Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta. Peter Conradi

sõjalisteks kulutusteks nõukogude ohu vastu. Sellise rahaabi eesmärk oli kergendada elustandardi langust ja aidata luua usaldust välismaa vastu, andes sellega aega Gaidarile ja ta piiramisrõngas meeskonnale reformide teostamiseks.

      Mõned eksperdid, näiteks teine juhtiv nõukogude ekspert Ameerikas Marshall Goldman, polnud sellise teguviisi õigsuses sugugi veendunud. Ta väitis, et Venemaa probleem tulenes õige seadusandliku raamistiku, kaubandusnormide ja omandiõiguste puudumisest; et turg toimiks, oli neid vaja. Kui anda rohkelt raha enne vastava raamistiku paika panemist, siis see kas raisataks või varastataks, või, mis veelgi hullem, see annaks hoobi äsja sündinud erasektorile, kuna kaitstaks bürokraatiat. Raha võis samuti vähendada survet Venemaale tegema kärpeid oma sõjalises eelarves. Goldman hoiatas: „Venelastele raha andmine on kohutav viga. Seal pole tegu uinuvas seisus turuga nagu Poolas. Me ei peaks raha andma, enne kui nad on ellu viinud suuremad institutsionaalsed muudatused.“2

      Bush polnud ühegi suurejoonelise päästmisplaani poolt. Tolle aasta eelarvedefitsiit arvati ületavat 350 miljardit USA dollarit ning Bushile avaldati survet Ameerika üleilmsete kohustuste täitmiseks. Pat Buchanan, tema rivaal vabariiklaste eelvalimistel, järgis „Ameerika kõigepealt“ kampaaniat ning Bush ei saanud endale lubada venelaste eelistamist oma kaasmaalastele. Sachs meenutas 1992. aasta kevadel toimunud koosolekut riigisekretäri asetäitja Lawrence Eagleburgeriga. Viimane ütles talle: „Jeffrey, sa pead mõistma. Heakene küll, ütleme, et nõustun praegu sinuga. Sel pole mingit tähtsust. Kas tead, mis aastaga on tegu? See on valimiste aasta. Mingit ulatuslikku finantstoetust ei tule.“3

      Valitsust ärgitas tegutsema üks ebatõenäoline tegelane. 79 aasta vanune ja juba kaua oma Watergate’i pattu kahetsenud ja nüüd viimaks seda andeks saamas olnud Richard Nixon hoiatas oma karmilt sõnastatud „salajases“ memorandumis, mida levitas umbes 50 sõbrale ja välis­asjadega tegelevaile tippekspertidele, et Ühendriigid ja lääneriigid lasevad käest suurepärase võimaluse muuta Venemaa ja selle naabrid demokraatlikeks riikideks, kui nad ei anna piisavalt abi.

      Memorandumi sisu leidis tee ajalehe New York Times esiküljele 1992. aasta märtsis, presidendivalimiste kalendri superteisipäeval, pealkirja all „Nixon halvustab Bushi poolt Venemaa demokraatiale antava abi taset“. Nixon, kirjutas ajalehe korrespondent diplomaatia alal, kritiseeris teravalt Bushi ja tema riigisekretäri James Bakerit administratsiooni „haleda toetuse pärast Venemaa demokraatlikule revolutsioonile.“

      „Panused on kõrged ja meie mängime, nagu oleks tegu mingi lapsiku kaardimänguga,“ kirjutas Nixon. „See on haledalt sobimatu reaktsioon nende võimaluste ja ohtude valguses, mis seisavad meie ees, kui endises Nõukogude Liidus peaks kriis puhkema.“ Nixon väitis, et Ameerika oma liitlastega peaks andma palju suuremas koguses humanitaarabi, uuesti ajatama nõukogude perioodi võlad, kuni uus turumajandus toimima hakkab ja looma mitmemiljardilise fondi rubla stabiliseerimiseks. „See, mis lühiajaliselt tundub poliitiliselt kasulik, võib pikas perspektiivis küllalt kulukaks minna,“ lisas ta. „1950ndatel oli kuumaks kõneaineks „Kes kaotas Hiina?“ Kui Jeltsin alla jääb, siis on 1990ndate küsimus „Kes kaotas Venemaa?“ mõõtmatult ruineerivam.“

      See (mitte nii väga) salajane memorandum oli aluseks kõnele, mille Nixon esitas kahepäevasel poliitikakonverentsil Washingtonis, mille korraldas Nixon Library, samal konverentsil kõneles ka Bush. Viimane nõustus, et Venemaa vajab rohkem abi, ent ta ei pöördunud avalikkuse poole jõulise üleskutsega leidmaks miljardeid lisadollareid, mis Nixon oli kuulutanud eluliselt vajalikuks. Washington kaalus panustamist fondi rubla kursi stabiliseerimiseks, ütles Bush, kuid lisas, et „elame piiratud ressursside ajal“ ning väitis, et tal „pole tühja tšekki“ välisabi tarvis.

      Nixoni sekkumine oli ebameeldiv, kuna see oli Bushi jaoks üllatav. Tema toetus oli kiiresti kukkumas 89 protsendilt pärast Lahesõjas saavutatud võitu. Nüüd muretses Bush, et kõik tema valitsusajal saavutatud poliitilised edusammud – alates kommunismi kokkuvarisemisest kuni Saksamaa ühinemise ja Lahesõjani – võidakse unustada, kui Jeltsin oma kõva liini pooldajatest vaenlaste poolt kukutatakse. Administratsiooni loomulik reaktsioon oli uhkelt viidata Ameerika osutatud vähese abi tõhususele ja hoiduda kongressilt midagi juurde küsimast, lootes, et Jeltsinil õnnestub oma maad kuidagi ilma nende toetuseta muuta.

      Võitnud eelvalimised ja esitatud kandidaadiks, õhutas Bushi tegutsema demokraatide esikandidaat Bill Clinton, kes hakkas toetama üleskutseid anda Venemaale enam abi. Kuna Arkansase kuberner pidi 1. aprillil esinema suurema pöördumisega maailmas toimuva teemal, ähvardas Bushi allajäämine ning ta oli sunnitud välja tulema sisukama plaaniga kui algselt kavatsetud. Jätnud kõrvale harjumuspärase ettevaatlikkuse, asus Bush tegutsema, esitades oma kõne vaid kakskümmend minutit enne seda, kui Clinton pidi New Yorgi Waldorfi hotellis lavale astuma. Bush ütles kuulajaskonnale, et G7 annab 24 miljardit dollarit Venemaa toetuseks – sellest 18 miljardit laenude, krediidi ja otsese abina liitlastelt ning 6 miljardit dollarit kõrvalepanduna G7 käest väga vajalikku rubla kursi stabiliseerimisfondi.