„Eraldada tänapäeval Ukraina, tähendaks lõigata sisse miljonite inimeste ja perede ellu,“ kirjutas ta essees, mis avaldati ka Komsomolskaja Pravdas, kõige suurema läbimüügiga vene ajalehes.12 „Need kaks rahvast on teineteisega segunenud, seal on terveid piirkondi, kus domineerivad venelased, paljude inimeste jaoks on raske valida kahe rahvuse vahel; paljud teised on erinevat päritolu ja palju on segaabielusid (abielud, mida pole tegelikult kunagi „segaabieluks“ peetud). Tavainimeste tasandil pole venelaste ja ukrainlaste vahel jälgegi sallimatusest.“ Veidi vastuokslikum oli tema pakutu, et ka Kasahstani põhjaosa peaks olema slaavi tuumiku osaks.
Venelaste ahastusele Nõukogude Liidu lagunemise üle lisandus mure nende 25 miljoni kaasmaalase saatuse pärast, kes pärast 1991. aasta detsembrit leidsid end valel pool uue iseseisva Venemaa piiri – just samamoodi nagu saksa natsionalistid tegid 1920. ja 1930. aastatel kihutustööd kümne miljoni rahvuskaaslase pärast, kes elasid väljaspool Weimari Saksamaa piire. Protsessis, mis sai alguse tsaaride valitsusajal ja jätkus nõukogude ajal, olid venelased koloniseerinud Baltimaad, Kaukaasia ja Kesk-Aasia mitte ainult riigi varustamiseks oskustöölistega, vaid ka sihiliku venestamispoliitika eesmärgil. Nüüd aga leiti end üleöö võõral maal elamas.
Kolonisaatorite saatus on üks kõige hädaohtlikumaid küsimusi, mis kaasneb iga impeeriumi lagunemisega: nad võivad muutuda privilegeeritud eliidist vihatud vähemuseks. Probleem muutub palju suuremaks koloniseeritud piirkondadega otsekokkupuutes olevate impeeriumide puhul, nagu Nõukogude Liit. Erinevalt brittidest Indias või prantslastest Aafrikas nägid vähesed teistesse liiduvabariikidesse elama asunud venelased end koloniaalvõimu esindajatena. Kuna nad olid üles kasvatatud propaganda saatel, mis ülistas nõukogude rahvaste ühtse pere vendlust, nägid nad ennast liikumas ühe maa erinevate piirkondade vahel paremate võimaluste otsingul, sarnaselt ameeriklastele, kes suunduvad Suure Järvistu ja Kesk-Lääne põhjaosa mahakäinud piirkondadest Californiasse tööd otsima.
Nende positsioon muutus eriti problemaatiliseks Balti riikides. Ehkki nõukogude ajaloo ametlik versioon ütles, et Eesti, Läti ja Leedu liitusid Nõukogude Liiduga 1940. aastal vabatahtlikult, oli tõde teine – need maad, saanud tsaristliku Venemaa alt pärast Esimest maailmasõda vabaks, olid Nõukogude Liidu poolt okupeeritud – see oli seisukoht, mida toetasid teiste seas ka Ühendriigid ja Suurbritannia.
Uuesti iseseisvunud Balti riikide juhid pidasid sinna elama asunud venelasi illegaalse okupatsioonivõimu esindajaiks ning ei soovinud neile seetõttu automaatselt kodakondsust anda. Iseseisvumise tagajärjel peeti umbes 30% Eesti elanikest riigita kodanikeks. Iseenesest oli selline poliitika loogiline ja ei põhinenud rahvusel kui sellisel; väikesest vene vähemusest, kes olid maal elanud tsaariajast saadik ja olid paremini integreeritud, said kõik kodakondsuse. Ent vältimatult kutsus see esile Venemaa-poolseid süüdistusi diskrimineerimises ning pani eurooplased kulmu kergitama.
Teised endised liiduvabariigid ei pidanud sisserännanuid illegaalseteks okupantideks ja järelikult ei võetud ka sellist kompromissitut hoiakut vene vähemuse suhtes. Ent kõik olid teadlikud sajandeid kestnud venestamise mõjudest. Eriti kehtib see Ukraina puhul, ehkki rahvustevaheline eraldusjoon oli seal ähmane suure arvu rahvuselt ukrainlaste tõttu, kes pidasid paremaks rääkida pigem vene kui ukraina keelt, ent olid samas lojaalsed pigem Kiievile kui Moskvale.
Mõned Kremli tegelased said kiiresti aru, et see uus diasporaa võib osutuda potentsiaalseks väärtuseks. Paljutsiteeritud artiklis, mis avaldati 1992. aasta novembris, pakkus Vene teaduste akadeemia Euroopa instituudi asedirektor Sergei Karaganov, et Venemaal on õigus tõusta miljonite oma kaasmaalaste kaitsele Baltimaades ja mujal endises Nõukogude Liidus. Kaugel sellest, et leinata nende kaotust, kes jäid valele poole piiri, väitis Karaganov, et Kreml peaks nägema neis tööriista, mis aitaks säilitada mõjuvõimu endiste liiduvabariikide üle. See oli idee, mis sai tuntuks Karaganovi doktriinina. Veidi pärast artikli ilmumist ajakirjas Diplomatitšeskii Vestnik, hakkasid Kremli välispoliitilised väljaütlemised rõhutama, et vägede väljaviimine Eestist sõltub lõpu tegemisest vene keelt kõnelejate väidetavale „süstemaatilisele diskrimineerimisele“.
