„Nii kaua oli üksik ja nüüd äkki siis sina?”
Ja kohe järgneski kardetud küsimus:
„Kui vana ta siis ise on, see sinu Rain või mis-ta-nimi-nüüd-oligi?”
Tütar oli kitsikuses. Ta ei suutnud kohe ilma ema ette valmistamata vastata ja otsustas alustada ümber nurga:
„Tema nimi on Raim … Emme, mäletad, me vaatasime kunagi siin sinuga üht väljamaa filmi, kus noored mehed olid koos eakate naistega. Ja nad armastasid neid naisi päriselt …”
„Mida sa ometi räägid? Mingi vanuritearmastaja või? Aga sina ei ole ju nüüd nii vana ka. Ja kui ta vanu naisi armastab, miks sa ennast siis lõikuda lasid? Oh! …”
Ema ei suutnud hingelduse tõttu enam edasi rääkida. Marta poetas kähku vahele:
„Ega see meie vanusevahe nüüd nii väga suur ka ei ole. No mõned aastad üle kahekümne.” Marta lõpetas sosinal oma pihtimuse ja tundis ääretut kergendust. Nüüd oli see lõpuks välja öeldud ja kivi südamelt langenud.
Ta ei jäänud enam ema edasisi väiteid ega ohkimist kuulama. Kergejalgselt võttis tütar suuna köögi poole.
„Ma teen nüüd lõpuks meile süüa ka. Tühi kott ei seisa püsti! Kas ma teen magustoiduks oleva sõstrakisselli juurde manna- või riisiputru? Kumba sa tahaksid? Koorin nüüd kähku kartulid ja teen hakklihakastme, nagu sa eelnevalt soovisid.”
Ema oli ka tütre järel kööki tulnud. Ta oli vist tahtnud eelmise teema jätkuks veel midagi öelda, aga rehmas nüüd ainult käega ja ütles justkui kahe küsimuse ja probleemi peale kokku:
„Sinu oma elu … Tee aga, mida ise tahad! Mis nüüd minust enam … Oled kogu elu isepäine olnud ja isa ka enam ei ole, kes sulle aru pähe paneks.”
Kuigi Martat ei rõõmustanud sugugi, et isa enam ei ole, siis see rõõmustas küll, et isa ei olnud hetkel siin temale aru pähe panemas. Millalgi ometi peab inimene hakkama enda aru järgi elama. Millal siis veel, kui seda ei tee ka kuuekümne ühe aastane inimene?
Ema ei avaldanud õnneks soovi Raimiga kohtuda ei sel ega ka järgnevatel päevadel. Kas ta tegi seda nüüd tütre moondunud silmnäole mõeldes või puudus tal tõepoolest huvi väimehekandidaadiga tutvuda – mine võta kinni neid teise inimese mõtteid.
Raimisse puutuva kohta oli tal järgnevatel päevadel ainult üks mokaotsast poetatud küsimus:
„Mida Lennart sellest sinu armastusest arvab? Kas ta üldse teab, et mees temastki paar aastat noorem?”
Marta pidi nentima, et poeg ei teadnud veel oma tulevasest kasuisast(?) üldse mitte midagi. Kõik oli alles liiga värske. Antud olukord ei takistanud Martal iga päev Raimiga telefonis pikki kirglikke vestlusi pidamast ja selleks ajaks püüdis ta ema kuuldekaugusest eemalduda. Ei ole vaja härjale punast rätikut lehvitada.
Marta igatsust Raimi järele aitas leevendada kummaline asjaolu. Kui mees oli koosveedetud öö järel kiirustades lahkunud, märkas naine, et mees oli oma sviitri esikukapile unustanud. Marta surus näo mehe sviitrisse, tõmbas sõõrmetesse pika sõõmu mehele nii omast, temale juba armsaks saanud lõhna ja torkas seejärel sviitri esikus maalesõidu ootel olevasse reisikotti.
Õhtul magama heites võttis Marta nüüd alati mehe sviitri kaissu, et mehe lõhn oleks öösel kogu aeg temaga. Mõnikord päeval, kui igatsus kippus hinge matma, pani ta sviitri selgagi …
„Mis ajast sa Lennarti riideid kannad? Pealegi on see sulle suur. Kas omal enam rõivaid ei jätku?” tundis ema huvi, kui tütrel oli järjekordselt mehe sviiter seljas.
Marta muigas ainult. Ta poleks mingi hinna eest söandanud emale öelda, et kannab igatsusest Raimi järele tema sviitrit.
Martal oli juba ammugi kana-klimbisupp valmis keedetud, aga ema ei olnud ikka veel oma igaõhtuselt isaga arupidamiselt tagasi jõudnud. Nojah, edasi-tagasi tuli oma neli kilomeetrit ära ja ema oli vana ka. Aga ta oli harjunud nüüdseks juba aastakümneid kalmistuteed käima ja kõndis vaatamata eale üsna käbedalt.
