Originaal:
Anna Jansson
Dotter saknad
Norstedts
Toimetanud Marju Lina
Kaane kujundanud Piia Stranberg
Kaanefoto: Shutterstock / Nuno Monteiro /
Mironmax Studio / Rocksweeper
© Anna Jansson 2019, by Agreement with Grand Agency
Autoriõigus tõlkele: Mari Jesmin ja OÜ Eesti Raamat, 2020
Kõik õigused kaitstud
ISBN 978-9949-091-79-9
ISBN 978-9949-091-80-5 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
1
OLI SUUR REEDE. Kevad oli sel aastal hiline. Jää polnud veel sulanud, tumedas vees ujusid lahtised pangad. Politsei vaneminspektor Kristoffer Bark oli oma Camry Hampetorpi kämpingu juurde parkinud ja kõndis looduskaitseala suunas. Eespool lähenes sadamale Vinö praam. Ta tõstis käe päikesevarjuks ja tundis, kuidas pisarad silma tulevad.
Viis aastat oli ta piki Hjälmareni kallast kõndinud. Kilomeeter kilomeetri haaval otsinud midagi, mis aitaks mõista tema tütrega juhtunut. Politsei oli uurimise peatanud, ehkki Kristoffer oli teinud selle jätkamiseks kõik mis tema võimuses. Ta ise oli senikaua ukselt uksele käinud, kuni oli rääkinud iga kinnistuomanikuga piirkonnas, kus keegi võinuks tema tütart näha, kontrollinud iga jälge, iga tähelepanekut. Oli püüdnud üles otsida paadiomanikke, kes võisid viis aastat tagasi ööl vastu suurt reedet järvel olla. Rääkinud kõigiga, kes olid piirkonnas viibinud.
Politsei oli tuule suuna välja arvestanud ja traginud, laibakoerad paatides. Tulemusteta. Järv oli sogase veega, kuid madal. Tragiti isegi Hjälmareni keskel. Vabatahtlikud olid abiks olnud. Kodukaitse oli kõigest väest pingutanud. Kui nemad otsingud lõpetasid, oli Kristoffer palunud abi ühingult Missing People.
Nüüd olid kõik loobunud, kõik peale tema enda ja Börje Hanssoni. Pensionil olev kolleeg, kes oli Vera kadumise uurimist juhtinud, elas ise Hampetorpis, kalurikülas, mis asus Örebro linnast pisut rohkem kui kolmekümne kilomeetri kaugusel. Börje oli Kristofferile tolle rännakutel mööda järvekallast aeg-ajalt seltsiks. Aga mitte täna, Vera kadumise viiendal aastapäeval. Mitte suurel reedel.
Uurimine peatati kaks aastat tagasi seoses sellega, et Börje läks pensionile. Enamik arvas vist, et Vera uppus nagu ka samas paadis olnud Matilda. Kristoffer ei suutnud ilma asitõenditeta selle mõttega leppida. Kui oled terve oma täiskasvanuelu tegelenud raskete kuritegudega, tulevad pähe muud mõtted. Kristoffer tahtis kõik võimalused lahti hoida – kõik peale ühe. Uurimise ajal oli Börje küsinud, kas Kristoffer ei arva, et see võis olla enesetapp. Tema oli kõhklematult eitava vastuse andnud. Veral oli kõik, mille nimel elada, võib-olla ootas ta isegi armastusest sündivat last. Tõigaga, et Vera on surnud, kavatses Kristoffer leppida alles siis, kui on tema elutut keha oma silmaga näinud. Mitte senikaua, kui on olemas kas või imetilluke võimalus, et Vera on elus. Tema tütar jääb ka kõige raskemates olukordades ellu. Ta sündis kaks kuud enne õiget aega, elas üle tüsistustega kopsupõletiku ja lõhkenud pimesoole. Vera armastas elu. Miski ei viidanud, et ta oleks otsustanud sellest vabatahtlikult lahkuda. Mitte suurel neljapäeval oma tüdrukuteõhtul, kui vaiksel laupäeval ootas ees uhke pulmapidu. Paljugi rääkis uppumise kasuks. Aga kus siis laip on?
Loomulikult olid tema mõtted ka teisi radu käinud. Vera võis olla ise otsustanud oma pulmast jalga lasta, kui nad Rasmusega tülli läksid. Ent Rasmus oli seda eitanud. Vera võis ära viia ka mõni oma või võõras inimene või kamp. Aga ükski röövija polnud endast elumärki andnud ja lunaraha polnud nõutud. Kristoffer oli rääkinud kõigi Vera tuttavatega, võttes aluseks tütre mobiilis ja arvutis olnud kontaktid ning kirjutuslaua kõige alumises sahtlis olnud aadressiraamatu. Oli rääkinud Vera klassikaaslaste, õpetajate ja tüdrukutega, kellega Vera jalgpalli mängis. Kuid kõik jäljed lõppesid seal ja siis, viis aastat tagasi ööl vastu suurt reedet.
