Maria vaikis korra, astus akna juurde ja vaatas välja. Hetke ei lausunud kumbki mitte sõnagi. Siis lisas Maria vaiksemalt: „Aga mina ei usu siiski, et see tüdruk seda tegi. Olgu perekond milline tahes, Berit Mia ise jättis aruka ja sõbraliku mulje, tundus selline vaiksemat sorti tüdruk. Sama kinnitasid ka teised õpetajad koolis. Ja see, et õpetaja oleks 12-aastasele ligi ajanud… me muidugi ei tea, see on väga tõsine süüdistus. Võib-olla see oli nii, alles mõne kuu eest oli meil ju tegemist pedofiiliga, kes pealtnäha oli vägagi korralik ärimees. Tollel oli isegi sama vana ohver… Aga minule tundub, et midagi muud on selles loos mäda.”
Rebecca pidi endamisi sellega nõustuma. Ta tahtis küsida, kas õpetaja naisega rääkides ei tulnud välja mingit põhjust, miks oleks keegi pidanud ta mehele halba soovima, aga just siis kostis valgest beebimonitorist kaeblik nutuhääl. Sander oli oma uinakuga ühele poole saanud.
„Aitäh, et mulle sellest rääkisite,” ütles ta püsti tõustes. „Kahjuks ei oska ma praegu küll mingit nõu anda. See on üks veider lugu, ma pean selle üle järele mõtlema. Nende laste ja nende perekondadega tuleb kindlasti veel palju ja põhjalikult rääkida, nagu ka selle õpetaja lähedastega. Ja koolis teiste õpetajatega. Ehk hakkab kusagilt midagi välja kooruma. Aitaksin rohkem ja tegeleksin, kui saaksin. Tunnen teist kõigist suurt puudust.”
Martin astus kabinetti sisse tagasi ning Rebecca viimaseid sõnu kuuldes embas teda, sama tegi Maria. „Küll sa varsti jälle meie keskel oled,” sõnas Maria. „Ma ise ei tea sellest midagi, aga Sigrid ütleb, et lapsed kasvavad nii kiiresti, et ei saa arugi, kuidas nad järsku lähevad juba lasteaeda, juba kooli, kui endale tundub, et alles nad olid nii imepisikesed ja abitud.”
Rebecca kiirustas trepist alla, kuuldes veel Martini sõnu Mariale: „Mingi vanem naine helistas. Tahtis kiiresti meiega kohtuda, pidid oma mehega koos täna jaoskonda tulema. Ma ei tea, millest ta rääkida tahtis, polnud nõus telefonis midagi ütlema. Loodame, et tal on mingit infot mõrvaga seoses, mitte ei taha kaevata, et naabri koer haugub.”
Siis oli Rebecca juba trepist all ning kuna Sandri kisa kõlas juba läbi monitori kõrvulukustavalt, läbis ta viimased meetrid autoni lausa jooksusammul.
2
Aastaid kriminaalpolitseis töötanuna ei arvanud Maria, et miski võiks teda enam kuigivõrd üllatada. Ta teadis, et inimesed on võimelised korda saatma kohutavaid asju ning ta teadis ka seda, kui omane on paljudele toppida oma nina teiste asjadesse ja kritiseerida võhivõõraste inimeste isiklikku elu. Olid teistest erinev, järelikult olid sa halb, väärakas, pervert, ning ei kõlvanud „normaalsete” keskele elama. Selle kõigega oli Maria kokku puutunud sellest ajast saadik, kui ta aastate eest söandas „kapist välja tulla”, ometi oli ta siiani pigem tundnud uhkust selle üle, et oli kõigile raskustele vaatamata siiski suutnud iseendaks jääda. Ta ei tahtnud elada varjates ja valetades. Tema elu ja valikud olid tema enda asi, miks pidanuks need teistesse üldse puutuma? Ometi puutusid, ja igal sammul, ehkki Maria ei käinud oma orientatsioonist kusagil kuulutamas, ei osalenud ealeski paraadidel ega teinud oma arust nagu üldse midagi sellist, mis kuidagi võiks kedagi ärritada. Ta lihtsalt elas oma elu, ja kõik. Töökaaslastega oli tal õnneks siiski vedanud, kõik olid toredad ja sõbralikud ning neilt oli ta saanud üksnes toetavat suhtumist.
Praegune olukord oli aga midagi päris uut. Kogu negatiivse suhtumise ja ebanormaalseks nimetamise juures polnud seni vähemalt keegi teda reaalselt ähvardanud.
Maria ei mäletanud enam täpselt, millal see kõik algas. Kaks nädalat tagasi, kaks ja pool? Igatahes oli ühel õhtul, kui ta koju jõudis, olnud Sigridi näost otsekohe näha, et midagi on juhtunud. „See oli postkastis,” ütles naine tema küsimuse peale. „Kujutad ette!” Ta ulatas Mariale kokkukortsutatud paberitüki. Maria luges, ja esialgu ei suutnud ta mõistus vastu võtta neid sõnu, mis sinna sinise tindipliiatsiga olid kritseldatud. Tõmmake uttu krdi haiged friigid – seda luges Maria mitu korda, enne kui sõnade mõte talle kohale jõudis. Ta neelatas, aga manas näole kibestunud naeratuse. „Oleme omale fänni saanud,” ütles ta teeseldud lõbususega. „Loodame, et tema vaimustus kaua ei kesta.”
