„Ma liituks ka heameelega teiega,” sõnas Maria. „Anders, Paul ja Kirde on kõik ära praegu ja mul oli plaanis mõned toimikud üle vaadata…, aga natukene aega leiaks ikka. Vahel on just vaja kedagi väljastpoolt, kes aitaks värskema pilguga vaadata.”
Rebecca tundis kerget nukrust, et temast on saanud „keegi väljastpoolt”, kuid ta mõistis, et Marial on tegelikult õigus, ja pealegi oli ta nagunii meelitatud, et kolleegid endiselt temaga infot tahtsid jagada ja teda toimuvasse pühendasid. Ametlikult poleks nad tohtinud seda teha, nüüd kus Rebecca lapsehoolduspuhkusel ja seega eemal viibis, kuid Martini sõnul oli kriminaalosakonna direktor Kaupo Kirde neile selleks loa andnud, uskudes samuti, et Rebecca asjassepühendamine võib uurimisele vaid kasuks tulla. „Ja see on Kirde poolt suur kompliment,” kinnitas Martin. „Ei saa ju öelda, et see mees kedagi sageli kiidaks.”
See oli küll tõsi. Rebecca asetas valge ümara kujuga beebimonitori enda ette lauale, kontrollis igaks juhuks, kas see ikka on sisse lülitatud, ja istus siis ühele Martini kabinetis olevatest vetruvatest kontoritoolidest. Maria seadis end sisse teises, Martin ise eelistas seista.
„Sa tahtsid midagi öelda eelmine kord, kui helistasid,” ütles Rebecca. „Selle õpetaja kohta vist. Mis ta nimi oligi…?”
„Oleg. Oleg Martinovski. Vene nimi, aga mees ise oli puhas eestlane. Kummaline juhtum, lausa ülimalt kummaline… See oli kella viie paiku, aga koolimaja asub majadest eemal ja sel ajal enam eriti liikumist ei toimu, autotee jääb samuti umbes viissada meetrit kaugemale ja sinna ei pruugi maja ees toimuv otseselt paista.”
„Kes ja millal ta siis leidis?”
„Juhuslik möödakäija, keegi tervisejooksul olev 18-aastane spordipoiss. Ta jooksis mööda kõnniteed ja nägi eemal auto juures maas kedagi lamamas. Alguses mõtles, et on mingi joodik, siis hakkas kahtlustama, et äkki ikkagi terviseprobleem, ja läks lähemale. Siis nägi ta verd ja maaslamaja purustatud pead.” Martini nägu tõmbus süngeks. „Võib ette kujutada, millise šoki ta sai. Õnneks suutis ikka politseisse helistada.”
„Kas midagi tema juurest veel leiti ka? Telefon, dokumendid, rahakott…?”
„Jah, kõik olid olemas. Sellepärast me nii ruttu saimegi tema isiku kindlaks teha. Ta oli eesti keele õpetaja ja lisaks viienda klassi juhataja. Saime üsna kohe ka tema naise Julia Martinovskiga ühendust, tema ehmatas niimoodi ära, et tuli kiirabi kutsuda. Neil on ka väike tütar, selle viisime isiklikult politseiautoga Julia ema juurde.”
„Kohutav. Kas mingeid kahtlusaluseid on, kellelgi mingit motiivi? Ma saan aru, et see juhtus alles kolm päeva tagasi, aga…”
„Kolm tükki on üles tunnistanud,” katkestas teda Maria. „Suudad sa seda uskuda?”
Rebecca arvas, et kuulis valesti. „Mida sa ütlesid?”
„Päev pärast seda, kui tapetu leiti, saime me päeva jooksul kokku kolm kõnet, kus helistaja väitis, et on selle mehe surmas süüdi. Ja igaüks neist kinnitas, et tegutses üksinda.”
Rebecca oli täiesti sõnatu.
„Ja kas tead, kes olid helistajateks?” võttis Martin jutujärje enda peale. „Lapsed. Tema enda klassi lapsed. Üks 11-aastane poiss ja kaks 12-aastast tüdrukut.”
See asi kiskus täiesti ebareaalseks, kas kolleegid tegid temaga nalja? Kuid nii Martin kui Maria olid surmtõsised, vägagi kaugel igasugusest naljaheitmisest.
„Kõigepealt helistas see poiss, Markkus Veskimäe,” rääkis Maria. „Annika võttis vastu, ta arvas algul, et see on mingi tüngakõne. Et keegi lihtsalt lollitab. Aga see laps oli nutu äärel. Me sõitsime ise kohe kohale, rääkisime nii tema kui ta vanematega… ja tuli välja, et terve perekond oli sel õhtul sugulase sünnipäeval viibinud, täiesti raudkindel alibi ja palju tunnistajaid. Mitte kuidagi poleks see poiss saanud oma õpetajat tappa.”
„Aga mispärast ta siis ometi nii väitis?” ei saanud Rebecca enam millestki aru.