Ajapikku oli Kristoffer kõikunud kahe mõtte vahel: et Vera uppus või et keegi päästis ta ja viis minema. Kui Kristoffer nüüd viiendat aastat järjest piirkonnas ringi käis ja järve ümbruses elavaid inimesi tülitas, nägi ta, kuidas see nende tuju ära rikkus. Ent ta pidi teada saama, kas kellelegi on midagi uut pähe tulnud. Nemad muidugi mõtlesid, et ta on peast segi läinud. Ta oli kuulnud, et teda kutsutakse hulluks politseinikuks, ja võib-olla ta seda oligi – murest segi läinud. Mööda järvekallast kõndides oli ta ohjad lõdvaks lasknud ega valitsenud ennast. Nad olid kuulnud teda raevus kisendamas ning näinud teda tundmatut vaenlast jalgadega tagumas, kuni ta maapinnale kokku vajus ja nutma puhkes. See oli ventiil, mida ta vajas, et mitte ise põhja minna.
Järvelt puhuvad jääkülmad tuuleiilid hammustasid põski ja näpistasid kõrvu. Kristoffer tundis, kuidas külm poeb mantli alla, tungib läbi riiete palja ihuni. Ta lisas sammu ja hakkas sörkima, et sooja saada. Tema pea kohal kiljus mingi merelind ja tegi pilliroopuhmaste kohal kaari, enne kui järve kohale lendas. Tuul tugevnes.
Kui ta silmad kinni pani, nägi ta ikka veel Vera nägu. Tema tumedate ripsmete ja kulmudega elavaid hallikassiniseid silmi. Suurt rõõmsat suud. Oma õlgadeni ulatuvaid heledaid juukseid kandis Vera tihti sõlmes või hobusesabas. Kogu lapsepõlve oli ta jalgpalli mänginud ning Kristoffer oli tihti tüdrukuid võistlustele sõidutanud, jälginud väljakul siia-sinna õõtsuvat juuksetutti. Ta oli kuulnud neid tagaistmel saladusi sosistamas ja itsitamas, rõõmust juubeldamas ja mõne konflikti pärast tusatsemas.
Vera oli olnud kahekümneaastane, kui ta kadus. Tegelikult liiga noor, et abielluda. See oli olnud ka nende viimase tüli põhjus. On täielik lollus valida elukaaslast vanuses, kus inimene on möllavate hormoonide meelevallas, kogemusteta ja igatseb kodunt minema kolida. Kristoffer oli noominud nii Verat kui ka Rasmust, kes oli seitse aastat vanem. Öelnud, et nad peavad mõistuse pähe võtma ja asja üle järele mõtlema. Rasmus oli tagasihoitud vihast näost tulipunane olnud, ent lasknud Veral nende mõlema eest rääkida.
Aga kuule, isa. Sina abiellusid ju ka noorelt ja olid kahekümne viiene, kui mina sündisin.
Ning tema oli tütrele vastanud: Ja vaata, mis sellest välja tuli! Ma olin liiga noor, et olla isa. Sa ei oota ju ometi last?
Inimene ei pea sellepärast abielluma, et last ootab, oli Vera kergelt muiates vastanud ja otsesest küsimusest kõrvale põigelnud. Ilmselt ei saa Kristoffer iialgi vastust teada. Ka Rasmus ei teadnud. Vera polnud talle öelnud, et last ootab. Polnud ka naistenõuandlasse aega kinni pannud. Umbes aasta pärast Vera kadumist oli Rasmus uue tüdrukuga kohtunud. Ta oli saanud tööd Londonis ühes firmas, mis tegeles müüjate värbamisega, ja talle paistis seal meeldivat.
Kristoffer seisatas ja soojendas nägu pihkude vahel. Pisarad kipitasid laugude taga. Raske oli öelda, kas kõhuvalu põhjuseks olid jooksmisest tingitud pisted või tuttav pakitsus rinna all, mida ta tavaliselt Verale mõeldes tundis. Kristoffer oli rohkem kui tuhat korda mõelnud sellele, mis viis aastat tagasi suurel neljapäeval juhtus.
Saatuslik tüdrukuteõhtu oli alanud suure neljapäeva õhtul ja lõppenud suurel reedel katastroofiga. Vera südamesõbranna Matilda oli asja korraldanud nii, et nad said olla tema vanavanemate majas Hampetorpis. Sven ja Rita olid selleks ööks ühte teise majja läinud. Kristoffer tundis neid palju aastaid, ta oli Verat Matilda juurde viinud, kui too koolivaheaegadel vanavanemate juures oli. Vera tüdrukuteõhtu oli alanud linnas, seal olid ainult tüdrukud. Siis sõideti Hampetorpi ning hiljem liitusid seltskonnaga Rasmus ja tema semud. Peolised olid terve õhtu ja öö majas olnud. Sõprade sõnutsi oli meeleolu olnud rõõmus ja ülemeelik.
Vera ja Rasmus olid tantsinud, kui Vera äkitselt millegipärast õue tormas, paadisadamasse jooksis ja päramootoriga plastpaadi võttis. Matilda oli püüdnud teda takistada, ja kui ta ei suutnud Verat peatada, oli ta temaga koos paati läinud. Rasmus ja paar kutti olid neid näinud ja natuke maad taga ajanud, kuid olnud liiga purjus, et neid kätte saada. Reede hommikul oli Sven juhtunust midagi teadmata paadiga järvele