Leidsin, et kui ma loendan arve umbes kaheksa tundi päevas, siis jõuan miljonini kuueteistkümnendal päeval. Kuni saja tuhandeni läheb kahtlemata kiiremini, aga siis kui on vaja juba välja öelda sada kakskümmend tuhat viissada kolmkümmend kuus, vat see on pauk. Selles mõttes, et reaalselt kulub kümne arvu loendamiseks 45 sekundit kuni koguni minut, siin ei maksa endale illusioone teha. Suu kuivab, kogu aeg tahavad arvud sassi minna … Mõistsin kohe, et väljakutse on ränk, pigistab mu mitmes mõttes täiesti tühjaks. Samas on see loomulikult parem kui lihtsalt päevad läbi joosta või rattaga sõita.
Minu aktiivse puhkuse täpse vormi väljavalimisel aitasid kõvasti kaasa ka järgmised tõdemused:
1.Mul ei ole pärast garderoobis lollakat liibuvat kostüümi.
2.Mul ei ole õigupoolest üldse mingeid jaburaid kulusid.
3.Arvude loendamist võib endale lubada kõikjal: ma saan minna jalutama, jääda koju, ma võin isegi autoga Lätti sõita ja roolis olles arve loendada.
4.Üleüldse on see mõistlik ja odav hobi.
Luban kohe, et ei hakka teid sellest agooniast detailselt läbi jutustama. Esimesed päevad olid lõbusad ja kerged: hoidsin veepudelit käeulatuses ja muudkui loendasin. Käisin pikkadel jalutuskäikudel, tegin endale süüa, koristasin elamist põhjalikumalt kui kunagi varem – ja muudkui loendasin. Kolmanda päeva õhtuks olin graafikust päris kõvasti ees, olin jõudnud uskumatu kahesaja kolmekümne tuhande viiesajani. Samas tempos jätkates võinuks ma lõpuni jõuda kuus päeva rutem kui plaanitud. Igal õhtul kirjutasin ma paberilehele arvu, milleni olin jõudnud, et sealt hommikul jätkata. Juba esimesel päeval õppisin ma lisaks lihtsate toimingute sooritamisele (nagu toiduvalmistamine ja koristamine jms) ka veidi abstraktsemaid, unistavamaid mõtteid mõtlema, ilma sealjuures loendamist sassi ajamata. Muidugi – arvuga eksimine oli algusest peale minu suur hirm, seetõttu tegin iga loendatud tuhande lõpus paberile vastava märke. Kui läks sassi ja ausalt ei suutnud meenutada, alustasin uuesti täistuhandest.
Umbes viiendal päeval jooksis mul aju kokku. Ma olin küll teinud endale iga päev pikki loendamisvabu tunde, aga siis ma ei suutnud enam seda loendurit korralikult välja lülitada. Näiteks mõtlesin, et teen väikese uinaku, aga ise lamasin ja kerisin peas arve, ikka +1, +1, +1, +1, kohutav! Mõtlesin, kui need numbrid oleks nüüd lambakari, kui need oleks minu lambad, küll ma oleks rikas mees, ja jätkasin loendamist. Kõige hullem oli, et seda une-eelset loendamist ei saanud ju kasutada – esiteks pidin ma kõik numbrid häälega välja ütlema, ja teiseks, kuigi ma oleks saanud diktofoniga kindlaks teha, kuhu uinumise hetkeks jõudsin, siis see ei tundunud väärikas. Loendama peab ikka teadlikult, mõttega. Loendamise juures ei tohi teadvust kaotada. Hea küll, kui ma päeval natuke kõrvale kaldun, laskun või kerkin (ma pole enam kindel, kumbapidi see käib) automatismi, selle suudan endale andeks anda, aga uinuda loendamise pealt – ei, see ei sobi, siin pole mingit kahtlust.
Mind tabas kurnatus, tõsiselt. Mu suu oli paks, kuiv ja paistes, iga natukese aja pärast sisseahmit lonksuke vett ei aidanud enam. Ma tundsin, et mu hääl murdub; ma tundsin, et mu vaim murdub. Kõikjal mu ümber kerkisid arvudest ja numbritest tornid, ma ei suutnud neid enam välja lülitada, ma aina mõtlesin neist, ma visualiseerisin endale kõiki väljaöeldavaid arve erinevate asjadena: kuussada viiskümmend tuhat kolmsada kakskümmend viis punase habeme ja verd täis valgunud silmadega päkapikku, seitsesada kaksteist tuhat ükssada viisteist justiitsministeeriumi ametnikku, kes mõtlevad välja uusi seadusi, seitsesada kolmkümmend tuhat – jumal tänatud, ümmargune arv – pirniseemet. Ausalt, see oli kohutav. Ainult otsus, et ma ei anna alla, ainult tahtekindlus hoidis mind reel.
Mäletan neist päevadest ja öödest vähe. Numbrid jälitasid mind kõikjal. Kui ma enam ei loendanud, siis loendasid nemad mind, tiirlesid mu ümber. Ma nägin unes numbrimassiive, loendasin neid ilmselt uneski valjul häälel. Ma ei vastanud telefonile, kui mu kallim helistas. Mul oli eesmärk.