Maria laiutas käsi ja Martin lihtsalt ohkas. „Kui me sellest aru saaks, oleks võib-olla tükk mõistatust juba lahendatud. Seejärel helistasid veel need kaks tüdrukut. Kõigepealt Katriine Rüüson. Siis, mõned tunnid hiljem, Berit Mia Nigula. Nad oleks nagu omavahel kokku leppinud, mõtlesimegi esialgu, et mingi haiglane kihlvedu või väljakutse või midagi niisugust…”
„Ja see ikkagi ei olnud see?”
„Me alles uurime, ei tea veel paljut, aga praegune mulje on selline, et ükski neist ei olnud teiste helistamisest teadlik.” Martin ebales natuke ja jäi nagu järele mõtlema ning jätkas siis.„Kui küsisime teiste laste ja kõnede kohta, siis kõik tundusid täiesti siiralt üllatunud. Muidugi on võimalik, et nad ikkagi valetavad, aga siis peaks kõik need lapsed olema ikka suurepärased näitlejad. Meie teooria oleks pigem see, et keegi sundis neid seda ülestunnistust andma.”
„Kolmel lapsel?” kibrutas Rebecca kulmu. „Milleks oleks vaja…” Ta ei lõpetanud, sest mõistis juba isegi. Selleks, et segadust külvata, mida ta praegu just nimelt teinud oligi. Et tegelikelt jälgedelt kõrvale juhtida. Jah, see kõik oli enam kui tõenäoline. „Kas teil ei õnnestunud panna neid rääkima või kuidagigi vihjama, kes võis neid sundida selliseid ülestunnistusi andma?”
„Kõik raiuvad nagu rauda, et mitte keegi ei pannud neid rääkima. Katriine tundus olevat lausa väga solvunud, kui selle jutuga üldse lagedale tulime. Igaüks kõneles veenvalt sellest, miks ta oli seda õpetajat vihanud ja soovinud temast lahti saada.”
Rebeccal vajus taas kord suu lahti. „Ja need lapsed siis tõesti rääkisid ja kirjeldasidki veenvalt, mismoodi nad oma õpetaja ära tapsid?”
Maria noogutas. „Ainult et jutud olid erinevad. Markkus Veskimäe väitis, et oli õpetajale selja tagant kiviga vastu pead visanud, sest too olevat teda kiusanud ja meelega halbu hindeid pannud. Katriine Rüüson kinnitas, et oli õpetajat noaga torganud – ilmselge vale, meil pole küll veel lahkamistulemusi, aga noast oli seal asi kaugel –, kuna tahtis lihtsalt teada, mis tunne on kedagi tappa. Ja Berit Mia Nigula sõnul oli õpetaja talle korduvalt ligi ajanud ning ta oli lihtsalt enesekaitseks löönud teda kotis olnud hantliga – tüdruk teeb sporti ja tal on oma hantlid trennis tõepoolest kaasas. Kõik need lood muidugi ei seleta seda, kes ja miks tema autol kõik kummid tühjaks oli lasknud. Sellest ei teadnud ükski lastest väidetavalt midagi.”
Kabinetis oli väga soe, aga sellele vaatamata jooksid Rebeccal külmavärinad üle keha.
„Kas on võimalik,” küsis ta, „et keegi nendest kolmest siiski sellega hakkama võis saada? Need tüdrukud?”
„Ei, sääraste vigastuste tekitamiseks on tarvis suurt jõudu ja väga rasket eset,” ütles Martin. „Mehe pea oli praktiliselt sodiks pekstud. Et seda võis teha üks nendest lastest… see tundub peaaegu sada protsenti võimatu.”
„Ja mida nende vanemad ütlesid selle peale, et nende lapsed mõrva omaks võtsid?” Korraks käis Rebecca peast läbi mõte sellest, kui Sander aastate pärast millegi niisugusega lagedale tuleks. Nüüd väristas ta ennast juba silmanähtavalt. Jumal küll. Mis tunne neil vaestel vanematel võis olla!
„Nad kõik olid täiesti šokeeritud, muidugi. Markkust kasvatab ema üksi, selline juba soliidsemas eas naisterahvas. Ta kordas terve meie vestluse aja, et see pole võimalik, me ajame tema poega kellegagi segamini, Markkus on nii hea poiss.” Martin ohkas. „Katriine pere elab Meriväljal, uues ja ilusas majas. Neil on kolm last. Ema on noor ja ilus ja hästi sümpaatse olekuga, tal hakkas paha, kui sellest kõigest rääkisime… Isa töötab Soomes, aga oli nüüd kodumail ja saime temaga ka kohtuda. Tema jutust sain aru, et Katriinel olid koolis alati neljad-viied olnud, kiituskirjad, ta oli üks kõige eeskujulikumaid lapsi klassis.” Martin peatus, võttis suurest veeautomaadist topsiga vett ja jõi suurte lonksudega. Siis helises ta telefon ning noormees astus kabinetist välja, et kõne vastu võtta.
Samal ajal rääkis