist vastaks, ja iga mõnekümne sekundi tagant lehte värskendanud. Mitte ühtegi vastust. Kedagi ei huvitanud, mida ma kirjutan. Kedagi ei huvitanud, mis mu mureks on. Aga ühel hetkel oli sinna vastus ilmunud. Ja siis veel üks vastus. Ja praeguseks oli neid vastuseid juba hulganisti kogunenud.
Lumelind: Tere. Ma olen 14a ja mu kaks parimat (või tglt isegi ainsat) sõbrannat ütlesid mulle mõlemad, et nad kolivad kolmapäeval ära! Nad ei olnud seda planeerinud, et nagu koos kolivad. Ma ei tea, lihtsalt minu eriline ebaõnn nagu alati noh... Esiteks tahtsin küsida, et mida neile kinkida, kui nad ära lähevad. Ma ei tea, midagi, mis neile mind või siis nagu meie sõprust meenutaks. Me oleme nii kaua sõbrad olnud! Ja teiseks, kas kellelegi on olnud sõpru, kes on kaugele ära kolinud? Ma ei usu, et ma neile iga nädal külla saaksin minna, aga kuidas nagu normaalselt edasi suhelda?? Või kes on ise ära kolinud? Nad on reaalselt mu parimad sõbrannad ja ma ei tahaks mõeldagi, et peaksin ilma toime tulema, aga kui nad on kaugel, siis me saame ju ikka sõpradeks jääda. Eks? Kõik nõuanded on oodatud. Aitäääh! Lumelind
peebu: noja on s6brad kes on l2bi terve elu ja sis on s6brad kes pmslt tulevad ja siis l2hevad. ma kyll ei usu et te v2ga kaua edasi suhtlete. kui nad on uues linnas, sis on neil ju muud ka teha, kui kogu aeg vanade s6pradega lobiseda. kurb aga t6si. toughen up kiddo or life is gonna eat u.
Manuka: Tere, Lumelind! Ära lase end peebu vastusel ära ehmatada. Minu arvates ei tähenda kolimine alati seda, nagu nüüd enam vanade sõpradega suhelda ei tohiks või ei saaks. See võib olla natuke raskem, aga mitte võimatu, eriti kui ise väga tahta. Te saate ju üksteisele helistada, internetis suhelda ja aeg-ajalt kohtuda ka. Näiteks üksteise juures ööbida ja siis filme vaadata? Mis sa arvad? Kingituste osas, mulle lõi esimesena pähe fotoalbumi mõte, kus oleksid teie ühised pildid. Igale fotole võid veel midagi juurde kirjutada. Mingi mälestus seoses fotoga või lihtsalt naljakas lugu. See oleks väga personaalne ja kuna kolimine ei ole ka nende jaoks nii lihtne, siis võiks fotoalbum aidata neil koduigatsust leevendada. Nad saaksid pilte vaadata ja tuleks meelde, kui hea sõber neil ikkagi olemas on. Kuidas see tundub?
Lumelind: peebu ma usun jah, et paljudel pole sõprus vahemaad vastu pidanud, aga ma ei usu, et meil see juhtub! Me oleme tõesti juba kooli algusest mingid parimad sõbrannad olnud. See on nii jama, et nad peavad ära kolima, aga me rääkisime, et kui neil põhikool lõpetatud või kui nad üheksandasse lähevad, siis nad saaksid tagasi kolida! Isegi kui neil vanemad ei koli! Meie koolil on mingi ühiselamu ka, nad saaksid seal elada. Või minu juures! Nii et jah, meie sõprus on liiga tugev, et katki minna! =D =D manuka aitäh idee eest! See fotode tegemise mõte on täiega hea ja mul on mingid fotod vist olemas ka, aga tahaks rohkem. Kas sa tead, kus ma printida saaks? Ma mõtlen, et fotod nagu reaalselt normaalsed oleksid, mitte et lihtsalt paberi peale. Kas netist saab ka tellida?
Trixi: manuka räägib tarka juttu! Mul ple ükski sõber ära kolind, nii et ma ei tea mida teha aga kingi osas jh, album või siis t särk teie fotodega? Või minge koos loomaaeda või lihtsalt tehke midagi koos.
Lumelind: Saatsin nad täna ära =( =( neile mõlemale meeldisid