1991. aastale järgnenud aastatel heitsid kommunistid ja vene natsionalistid Nõukogude Liidu lõppemise idee kõrvale – nad moodustasid „puna-pruuni“ rinde, mis nägi sündinut mõne hullumeelse kuuna, mille vältel rahvad, kes olid sajandeid koos elanud, olid nüüd mõnede võimujanuste poliitikute mahhinatsioonide tõttu üksteisest lahti rebitud. Samamoodi nagu Weimari vabariigi tsiviiljuhte süüdistati parempoolsete äärmuslaste poolt selles, et nad Esimese maailmasõja lõpupäevil surusid Saksamaale liitlastega kokkuleppele minnes noa selga, levis nüüd ka legend „Belovežje reeturitest“.
Sellele narratiivile lisas tahtmatult hoogu Bush, kes, alustades 1992. aasta jaanuaris oma kõnet käsitlusega olukorrast riigis, püüdis end kujutada mehena, kes tegi lõpu kommunismile ja Nõukogude Liidule, ning seda tehes „võitis“ külma sõja. Ent see oli tegelikult ajaloo ümberkirjutamine. Kaugel sellest, et suruda peale Nõukogude Liidu lagunemist, oli Bush oma „Kiievi kotleti“ kõnes – ja erakõnelustes Jeltsini ja Kravtšukiga –
selgeks teinud, et Ameerika soovis näha Ukrainat ja teisi liiduvabariike astumas Gorbatšovi pakutavasse vabatahtlikku liitu. Erand tehti vaid Balti riikidele. Ka ei saanud Bush nõutada endale kommunistliku partei monopolile lõpu tegemise au: see jääb Gorbatšovile, isegi kui ta seda ehk ei oleks teinud, kui ta oleks ette näinud, kuidas hääletajad selle vastu pöörasid.
Mis puudutab külma sõda, siis oli see tegelikult lõppenud kaks aastat varem Berliini müüri langemisega, nagu kinnitasid Gorbatšov ja Bush sündmusele järgneval kuul 1989. aasta detsembris Malta tippkohtumisel, mil Nõukogude liider deklareeris: „Me teatasime mõlemad, et maailm lahkub ühest – külma sõja ajastust ja astub teise ajastusse.“
„On fakt, et külma sõja lõpp, lõpp kommunismi valitsemisele Nõukogude Liidus ja Nõukogude Liidu enese lõpp, on kolm eraldi sündmust, mis on omavahel seotud, aga mitte identsed,“ täheldas Jack Matlock, kes oli Ameerika Ühendriikide suursaadik Nõukogude Liidus veel veidi enne riigipöördekatset.13 „USA suhtumine neisse kolme sündmusse erines suuresti, ja meie panus neisse erines suuresti.“
Ent 1992. aastaks seisid Bushil ees valimised ja kuna Ameerika majandusel läks hästi, siis lootis ta Valgesse Majja tagasi saada hääletajate abiga, kes tunnustavad ta edukust möödunud aasta dramaatiliste sündmuste käsitlemisel Nõukogude Liidus ja Kuveidis.
1990ndate alguses oli sellistel argumentidel enamiku venelaste seas vähe kaalu, sest oldi mures enda ja oma pere ülalpidamise pärast majanduslikult rasketel aegadel, mis järgnesid Nõukogude Liidu lõpule. Ent aja möödudes asendus see venelaste tunnetusega, et neid on ohvriks toodud ja ära kasutatud. Jack Matlock on väitnud, et selline Ameerika triumfeeriv hoiak pidi kahjustavalt mõjuma ka USA järgnevate aastate välispoliitikale, julgustades liigset toetumist sõjalise jõu kasutamisele. „Lõppude lõpuks oli loogiline, et kui sõjaline surve kukutas kommunismi ja suunas NSVL järglasriigid demokraatia ja turumajanduse teele, siis pidi see olema usaldusväärne vahend mitte ainult võimalikele ohtudele reageerimiseks, vaid ka teiste välispoliitika aspektide, kaasa arvatud demokraatia, levitamiseks,“ kirjutas ta.14
1 Tegelikult oli Jeltsin mitte täieõiguslik, vaid pigem poliitbüroo hääleõiguseta kandidaatliige.
2 Erandiks oli Venemaa.
3 Saksa Demokraatlik Vabariik, Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria olid olnud suurema sotsialistliku bloki liikmed; neil maadel oli kommunistlik valitsus, nad kuulusid Varssavi pakti maade hulka ning olid otseselt Nõukogude Liidu mõju all.
4 Ainsaks erandiks olid kolm Balti riiki, keda USA koos Suurbritannia ja veel mõne riigiga oli alati pidanud ebaseaduslikult