Kui vanad naised armuvad. Marta. II osa. Leelo Kassikäpp

kus traavisid rõõmsalt hullates ja teineteist taga ajades kaks prisket poni.

      Telefoni teel saadud info põhjal peaks see siin olemagi Aili Metsatuka talu – metsatukka paistis ümbruses piisavalt. Marta sõitis aeglaselt edasi ja silmas kopli lõppedes sissesõiduteed. Seal seisis juba neli autot. Avaras õues hakkas silma väike palkmaja ja metsaveerele oli püsti pandud mõned telgid …

      Maja ümber oli märgata liikumist. Õues askeldas lehvivas maani suveseelikus pikk sale naine ja veel kaks naist: üks madal ja matsakas pikkades teksades ning teine, saledam, valgetes kapripükstes. Peale nende sebis ringi veel üks suurt kasvu kõhukas meesterahvas.

      Kes naistest oli perenaine ja kes olid teised, seda Marta silm nii kaugelt ja läbi päikeseprillide ei seletanud. Ta piilus lähemale suundudes üle prillide ja püüdis ära mõistatada, kes on kes …

      Õnneks tuli kõhukas meesterahvas talle appi. Too pöördus Pika Suveseeliku poole ja hõikas:

      „Hei, Aili! Kuhu sa need grillvardad torkasid? … Oot-oot! Vaata aga, vaata! Meile tuleb tasapisi lisa!”

      Viimased laused oli juba Martale suunatud. Vahet ei olnud, vähemasti oli ta nüüd kindlalt teada saanud, kes kohalviibinuist oli teda kutsunud perenaine. Küllap ülejäänud tutvustavad ennast juba ise.

      Marta läkski kõigepealt perenaisega kätlema:

      „Tere, Aili! Nii tore on sind jälle üle pika aja näha! Suurepärane, et kutsusid meid siia …”

      „No seda minagi siin rääkisin! Aili on meil alati tubli organiseerija olnud!” sekkus nende jutu vahele Matsakas Teksapüks. Pistis seejärel Martale käe pihku: „Kas sa mind mäletad?” Küsija naeratas kavalalt. „No hea küll! Mis ma sust ikka kiusan. Mina olen Rutt. Ja sina oled Marta? Sa ei olegi eriti palju muutunud. No ega mina ju ka tegelikult ole …”