Enam ei suutnud ma loendamise all „oma mõtteid mõelda“, nüüd oli loendamine, finišijoonest kogu oma keskendumisjõuga kinnihoidmine mu ainus üla- ja alamõte. Ma loendasin, loendasin, loendasin. Tõsi, ma olin graafikust endiselt meeldivalt ees, loendamine oli muutunud mu kinnismõtteks ja ehkki ma pidin tihti ennast puhkama sundima, ehkki ma pidin tihti viimase ülesmärgitud arvu juurde tagasi pöörduma, olin ma graafikust ees. Mul puudus vähimgi kavatsus alla anda.
Üheteistkümnendal päeval jõudsin ma üheksasaja kahekümne tuhandeni. Ma muidugi mõistan, et kui ma seda nüüd nii räägin, siis kõlab see absurdselt – ma olin oma eesmärgile juba nii lähedal. Minus ei olnud toimunud mingeid äraneetud sisemisi arenguid. Ma tundsin uut hingamist, uut jõudu. Ja ometi, järsku otsustasin ma oma ürituse pooleli jätta. Ei, mitte sellepärast, et see olnuks mõttetu. Mõttekus ei kuulu objekti ega tegevuse alla. Mõttekus on tegija sees. Kõige lihtsama näitena: ükski äraneetud maratonijooksja või jalgrattur ei võidaks väitlust minu, loendaja vastu. Ei, ma ei halvusta neid, lihtsalt minu haruldane hobi pole sugugi nii jabur, kui teile võib esmapilgul tunduda. Korralikus väitluses jääb eelarvamusest väheks. Kordan, ma käisin pikkadel jalutuskäikudel, mu aju töötas. Kindlasti ei töötanud see millegi olulise kallal, aga see töötas.
Niisiis, ühel hetkel, enesele täiesti ootamatult, otsustasin ma katkestada. Püüdsin ennast ümber veenda: ütlesin, et lõpp on juba lähedal, et ma ei suuda ju inimestele valetada, ammugi iseendale. Ma ei saa endale kunagi öelda, et ma viisin alustatu lõpuni, ei saa. Kõik need ja paljud teised argumendid olid tühi mulin. Ma olin otsustanud, ma katkestasin. See tuli järsku, see tuli ootamatult – ilmselt on ka teil veider seda juttu siin lugeda.
Alles tagantjärele valdab mind õnne- ja kergendustunne. Ma õppisin selgeks ühe kõige olulisema asja ja seda õppetundi ei võtnud vastu mitte minu mõistus, vaid pigem mu keha, kogu mu olemus. Õppetund on iseenesest imelihtne: ma võin teha, mida tahan; ma võin taganeda kõigist otsustest ja lubadustest; ma võin minutipealt selja keerata ja lakata kuulamast iba, mis mind ei huvita; ma ei pea naabrist ega kolleegist kiiremini jooksma ega kõrgemale suusatama. On väga vähe asju, mida ma pean, kui ma ennast ise ei sunni. Ei, see kogemus ei muuda mind asotsiaalsemaks, see annab mulle hingamise. Pole midagi, mida ma ei suudaks kõrvale heita – olgu sotsiaalne heakskiit ja tellimus kuitahes kõvad.
Kirg
Rainer vaatas naist enda vastas. Reenale, Rainer oli selles kindel, ta ilmselt meeldis. Piisas poolikust vihjest, et Rainer läheb sõpradega välja, et Reena võib ka tulla, ja seal ta nüüd siis oligi, kõpsti kohal, ennast kenasti üles löönud ja naeris parasjagu oma kõige külgetõmbavamal moel.
Tõsi, seda poolikut kutset edastades oli Rainer kohmanud, et naisi tuleb ka, eks see muutis Reena jaoks otsustamise kergemaks. Samas andis see ilmselt võimaluse ennast Raineri kaaslannana positsioneerida … Noh, õigupoolest polnudki see kutse, pigem nagu mühatus, et ta läheb sõpradega välja ja, eee. Igatahes, siin see Reena siis nüüd oli. Nagu Raineri varasemadki tähelepanekud näitasid, oli Reena igati tõsiseltvõetav kandidaat, ja õhtu kulg veenis teda selles üha enam. Reena naeris siiralt ja südamest Illimari peenete vaimukuste peale. Kui Reena ise midagi ütles, ei jäänud ta kunagi pikalt laterdama, aga ta jutus oli reeglina tuum – just parasjagu sügav, et sobituda taamal lärmitseva bändi, brändi ja suupistetevaagna vahele.
Reena ei rõhutanud eraldi, et Oti labase- ja seksistlikuvõitu tähelepanekud talle ei meeldinud, aga ega ta seda ei varjanud ka, väga täpne reaktsioon, väga täpne tagasiside, mõtles Rainer. Ott oli seltskonnas nagunii kuidagi omaette veidra staatusega, aga sellele ei maksa praegu keskenduda.
Kui Anton Reena tantsima rebis, vaatas Reena kõigepealt küsivalt Rainerile otsa. Raineril polnud midagi selle vastu, minge, tantsige. Selguse huvides peab ütlema, et ega Anton ei rebinudki Reenat, see väljend jätab vale mulje. Ta kummardas viisakalt ja küsis,