Lumehaldjas. Ketlin Priilinn

lisaks, meil tulid just tänu temale vahel huvitavad arutelud, kus näiteks elus ühte või teist valemit vaja võiks minna.”

      „Aga Markkus ja Berit Mia?”

      „Berit Mia on väga vaikne ja tema hinded on olnud keskmised. Ta ei ole paistnud eriti millegagi silma… Markkus muidugi on nii-öelda klassi kloun, püüab alati kõiki naerma ajada, tunnis on vahel minugi muigama saanud. Tema on pigem selline kolmeline õpilane, vahepeal oli ta õppeedukus päris kehv, aga rääkisin ta emaga ja nüüd käib ta eratunde võtmas. Sellest ajast peale on hinded väheke paranenud.”

      „Kuidas nendel selle nutisõltuvusega lood on, kas neil ei võinud klassijuhatajal sellelt pinnalt konflikte tekkida?”

      „Kui, siis ehk Markkusel,” lausus Mariliis Kallaste kõhklevalt. „Temale olen mina ka korduvalt pidanud ütlema, et ta telefoni ära paneks. Et Oleg oleks teda aga kiusanud ja meelega halbu hindeid pannud… Ta ei teinud ealeski midagi sellist, ta oli just väga õiglane ja hea südamega! Alati püüdis näha asju õpilase seisukohalt ja teha kõik selleks, et aidata, kui oli mingi probleem, mis iganes asi.”

      Maria mõtles, kas Mariliis võis ehk olla oma kolleegi armu-nud. Vähemasti niisugune mulje talle jäi.

      Martin pöördus Siiri Tenno poole. „Mis ainet teie annate?” küsis ta.

      „Ajalugu,” lausus naine vaikselt. Tema silmad olid paistes ja üsna punased.

      „Kas teie tähelepanekud on samasugused nagu kolleegil või panite ehk neist lastest mõne juures tähele veel midagi?”

      „Põhimõtteliselt on küll samad tähelepanekud,” lausus Siiri Tenno, pilgutades silmi ja püüdes end ilmselgelt kokku võtta. „Konkreetselt nende lastega erilisi probleeme ei tule nagu meelde, ehkki Markkus aeg-ajalt segas tundi, teda pidi ikka vahel keelama ja tuletama talle meelde, et tunnis tuleb kuulata. Ainuke asi, mis nüüd meenub nendega, on see, et Katriine ema käis alles eelmisel nädalal koolis, nägin teda koos Olegiga trepist alla tulemas. Tundus kuidagi mureliku näoga. Millest nad aga rääkisid, sellest ei ole mul õrna aimugi.”

      „Kas ehk keegi teine õpetajatest võiks sellest midagi teada?” küsis Maria. „Kus selliseid vanematega vestlusi tavaliselt peetakse – õpetajate toas?”

      „Mitte alati ja tingimata,” sekkus Kaarel Tepand. „See sõltub täiesti õpetajast, kuidas ta tahab teha ja muidugi ka sellest, kus parajasti vaba koht on. Nagu isegi näete, ei ole meil siin õpetajate toas just palju ruumi.”

      „Mina ei tea isegi, milline Katriine Rüüsoni ema välja näeb ja õpetajate toas pole ma küll näinud Olegi ühegi vanemaga vestlemas,” tunnistas Mariliis Kallaste.

      „Ma uurin teiste õpetajate käest järele, kas keegi sellest intsidendist midagi teab,” lausus direktor. „Aga kõige parem oleks muidugi, kui saaksite küsida otse asjaosaliste endi käest. Võib-olla polnud see midagi erilist, mida peaks varjama. Ja kui Katriine ise ei räägi, siis ehk saan mõne õpilase käest selle välja uurida.”

      „Oleksime teile äärmiselt tänulikud,” ütles Maria. „Olukord on selline, et vastavalt seadusele me saame küll vestelda Markkuse, Katriine ja Berit Miaga, aga teiste lastega rääkimiseks peab meil olema vanemate nõusolek. Kõige parem olekski, kui teie ise saaksite selles asjas selgust tuua, ehkki Katriine enda käest me küsime seda loomulikult ka kohe esimesel võimalusel.”

      Kuna rohkem kellelgi midagi lisada ei olnud, siis surusid Martin ja Maria kõigi kolmega veel kord kätt ja asutasid minekule. Nüüd tuli suunduda Oleg Martinovski koju, kohtuma tema lese Julia Martinovskiga. Maria lootis väga, et naine on nüüd paremas tervislikus seisundis. Vähemasti tundus nende ennist peetud telefonivestluse põhjal küll nii. Naine oli kinnitanud, et võtab arsti poolt välja kirjutatud rahusteid ja saab tänu neile hakkama.

      Oleg Martinovski elas Kolde puiesteel, koolist kõigest mõned tänavavahed edasi. Mehel oli olnud äärmiselt mugav tööl käia. Vaevalt mõned minutid pärast koolist lahkumist helistasid Martin ja Maria juba teisel korrusel tema ukse taga kella. Uks avati peaaegu kohe ning lävel seisis väikest kasvu ja sale, pika heleda punutud patsiga naisterahvas, kes tundus olevat oma surnud abikaasast pisut vanem – kuigi ilmselt mitte rohkem kui neli-viis aastat, naine näis maksimaalselt kolmkümmend. Ta kandis pikka tumepunast tuunikat heledate teksaste peal ning tuunika servast hoidis kramplikult kinni väike blond tüdruk, kes ema selja tagant välja piilus.