Jeltsin oli see, kes mehed paika pani. Tuginedes oma autoriteedile Venemaa presidendina ning tohutule populaarsusele moskvalaste seas, tormas ta Venemaa parlamendihoonesse Valgesse Majja, kuhu oli kogunenud vastuhakuks meelestatud rahvas, hoolimata ähvardavatest tankidest tänavatel. Üheks riigipöördekatse kõige mõjusamaks kujundiks saanud hetkel ronis Jeltsin ühele tankidest ja luges ette pöördumise Venemaa rahvale. Tanki meeskond ei teinud midagi tema peatamiseks. Intriigi sepitsejad polnud mõistnud, et edukas riigipööre tähendab seda, et armee peab olema nende poolel. Vähem kui 72 tunni pärast oli riigipöördekatse läbi kukkunud ja farsiks muutunud, ent see muutis ajalugu viisil, mida mitte keegi – kindlasti mitte vandenõulased ise – poleks suutnud ette näha.
Gorbatšov, kes saabus Moskvasse tagasi 22. augusti esimestel tundidel, püüdis uuesti olukorda kontrolli alla saada. Mõistes Kommunistliku Partei juhtivate liikmete, kellest enamiku oli ta ise kohale määranud, korraldatud riigipöördekatse keerulisust, saatis ta keskkomitee laiali ning läks selle juhina erru. Ent nende kolme äreva päeva jooksul oli jõudude tasakaal riigis muutunud: Jeltsini kartmatu vastuhakk vandenõulastele oli ta positsiooni hüppeliselt tõstnud ning nüüd tegutses ta kiiresti, tugevdamaks Vene Föderatsiooni valitsuse võimu, mille eesotsas ta seisis, ning tehes seda Gorbatšovi ees vastutavate nõukogude võimude arvelt.
Ent Jeltsin ei soovinud Nõukogude Liidu lagunemist sugugi enam kui Gorbatšov. Kui Ukraina parlament kuulutas 24. augustil välja vabariigi iseseisvuse, hoiatas Jeltsini pressisekretär, et Venemaa võib kätte maksta, nõudes osa Ukraina territooriumist – nimetades seejuures Krimmi ja Ida-Ukraina Donetski regiooni, aga ka Gruusias asuvat Abhaasiat ja osa Põhja-Kasahstanist.
Ukrainlased olid maruvihased. Püüdes olukorda maha rahustada, saadeti Kiievisse delegatsioon eesotsas Jeltsini asepresidendi Aleksandr Rutskoiga. Kahe riigi vaheline lõhe ilmnes, kui delegatsiooni liige, Leningradi linnapea ja juhtiv reformaator Anatoli Sobtšak väljus läbirääkimisteruumist, et kõnelda Ukraina parlamendi ette kogunenud rahvaga. Sobtšak ütles: „Tähtis on, et oleksime koos“ – ja sellele vastati vaid vile ja mahakarjumisega. See, mida venelased nägid „kokkukuuluvusena“, oli paljude ukrainlaste jaoks suurema naabri domineerimine.
Kõnelused lõppesid sellega, et Venemaa tunnustas Ukraina õigust iseseisvusele. Kaks poolt leppisid samuti kokku jääda kindlaks 1990. aastast pärinevale lepingule, mis kinnitas vastavad piirid. Kasahhi liider Nursultan Nazarbajev, keda Venemaa territoriaalsed nõudmised samuti muretsema panid, nõudis, et Rutskoi delegatsioon lendaks tema vabariiki, et anda seal samasugused garantiid. Ent venelased uskusid siiski jätkuvalt föderatsiooni ja pidasid Ukraina iseseisvusdeklaratsiooni pelgalt kavalaks võtteks paremate tingimuste väljarääkimiseks – see oli süüdistus, mida Kiievi ametnikud vihaselt eitasid.
Nüüd oli liiduvabariikidel võimalus tegutseda. Balti riigid kasutasid riigipöördekatset oma iseseisvuse maksmapanekuks – Ühendriigid tunnustasid seda 2. septembril ja Nõukogude Liit neli päeva hiljem. Üksteise järel tegid sama teised liiduvabariigid – ehkki samasugust tunnustamist ei järgnenud. Isegi poolfeodaalses Kesk-Aasias, kus nõudmine iseseisvuse järele oli olnud nõrgem ja kus majanduslikke sidemeid Venemaaga nähti ellujäämiseks olulistena, tervitasid vabariikide juhid võimalust saada pigem suveräänse riigi presidendiks kui olla Kremli etturiks.
Nõukogude Liidu kollaps lähenes veelgi 1. detsembril, kui ukrainlastelt küsiti, kas nad toetavad parlamendi poolt 24. augustil väljakuulutatud suveräänsusdeklaratsiooni. Jaatavalt vastas muljetavaldav 92,3% ning riigi lääneosas lähenes protsent sajale, valimistel osales enam kui 84% elanikkonnast. Pettumus Nõukogude Liidus oli niivõrd suur, et isegi Krimmi poolsaarel, kus enamik elanikkonnast olid venelased, hääletas 54% iseseisva Ukrainaga ühteheitmise poolt. Nüüd oli liidu saatus otsustatud.