Mariale sai selgeks, et lootus on tõepoolest lollide lohutus. Järgnevate päevade jooksul leidsid nii tema kui Sigrid samalaadseid kirjakesi postkastist, ühe korra oli leidjaks ka Sigridi kaheksa-aastane tütar Merilin. Tõmmake nahhui muidu kahetsete varsti seisis tookordse lipiku peal. Tüdruk luges seda ja oli täielikus segaduses. Ei Marial ega Sigridil läinud korda talle rahuldavalt selgitada, mida see tähendab ja miks tahab keegi, et nad ära läheksid. Merilin oli õrna närvisüsteemiga laps ja käis endiselt igal nädalal psühholoogi vastuvõtul pärast kohutavat kogemust sügisel, kui üks vaimsete probleemidega meesterahvas ta röövis ja mitu päeva kinni hoidis. Merilin oli pääsenud ilma suuremate füüsiliste vigastusteta, kuid tema vaim sai tublisti kannatada, tekkisid tugevad keskendumisraskused koolis ja ärevus ning ebakindlus pealtnäha kõige tühisemategi asjade suhtes. Ähvarduskirja leidmine viis lapse päris korralikult rööpast välja ning mõlemad naised mõistsid, et niiviisi see asi edasi kesta ei saa. Maria rääkis toimuvast tööl Andersile ja Martinile, kes suhtusid asjasse kohe täie tõsidusega. „Huvitav, kas see inimene on teadlik sellest, kus sa töötad?” oli Anders arutlenud. „Või ongi asi just selles? Äkki on see keegi, kellega on jumal teab mis jama meil olnud. Jättis meelde, nuhkis sinu kohta ja nüüd üritab oma haigel moel kätte maksta.”
Selle peale oli Maria ise ka mõelnud. Muidugi, kättemaks politseinikule, eriti kriminaaluurijale, polnud ju mingi haruldane asi. Aga kes võis see haige inimene olla? Maria ei suutnud nagu välja mõelda, et ta kellelegi oma käitumisega midagi halba oleks teinud või kuidagi ebaõiglane olnud. Kurjategijad, keda ta tabada oli aidanud, olid tema teada praegusel hetkel veel vangis. Või oli mõni ehk siiski vabanenud? Seda oli tarvis uurida. Ta oli püüdnud ka postkasti läheduses valvata, kuid see ei andnud mingeid tulemusi ja lõpmatult seal trepi otsa peal passida ju ka ei saanud. Kirjad tulid aga ikka iga päev, ilmudes Maria meelest sinna tihtipeale ka päris öisel ajal. Asi ei piirdunud ainult kirjadega, viimase lumesaju ajal oli keegi Maria auto esiklaasile sõrmega kirjutanud LESBAR, suurelt ja süüdistavalt.
Nii oli ahistaja ja ähvardaja tabamine põhiline Maria meeli vallanud asi sel ajal, kui koolimaja eest leiti jõhkralt tapetud noor õpetaja. Enda probleemidele vaatamata suhtus ta juhtumisse täie tõsidusega, ehkki kogu loo kummalisus oli teda parajalt vapustanud. Eriti need lapsed, kes ennast üksteise järel süüdi tunnistasid. Nagu oleksid omavahel kokku leppinud, ainult et paistis, et vist ei olnud.
Nii palju oli teha, kõigiga uuesti kokku saada, uurida-uurida-uurida. Keegi oli ilmselgelt lapsi mõjutanud, aga kes küll? Kuidas saada nad tõtt rääkima? Kasutada mingi spetsiaalse psühholoogi abi ehk? Täna pididki nad Martiniga kogu ringi uuesti alustama, kõigepealt kella üheks oli kokku lepitud kohtumine kooli direktoriga. Seejärel uus jutujärg Oleg Martinovski abikaasaga, kes oli tänaseks haiglast välja saanud ning loodetavasti nüüd pisut paremas konditsioonis, et mõningatele küsimustele vastata. Anders ja Paul viibisid parajasti Markkus Veskimäe ema juures, lootuses temalt mingit veidigi asjalikumat informatsiooni saada kui ainult see „te ajate ta kellegagi segamini”, mida naine nende esimesel kohtumisel nagu rauda oli raiunud.
Aga enne ei saanud nemad minna kuskile, kui oli ära käinud see vanem abielupaar, kes enne helistas. Kell lähenes kaheteistkümnele, nad pidid kohe-kohe saabuma. Maria ja Martin läksid mõlemad alla fuajeesse neid ootama. Annika oleks küll nende tulekust kohe teada andnud, kuid tavaliselt eelistasid nad mõlemad tulijatele ikkagi isiklikult vastu minna. Aeg muudkui läks ja Maria muutus kärsituks. Nad pidid varsti edasi liikuma, kooli ei saanud hiljaks jääda, direktoriga oli ju kohtumine kokku lepitud. Lõpuks, kui kell juba veerand ühele lähenes, helistas Maria ise sellel numbril, millelt ennist see naine, Helgi Karilaid, oli helistanud. Keegi ei võtnud vastu. Paari minuti pärast helistas Maria uuesti. Ikka ei midagi.
„No selge,” kehitas ta siis õlgu. „Meil pole mõtet siia kauemaks passima jääda. Ju siis polnud midagi olulist, võib-olla said ikka naabriga asjad selgeks räägitud või mis iganes probleemi ära lahendatud.”
Punkt