Toimetanud S. M. Rattiste
Kujundanud Leelo Kassikäpp
Kaanefoto Elma Tõkman
Kirjastus Kassikäpp
© Leelo Kassikäpp
Tallinn, 2020
ISBN 978-9949-7447-5-6
ISBN 9789949744701 (koguteos)
ISBN 978-9949-7447-6-3 (epub)
Trükkinud AS Pakett
Minu armsale Ailile
,,Marta! Marta! … Ärgake üles! … Marta!” kostis justkui kusagilt kaugelt maa alt naisele kõrvu tema nimi.
Läks veel natuke aega, enne kui ta suutis ümbritsevat aduda. Esimene asi, mida tema keha tunnetas, oli väljakannatamatu pissihäda. Vaevaliselt üritas ta silmi avada, kurgust kostmas ebamäärased häälitsused. Lõpuks kandsid naise pingutused vilja. Ta nägi justkui läbi udu enda kohal roheliste mütsikestega päid. Neid oli neli.
Kõige lähemal, otse tema silmade kohale kummardudes puuris teda pilguga sümpaatne kirurg. See oligi mees, kes oli teda opereerinud – suurepärane plastikakirurg, doktor Siim Simma.
,,Marta, naeratage meile! See on vajalik!” jõudis naiseni kirurgi leebe nõudlik hääl.
Marta püüdis suud liigutada, aga see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Hirmsasti oleks tahtnud veel kasvõi natuke aega magada.
,,Ei saa …,” suutis ta lõpuks meeletu pingutusega paar silpi kuuldavale tuua, et vajuda seejärel uuesti päästvasse olematusse.
Järgmine asi, mida naine füüsiliselt adus, olid jääkotid näo ümber. Need mõjusid hästi. See oli lausa kergendus, sest kogu tema pea ja kael olid justkui läbi tambitud, ära hekseldatud. Tegelikult nii oligi. Just äsja oli teda toodud operatsioonitoast intensiivravi palatisse. See, mis temaga operatsioonitoas tehti, oli olnud ikka väga tõsine töö.
Kohe tuletas ka pissihäda ennast meelde. Marta püüdis silmi avada, et leida oma murele lahendus. Tulitavate paistes laugude vahelt piiludes märkas naine, et palatis istus lauakese taga rohelises ürbis naisterahvas ja Marta kurtis temale oma muret.
Naine tõusis naeratades ja tõi talle siibri. Püksikesi jalast nihutades tundis naine, et need olid niisked. Uh, piinlik! Ju siis pika operatsiooni ajal narkoosi all olles oli piss püksi tulnud. Õnneks oli ta osanud sellega arvestada ja võtnud puhtad aluspüksid haiglasse kaasa.
Tema, Marta Koovit, viibis hetkel Fertilitase erakliinikus. Päev hakkas juba õhtusse jõudma. Doktor Simma oli teinud talle hommikupoolikul tervelt viis ja pool tundi kestnud plastilise operatsiooni, mille käigus toimus näo, kaela ja silmalaugude korrektsioon. Kestvusaja sai ta teada samal õhtul, kui kirurg naasis veel kella üheksa paiku kliinikusse, et oma värskelt opereeritud patsient üle vaadata, ja naine esitas talle sellekohase küsimuse.
Juba mitu aastat olid Marta suhted peegliga aina halvenenud. Jäta kasvõi pea kammimata, no ei taha peeglisse vaadatagi!
Marta oli noorena olnud väga ilus. Heldur oli pidanud tõsiselt vaeva nägema, et seda isekat iludust tanu alla saada. Eks Marta isa oli ka oma kõva sõna maksma pannud ja sellele liidule kaasa aidanud …
Hoolimata valust, pani see mõte naise praegugi muigama. See oli olnud ilus aeg: üle küla neiu, blond ja meeldivalt vormikas. Kogu küla poistel oli ta pannud suu vett jooksma. Tema pärast oli veriseid lahinguidki peetud. Eriti hull lugu juhtus kord jaanipäeval, Marta sünnipäeval – sel suvel, kui ta sai kahekümne kahe aastaseks. Noored mehed olid nugadega kokku läinud ja naabripoiss sai tõsiselt haavata. Seejärel otsustaski tema isa, karm ja konkreetne mees, et Marta peab minema mehele, kaua ta ikka poisse hullutab. Niimoodi lüüakse mõni mehepoeg varsti maha ka. Abielunaine jäetakse rahule ja kired vaibuvad. Eks nii edaspidi oligi.
Käesoleval suvel sai Marta juba kuuskümmend üks. Heldur oli lahkunud igavikku kümme aastat tagasi, jättes oma ilusa naise tuulte pillutada. Surm saabus raske infarkti tagajärjel väga ootamatult. Martal läks üsna mitu aastat sellest kaotusest toibumiseks. Väga raske oli harjuda ise kõike otsustama ja tegema.