Ema käis tavaliselt alati paari tunniga selle käigu ära. Pilku seinakellale heites täheldas Marta, et seekord oli ema ära olnud juba ligi kolm tundi.
Marta läks trepile vaatama, kas on ema saabumist märgata. Ta nägi üllatusega, et ema oligi juba tagasi ja istus aidatrepil loojuva päikese viimaste kiirte soojuses. Miks ta siis tuppa ei tulnud? Teadis ju, et tütar toiduga ootamas. Kas ta tahtis üksi omi mõtteid mõelda?
Kuna tütrel oli vaja emale oma järgmise päeva plaanide kohta veidi selgitust jagada, otsustas ta minna aidatrepile talle seltsiks. Marta lükkas supipoti soojale pliidirauale tagasi, et toit ära ei jahtuks, tõmbas Raimi sviitri õhtujaheduse kaitseks õhukese suvekleidi peale ja võttis suuna aida poole …
Enne kui Marta jõudis suu avada, teatas ema mõtlikult:
„Näh, sain täna surnuaial Tagametsa Maiega kokku. Rääkis, et tal olla tütar mehest lahku läinud.
Maie oli algul nii mures olnud, et mis nüüd tema antud rahaga ostetud korterist saab, aga tütar rahustanud ta kohe maha: neil olla mehega abieluvaraleping tehtud. Nüüd ei näe see ringiaeleja korterirahast sentigi ja Maila jääb lastega sinna edasi elama. Näed, tänapäeval teavad inimesed juba kõiki neid knihve …”
Ema tõmbas hinge ja jätkas ühe soojaga:
„Kui sa tõesti kavatsed sellise lolluse teha, et uuesti mehele lähed, ära sina ka mingil juhul seda lepingut unusta. Heldur jättis sulle hea järje ette. Kahju oleks, kui see kõik mingi noore õnneotsija nahka läheks, sina vanaduses puupaljaks jääksid. Ja muidugi Lennart oleks siis kah isa pärandusest ilma …”
Marta tegi suu lahti, et ema rahustamiseks sõna vahele pista, aga ema jätkas:
„Oota nüüd, pimeloom! Kannata sutsuke. Ma tahtsin sulle tegelikult seda ka rääkida, kuidas Tagametsa üldse omal ajal Maie isa kätte läks. Ega nende sugu ole seal kogu aeg elanud. Mina olin veel tüdruk, kui nemad ostsid haamri alla läinud talu …”
Ema rääkiski tütrele kunagi ammu juhtunud loo.
Tagametsa peremeheks oli vanapoisist Alfred. Ta pidas talu koos vanatüdrukust õe Idaga. Nad olid usinad ja töökad inimesed. Alfred oli saanud juba uue elumaja katuse alla. Ütles ikka, et kui maja seest ka kõik valmis saab, siis toob Värvu Liide perenaiseks.
Liide oli verinoor ja ilus tüdruk, vaeslaps, kes elas Värvul sugulaste juures. Sugulased tahtsid teda jalust ära saada ja ta oleks hea meelega kohemaid Tagametsale perenaiseks läinud. See küll Idale eriti ei meeldinud, aga kes temalt küsis …
Talu oli heal järjel ja kõik laabus, kuni juhtus hirmus õnnetus. Ega õnnetuste eest ole keegi kaitstud.
Peremehel oli sõiduhobuseks noor peru, ilmatu uhke süsimust valge lauguga täkk. Alfred ütles ikka, et see on tema pulmahobune. Talle meeldis oma ilusa loomaga kelkida ja ta pani täku pea iga sõidu tarbeks aiste vahele.
Lõpuks see viljakoormaga veskile sõit talle, õnnetukesele, saatuslikuks saigi. Ajas veel tee peal hobuse nelja ja kihutas naabrimehest mööda. No ja siis tuli pimedas kurvis veoauto vastu. Neid liikus tol ajal vähe. Loom polnud sellise suure möirgava elukaga harjunud.
Siis see juhtuski! Noor pire täkk ehmatas, rapsas täie kapaku pealt teelt kõrvale ja tõmbas koorma kraavi kummuli. Alfred jäi koorma alla. Ainult pea paistis viljakottide alt, kui naabrimees oma hobusega lõpuks õnnetuskohale jõudis. Auto oli rahumeeli edasi sõitnud.
Läks hulk aega, kuni naabrimees viljakotid mehe pealt ära tõstis. Alfredil oli küll veel hingeke sees ja viidi haiglasse, aga voodi omaks ta jäigi. Selg oli murtud ja kaelgi tugevasti vigastatud.
Ida jäigi üksi talu pidama ja voodihaiget venda hooldama. Alfred elas liikumatuna voodis veel ligi viis aastat,