Ükski Raineri suhe ei olnud kestnud kuigi kaua ja vähemalt üks põhjus tundus olevat Raineri enda kire puudumine. Ta ei hoolinud neist naistest. Kui Antoni puhul oli pikemat püsisuhet raske ette kujutada, siis ülejäänud sõbrad hakkasid tasapisi taltuma – Tooma pruut oli suisa rase. Rainer tundis selgelt, et temalgi on aeg leida see üks ja õige, miski tema elus oli jõudnud lagunemise staadiumisse, oli vaja astuda kohaseid samme.
„Me ei oota looduselt armuande, me võtame neid ise,“ võttis ta oma sellesuunalised vaimsed otsingud kokku. Talle oli hakanud üha rohkem tunduma, et armastus võib tõepoolest süttida ka siis, kui selle kallal tööd teha. Eesmärgipärast tööd Rainer ei kartnud, mitte sugugi. Tasapisi oli ta võimalike kandidaatide hulgast Reena välja sõelunud ja keskendus nüüd subjekti uurimisele ning teekonna kaardistamisele. Kas subjekt on ikka pingutust väärt, kuidas jõuda tema südamesse ausal, jätkusuutlikul moel, kas ja kuidas sisustada oma südame päikesepoolne tuba Reena jaoks, et naisel seal mõnus oleks – kõige selle kallal Rainer nüüd pusiski. See, et Anton Reena tantsima võttis, sobis selles staadiumis suurepäraselt, võimalus mängida distantsiga, minna osaluseksperimendilt üle vaatleja positsiooni oli lihtsalt oivaline.
Ehk just kõrvaltvaataja rollis lööb kirg paremini lõkendama, ehk aitab väike armukadedus, kiivusekilluke, natuke omandiinstinkti kaasa kapitaalsele süttimisele. Reena tantsis küll Antoniga, aga heitis aeg-ajalt peaaegu abipaluvaid pilke Raineri poole. Rainer tegi näo, et ei märka. Ott ja Illimar olid läinud nina puuderdama, Otiga kaasas olnud neiu, mistanimindoligi, läks koos nendega ja Illimari pruut oli väljas suitsetamas. Noh, kuidagi umbes nii see oli, igal juhul oli Rainer jäänud viivuks lauda üksi. Niipea, kui teised eemaldusid, tõmbas ta taskust õhukese märkmiku ja kirjutas tugevuste alla: „hea huumorimeel“. Veidi kaalutlenud, lisas ta samasse lahtrisse teksti: „julgeb oma arvamust väljendada“. Rainer kõhkles veidi, aga Oti naljade peale tehtud ilmed olid piisavalt selged ja avalikud, ta leidis, et Reena on selle plusspunkti ära teeninud.
Silmanurgast nägi Rainer, et Antoni käsi libises Reena tagumikule. Anton ikka kohe ei saa, ta oli ka ainus, kes oli tulnud üksi ja nüüd siis leidis, et on paras hetk Reenat sebima hakata. Sebimine oli ehk liigagi kerge sõna, Antonist õhkus taas talle omast raskestiohjatavat iha. Reena tõmbus hetkeks jäigaks ja ütles Antonile midagi, siis tõstis ta Antoni käe ise sündsamale kõrgusele tagasi. Anton kuuletus, vähemalt esialgu.
Sel hetkel jõudsid Illimar ja Ott oma tüdrukutega tagasi lauda. Väga halb ajastamine, mõtles Rainer ja palus ennast korraks vabandada. Kõigele on neis tänapäeva kõrtsides mõeldud, aga kohta, kus saaks mõned mõtted rahus üles tähendada, ei ole. Nojah, peldik. Rainer naeratas mõrult. Peldik, tõepoolest. Koht, kus väidetavalt tulevad head mõtted, aga tema tahab ainult mõned tähelepanekud kirja panna, ega vist muud pääsu ole, peab minema.
Tegemist oli küll viisaka ja pealtnäha puhta kohaga, aga Rainer puhastas siiski potiserva ja sättis sinna pabereid peale, enne kui istus. Nii, kuhu ma pooleli jäin? mõtles ta. Ahjaa, usun, et Reena on truu. Miks? Noh, usun ja kõik. Läheb tugevuste alla kirja. Rainer kirjutas: „ilmselt truu“ ja kriipsutas siis „ilmselt“ läbi. Oot, midagi nagu oli veel. Kerge ebamugavustundega lasi Rainer silme eest läbi viimati nähtud stseeni: Antoni käsi pigistamas Reena tagumikku. Igavene lopsakas tagumik, mõtles Rainer. Muidu on Reena ju väga kena, aga nojah, kirja. „Suur tagumik“ läks nõrkuste lahtrisse.
Nüüd tabas Rainerit inspiratsioonipuhang. Ta naeratas iseendale ja kirjutas võidukalt võimaluste lahtrisse: „eeldatavalt kerge sünnitus“. Ta oli endaga rahul – see oli väga hea üleminek, just nii peabki raskusi ületama. Kõik veel laabub, küll näete. Reenasse armumisest oli saamas Raineri suur kirg.