Nädal aega hiljem helistas Jeltsin Belovežje kohtumise lõpus Bushile, öeldes, mida otsustati, rõhutades, et tema ja kaks teist paktile allakirjutanut olid kokku leppinud võtta vastutus Nõukogude Liidu võlgade eest ja hoida riigi suurt tuumarelvastust üheainsa poole vastutusalas. Bush oli mõlema punktiga nõus, kuid ei soovinud seda tohutut muutust liiga ennatlikult heaks kiita või laita, vastates vaid: „Ah nii.“ Alles seejärel helistas Jeltsin Gorbatšovile. Viimane oli raevus riigi hävitamise pärast, viha suurendas tõsiasi, et Bush oli asjast enne teda teada saanud.
Kui Nõukogude Liit 1991. aasta lõpus lõhenes, siis toimus see 1977. aasta konstitutsiooni artikli 72 põhjal, mis andis igale liiduvabariigile õiguse liidust lahkuda. Vabariikidevahelised piirid, mis senini olid olnud administratiivsed jaotused, muutusid riigipiirideks äsja väljakuulutatud suveräänsete riikide vahel. Nõukogude Liitu oli alati kujutatud kui rahvaste vabatahtlikku liitu. Nüüd oli kõik need aastad aetud rahvuspoliitika jõudnud loogilise lõpptulemuseni.
Et kõik see juhtus suhteliselt rahumeelselt, on tähelepanuväärne, eriti võrreldes terve rea sõdadega, mis järgnesid Jugoslaavia lagunemisele umbes samal ajal. Mõlemad riigid olid kokku lapitud erinevatest etnilistest ja rahvusrühmadest, kel olid omavahelised hõõrumised juba vanast ajast, lisaks potentsiaalsed territoriaalsed vaidlused, mis olid autoritaarse valitsemise aastakümnete vältel maha surutud. Venemaa domineeris Nõukogude Liidus majanduslikult ja poliitiliselt isegi suuremal määral kui Serbia Jugoslaavias. Suur arv venelasi nagu ka serblasi elas oma koduvabariigi piirest väljaspool. Serbia (ja hiljem Jugoslaavia) juht Slobodan Milošević kasutas olukorda ära, püüdes luua Suur-Serbiat, millel olid aga hävitavad tagajärjed nii tema riigile kui ka naabritele.
Ent kuigi Jugoslaavia koosseisu kuuluvad vabariigid olid mässitud riigi territooriumil raevutsenud sõdadesse, mis kestsid suures jaos läbi 1990. aastate, siis Nõukogude Liidu viieteistkümne liiduvabariigi piire suures osas aktsepteeriti, ehkki need olid kokkuleppelised – mõnel juhul meelega – sest need pandi nõukogude ajal paika mitte niivõrd rahvusrühmi ühendama kui lahutama. Sellise rahuliku ülemineku eest võib suures osas tänulik olla Jeltsinile.
Erinevalt Miloševićist polnud ta huvitatud rahvusliku vihkamise õhutamisest. Kaugel sellest: Jeltsin sai aru, et ainus viis Venemaa demokraatlikuks muuta oli võimaldada teistele vabariikidele nende vabadus. Nagu teda ümbritsevad reformaatorid ütlesid, oli valida autoritaarse Nõukogude Liidu ja demokraatliku Venemaa vahel. Sel põhjusel ei soovinud Jeltsin kasutada jõudu, et peatada Ukraina iseseisvumissoovi. Samuti ei püüdnud ta, hoolimata esialgsest mõõgaga vibutamisest, muuta Ukraina piire. Rahvustevaheline vägivald leidis aset Kaukaasias ja Kesk-Aasias, ja ehkki konfliktid toimusid peamiselt mittevene rahvuste vahel, nägid siiski nii mõnedki Venemaa kätt Gruusias ja Moldovas konflikte õhutamas.
Ent meelerahu, millega venelased tundusid aktsepteerivat maade kaotust, mis nende valitsuse all olid olnud, enamikul juhtudel suisa sadu aastaid, oli petlik. Rahva jaoks, keda oli kasvatatud uskuma ühtsesse lahutamatusse nõukogude rahvasse, oli suure osa oma territooriumi kaotamine teist korda sajandi jooksul suur löök rahvusliku uhkuse pihta. Alates 16. sajandist oli Venemaa laienenud, peatudes ainult siis, kui sattus vastamisi tugevate jõududega: Saksamaa (ja Austria) läänes, Hiina ja Jaapan idas ning Briti impeerium lõunas. Kuni 1991. aastani oli nende piiride vahelisel maal – umbes ühel kuuendikul maakerast – domineerinud Venemaa, olgu tal siis nimeks Vene impeerium või Nõukogude Liit. Territooriumi ulatus tagas nn „strateegilise jõu“, mida Venemaa vajas enda kaitsmiseks, ja mida ta kasutas, et välja ajada kõigepealt Napoleon ja seejärel Hitler. Venemaa soov säilitada oma mõjuvõim nende maade – eriti Ukraina – üle ja siduda nad kokku, peegeldus Belovežjes väljendatud toetuses ideele luua Sõltumatute Riikide Ühendus.
1990. aasta septembris, kui Nõukogude Liit hakkas lagunema, oli Vermontis eksiilis elav dissidendist kirjanik Aleksandr Solženitsõn oma essees pealkirjaga „Venemaa taasülesehitamine“ hoiatanud püüete eest hävitada riigi slaavi tuuma. Kui eraldusid Baltimaad, Kesk-Aasia ja Kaukaasia liiduvabariigid, väitis ta,