„Me ... läheme teise kooli,“ sosistas Anna pilku maha lüües.
Ma ei saanud mitte millestki aru. Mis teise kooli? Ja miks meie, mitte lihtsalt Anna?! Nad ei ole ju õed!
„Mitte samasse kooli,“ parandas siis Mariliis justkui mu mõtteid lugedes.
„Mu isal on uus töö. Ta hakkab midagi Tartu ülikoolis tegema ja kuna see on mingi mitu aastat, siis me kolime kogu perega sinna. Ema ja isa ütlesid, et nad leidsid ideaalse maja ja nad ostsid selle juba ära.“
Vaatasin, silmad veekalkvel, Mariliisile otsa.
Mariliis ei löönud vähemalt pilku maha.
„Ma kolin Soome. Või õigemini, tegelikult juba kolisin. Osad asjad viisime sinna juba kevadel ära. Ja praegu ma olen lihtsalt vanaemal külas; ma ütlesin emale ja isale, et tahan veel natuke aega siin veeta ja kooliaasta lõpetada.“
„Sa kolisid Soome? Sa ei ole ju midagi öelnud!“
„Ma ei osanud kuidagi seda öelda. Ma nagu tahtsin ja proovisin, aga ma lihtsalt ei osanud, ja siis järsku oligi juba aeg käes, ja noh, nüüd ma peaaegu kohe kolingi ära,“ vastas Mariliis vaikselt.
„Ja sina? Kaua sina oled teadnud?“ ründasin ma siis Annat.
Anna astus sammu tagasi ja ütles kaitsvalt: „Alles eelmisest nädalast! Ma olin ka nii kuri! Nii tige vanemate peale! Nad isegi ei maininud, et on selline mõte. Isa ütles, et ta ei arvanud, et saab selle töö, aga sai. Ja nad arvasid, et mina ja ema jääme natukeseks siia, aga siis puhta juhuse läbi leidsid nad täpselt selle õige maja, ja noh, me lähmegi. Nad ei taha mind üksinda siia jätta. Ma küsisin. Ausõna!“
„Ja millal siis? Millal te siis lähete?“ pressisin teise hirmsa küsimuse välja.
„Kolmapäeval,“ vastasid Anna ja Mariliis kooris.
Mõnda aega istusime lihtsalt vaikides. Ma ei osanud enam midagi öelda. Ma arvan, et ma ei oleks olnud rohkem šokeeritud, kui keegi oleks mulle panniga vastu vahtimist virutanud. Oleks siis veel, et ainult Anna või siis Mariliis; et üks neist kolib mingil nõmedal põhjusel ära, aga mõlemad?! Tundus, nagu nad oleksid selle minu selja taga kokku leppinud.
Ka Annal ja Mariliisil olid nüüd pisarad silmas. Eelnevast lõbusast tujust ei olnud mitte midagi alles. Minutid läksid vaikides, kui ma proovisin ette kujutada, milline suvi ning uus kooliaasta välja võib näha. Ilma Anna ja Mariliisita. Kõik tunnid ilma nendeta! Ja veel hullem – kooliväline aeg!
„Aga ... meie plaanid?“ pomisesin ma kõikidele unistustele mõeldes.
„Me saame ju ikka külla tulla. Nagu – see, et me ära kolime, ei tähenda ju, et meie sõprus läbi saab. Eks?“ proovis Anna lööki pehmendada, ise ühe käega pisaraid kuivatades.
„Mitte mingil juhul!“ lubas ka Mariliis kindlalt. „See on ju ainult Soome. Mõtle, kui ma koliksin ... Austraaliasse! Ning mu vanaema ja vanaisa on ka siin. Kui ma neile külla tulen, siis saame ka kokku.“
Nende kindlus andis mullegi pisut enesekindlust. Ehk tõesti.
„Jah! Ikka saame kokku! Ja ma saan ka ju külla tulla! Päris sõprust vahemaa ju ei riku?!“ Ma andsin endast parima, et end naeratama sundida, ja sõbrannad naeratasid vastu. Korraks pilve taha läinud päike tuli välja.
2. peatükk – 15. juuli.
Toauks paiskus lahti ja mu õde sadas sisse, telefon kõrva ääres. Ma võpatasin ja pühkisin kiiresti käega silmi, et pisaraid varjata.