(Teksti idee autor on Eik Hermann)
Lubadus
No mis seal salata – tegelikult ma ikkagi andsin endale uusaastalubaduse. Kui päris aus olla – kaks.
Esimene lubadus oli, et püüan vetsust tulles alati meeles pidada, et püksiluku kinni tõmbaksin. Käsi pesen nagunii, aga püksilukk kipub ununema. Ütleksin, et mul läheb selle lubadusega üsna hästi. Andsin uusaastalubaduse viieteistkümnendal jaanuaril. Parem hilja kui mitte kunagi.
Teise lubaduse andsin üleeile. Noh, laias laastus saab ju iga päev täpselt aasta sellest päevast, mis oli aasta tagasi, seega võib uusaastalubadusi anda millal tahes.
Üleeilne uusaastalubadus oli, et püüan olla positiivsem, mõelda helgemates toonides. Ja juba jõudsin ma ka tulemuseni! Näiteks sain aru, et minu võime hetkega mingist tegevusest tüdineda on imetlus- ja kadestusväärne.
Tüdinemine on sisuliselt nagu vaimustumine, aga viib kiiremini tulemuseni. Hakkad raamatut lugema, loed mõnikümmend lehekülge, tüdined. Siis loed keskelt ja lõpust veel natuke, tüdimus püsib ja võidki raamatu käest panna. Loetud!
Või oletame, et lähed teatrisse. Lähed, istud maha ja vaevalt on viis minutit etenduse algusest möödas, kui sina oled juba tüdinud. Kuna sa oled varem oma tüdimuse varjundeid testinud, siis sa juba tead, kas tegemist on tüdimusega, mis võib leeveneda rõõmsaks üllatuseks või pöörduda vähemalt leebeks talumiseks, või mis siiski tõenäolisem – tegemist on raskekujulise ja pöördumatu tüdimuse algfaasiga.
Niisiis, olles tuvastanud endal raskekujulise tüdimuse, tõused sa esimese vaatuse ajal püsti, su peale sisistatakse, aga sul on ükskõik – sa lahkud nagunii. Ridade vahel ukerdades kukud sa peaaegu sülle ühele mammile, aga see ei kurvasta küll kedagi. Tüdimusega relvastatult pääsed paljudest tegevustest tunduvalt kiiremini, kui su sõber seda eal suudaks. Tüdimus on sinu kiirrong, sinu esimese klassi pilet. Tüdimus võib su päästa peolt või kaklusest, sa lihtsalt ei viitsi, sotsiaalne surve ei saa sind kätte.
Kui nüüd hakata mõtlema, kui palju on tüdimus mulle säästnud aega, aega nende asjade tegemiseks, millest ma aastate või koguni aastakümnete jooksul tüdinud ei ole, ehk suisa vaimustun neist, siis võib tänutundest nutmagi puhkeda.
Õige hõlma ei hakka keegi
Mõni päev on lihtsalt uimane, teine veel palju hullem – eriti sügiseti. Tuiasin vaikselt läbi linna, astusin raamatukokku sisse, kükitasin hiljem kohvikus ja mõtlesin veidi tigedalt vaimukate inimeste peale. On kuradi ahvid, ah? Midagi sisulist neil öelda ei ole, mõelda nad ei viitsi, aga kui on võimalus irvitada, kedagi naeruks panna, siis hüppavad, raisad, kohe oma urgudest välja. Tegin mõttes nimekirja viimaste nädalate olukordadest, kus oleks võinud ilkumise asemel korraks keskenduda. Jeerum, sai see vast nimekiri! Viie minutiga läks issanda päike kolm korda looja – ikka selleks, et ma järele jätaks –, aga nimekirjas oli vaevalt mõnisada juhtumit. Lõpuks on ju kõigi nende olukordade ühisnimetajaks (allolemuseks, kui soovite) tõsiasi, et seal, kus võiks käe külge panna, mõelda või endale tunnistada, et ei tea kogu infot – seal paisutab tõprakoor naeru üles, et see siis õigel hetkel võimsa voona valla päästa. Vihkan naeru, põlgan vaimukust. Tüübid, kes filmivad sõpra lage panemas ja postitavad juutuubi video sellest, kuidas tollele plaat pähe sajab, ei tule ilmselt selle pealegi, et oleks, raisk, kaamera käest pannud ja käe vastu lage toetanud, siis oleks ilma selle mannetu huumorita pääsenud. Või kui tulevadki, siis eelistavad huumorit! Masendav. On peldikud, no on peldikud, te olete sunnitud minuga nõustuma. Ei ole ju nii võimatu anda oma pisikest panust. Mõelda, mis on tegelikult oluline ja hea.
Noh, eks see teema aitas mul pisut üles ärgata, ei salga. Kõmpisin vaikselt piki Emajõe kallast kodu poole, püüdsin juba teistele asjadele lülituda, aga no millele sa lülitud – naised on ennast juba talvemantlitesse mässinud, muidu kukutaks silma peast ja olekski mõtted jalust ära. Eemalt paistis, et üks kuli kohmerdas lõiketangidega mingi jalgratta kallal. Meelelahutus või asi. Inimesed läksid mööda, keegi ei teinud temast välja. Ah, sitta, mis minagi,