Nende abielu oli õnnistatud ainult ühe järeltulijaga. Vähem kui aasta pärast abiellumist oli Marta ilmale toonud terve ja tugeva poisslapse, kellele nad panid nimeks Lennart. Sünnitus algas ootamatult ja kulges esmasünnitaja kohta väga kiiresti. Midagi läks seal valesti ja Marta edaspidine emakssaamine oli välistatud. See asjaolu kurvastas noorpaari väga, aga aeg lepitas saatusega ja mõlemad kiindusid kogu hingest oma ainsasse pojasse.
Lennart oli toonud neile aina rõõmu. Vanustki tal juba omajagu, mõne aasta pärast täitub neljas aastakümme. Tema abielust Lille-Maiga oli perre sündinud kolm tütart. Lille-Mai oli emasse, Katrel oli ka palju lapsi. Martale tikkus kadeduseokas hinge.
Viimasele tütrele, kes oli sel kevadel saanud juba kümneaastaseks, panid noored Lille-Mai ema järgi nimeks Katre. Eelmisele tütrele oli pandud Marta soovitatud nimi: Laura. Tema pakutud nimi pandi ikkagi enne, kuigi mitte päriselt tema nimi.
Nemad Helduriga olid korraldanud lastele uhked suured pulmad ja hiljem poolvägisi panid ka majaehitusel õla alla. Kuigi Lennarti teenis piisavalt, olid kulud jõudsasti kasvava pere tarvis märkimisväärsed. Pealegi nautis Lille-Mai koduproua elu, mis oli kolme lapsega igati mõistlik. Eks Marta isegi oli olnud oma eduka mehe kõrval poputatud ja hoitud. Tal ei olnud kunagi millestki puudust, alati oli palju ilusaid rõivaid ja Heldur kinkis pidevalt uusi ehteid. Neid oli abielu jooksul ikka väga palju kogunenud.
Paar nädalat tagasi oli Marta elus juhtunud midagi erakordset, mis pani naise südame kiiremini põksuma ja andis tõuke ning stiimuli enda välimusega võimalikult kiiresti midagi ette võtta. See asi ei kannatanud enam mitte päevakestki viivitada ja nii saigi täna teoks juba pikemat aega kaalutud iluoperatsioon …
Päev oli juba õhtusse jõudmas, aga õhus vältas ikka veel keskpäevane palavus. Marta tundis ennast kohutavalt väsinuna. Jää või roolis magama. Hoolimata sellest, et tal oli seljas ainult kolm hädatarvilikku rõivaeset ja auto katuski avatud, õhkus temani varase õhtutunni lämmatavat leitsakut ja see mõjus roiutavalt. Päevane päike oli kuumaks kütnud nii õhu kui ka maantee. Sel aastal oli läinud juuli alguses äkki väga soojaks. Kuigi, nagu hiljem selgus, seda tõeliselt palavat suve jätkus vaid mõneks päevaks.
Ei, siin tuleb midagi ette võtta, tass kohvi päästaks päeva! Peaks sisse põikama kuhugi bensiinijaama või söögikohta ja jooma kohvi.
Naine oli mööda Tartu maanteed Tallinna poole sõites just Ardust läbi jõudnud ja järgmine suurem asustatud koht oli Kose-Risti … Oh ei! Jälle vana harjumus! Juba hulk aastaid tagasi nimetati see koht ümber ja ristmik kandis sestpeale ainult Kose nime. Eelnevalt ametliku nimetusega Kose asus tegelikult umbes paari kilomeetri kaugusel, Tartu maanteest paremat kätt.
Marta ei saanud aru, miks peab muutma kohanimesid ja tekitama sellist segadust. Vast sellepärast, et maju oli pikitud ka väikese kõrvaltee äärde, endise Kose keskuse ja Tartu maantee vahele. Sel juhul said ka sealsed asukad Kose elaniku staatuse. Muidu olid nad arvatavasti Kose ja Kose-Risti vahel piltlikult öeldes pooleks jagatud. Mida ei tea, seda ei tea.
Igatahes oli Marta aastate jooksul väga palju seda teed mööda sõitnud ja muudatus tekitas temas alati nördimust.
Kosel ongi kohe maantee ääres teeristis palkmajakeses suurem söögikoht, trahter Tareke.
„Just! Sinna lähengi!” otsustas Marta.
Vahepealsetel aastatel, pärast Helduri surma oli ta kaua aega seda kohta vältinud. Liiga valusad mälestused. Alati koos Helduriga seda teed sõites peatusid nad Tarekeses, et juua kohvi. Mõnikord võeti ka kerge eine, seda muidugi juhul, kui tagasisõit Marta ema juurest oli jäänud hilja peale ja sealsest söömakorrast juba tunde möödas.
Hetkeks tundus Martale, justkui oleks Heldur tema kõrval ja sooviks, et ta läheks trahterisse. Tekkis mingi kummaline tunne, nagu oleks väga tähtis, et ta peab sinna minema just täna ja kohe praegu.
Varsti pööraski Marta autonina maanteelt välja, paremal