Õde tardus: „Umm. Ma helistan sulle tagasi. Kohe tulen, võtan ainult asjad.“
Telefoni ära pannud, raputas õde pead ja vaatas mulle üleoleva pilguga otsa: „Mis sa jälle pillid või? Mina olen noorem, aga sina käitud nagu täielik titt. Vää ja vää. Kunagi sa midagi ei tee ja kunagi sa kuskile ei lähe. Täiega pinda käib!“
Ma vaatasin, kuidas Helena pahameelest puhisedes kapis sobrama hakkas. Mariliisil oli õigus olnud. Me ei saaks olla erinevamad ja ma teadsin väga hästi, milline kontrast ma oma noorema õega olen. Eriti praegu.
Tema on päevitunud, särav ja üldse nagu kuskilt Ameerika noortefilmi ergutustüdrukute tiimist välja astunud. Jalas lühikesed suvisteks ilmadeks ideaalsed šortsid, ja nagu ma aru sain, otsis ta praegu bikiine, et mõnega oma mitmekümnest sõbrast järjekordselt kuskile ujuma minna.
Ja siis mina. Ma nutsin, seega mu silmad olid raudkindlalt punased ja paistes. Ma ei olnud oma juukseid alates viimasest väljaskäimisest isegi kamminud. Ja muidugi polnud mul jalas šortsid, vaid mingid retuusid, ja seljas kandsin suvalist T-särki. Tundus, nagu ma poleks mitu nädalat käinud kuskil mujal kui ainult magamistoa, köögi ja WC vahet. Päevitunud jumest võisin ainultunistada.
„Mis sa jõllad? Mine välja. Tee midagi. Kus su sõbrad on?“ keeras Helena end pahaselt ringi ja lõi käed puusa.
Sõbrannade mainimine tõi uued pisarad silma.
„Aa, mis te läksite tülli või? Sellepärast ma polegi neid suvi otsa näinud. Neil sai sinust kõrini?“
„Ei!“ peaaegu hüüatasin vastu. Ma ei luba Helenal alustada mingeid kuulujutte, nagu ma oleksin oma sõpradega tülli läinud või midagi.
„Nad kolisid ära ju.“
Helena turtsatas: „Mõlemad? Samal ajal? Päriselt ka või? Hah.“
Uued pisarad hakkasid põskedel voolama ja ma luristasin ninaga.
Helena surus kapist leitud bikiinid rannakotti. „Kuidas neil siis läheb? Uues linnas ja nii edasi?“
„Pole sinu asi.“
„Miks? Ma olen ju su õde.“
„Ainult mingi nõmeda juhuse läbi.“
Helena vaikis mõne hetke ja küsis siis liigagi viisakalt: „On nad üldse su sõbrad või?“
„Jah.“
„No miks sa siis kogu aeg telefoni otsas ei ripu?“
Selle küsimusega tabas Helena kümnesse ja hetkeks kartsin, et ta teab kõike; siis aga rahustasin ennast, et ta ju ei saa seda kuidagi teada. Selleks pole mingit võimalust!
„Miks te ei suhtle siis?“ kordas Helena oma küsimust.
Ma keerutasin toolil end õe poole ning küsisin nii üleolevalt, kui vähegi suutsin: „Ja kes see ütleb, et me ei suhtle?“
Helena naeratas, nagu tal oleks see olnud ette planeeritud: „Ohh, küll ma juba teaks, kui sul sõpru oleks. Tõesta, et sa endiselt suhtled nendega.“
Vaatasin õele otsa. Ta oleks nagu tõesti teadnud, et Anna ja Mariliis polnud mu sõnumitele ega kõnedele juba mitu päeva vastanud. Aga mu telefon oli kogu aeg olnud mu käeulatuses ja sellel oli parool peal. Ta ei saanud midagi teada!
„Noh, kardad või? Et nad ei vasta sulle?“
Ma surusin hambad kokku. Miks mul ei võiks olla normaalset õde?
Helena naeratus venis laiemaks, aga enne kui ta midagi uut öelda jõudis, haarasin ma telefoni. Äkki nad tõesti polnud näinud mu sõnumeid? Ja vastamata kõnesid?
Anna telefon kutsus viis korda, enne kui ta lõpuks vastu võttis: „No tšau!“
Ma saatsin Helenale võiduka naeratuse: „Tšau, Anna! Mis teed?“
„Eee ... tegelikult ma olen väljas praegu.“
Nii hea oli Anna häält kuulda ning ma uurisin huviga edasi: „Vanematega? Mis te teete?“
Anna