Kes oskaks öelda, millal nad saavad jälle kahekesi olla, kui pole irisevat Maloreni jälgimas või teisi teenijaid mööda minemas? Miks mitte näidata talle kohe, mida ta tunneb?
Otsustav ja erutatud, kuigi vaevalt uskudes, et ta võib olla nii julge, tõusis Beatrice kikivarvule ja sosistas: „Ja kui sina, milord, teaksid, milliseid unenägusid ma olen sinust näinud.“
Ja siis suudles ta Ranulfit, riivates huultega üle tema suu, nagu ta nii tihti oli unistanud. Ranulf jäigastus silmapilguks ja haaras ta siis käte vahele madala oigega, mis näis tulevat tema hinge sügavusest. Hoides teda enda vastas, liikusid mehe huuled üle tema suu ihalduse ja kirgliku näljaga, samal ajal kui käed surusid teda veelgi lähemale. Nad olid nagu kaks armastajat, kes on lõpuks ometi kahekesi, ja Beatrice alistus innukalt põletavale ihale, mis läbis tema keha.
Nüüd juhtus see, mida ta oli lootnud, millest unistanud – see puudutus, see maitse, see suudlus, need hellitused. Seesama embus ja kujutletud tunded, mis olid kummitanud tema unenägudes ja unistustes nii unes kui ilmsi. Just seda oli ta ette kujutanud isegi enne jõule, soovides, et Ranulf võtaks ta oma tugevate käte vahele ja suudleks kuni hommikuni.
Väga suurel määral ilmsi puudutas Ranulfi keeleots tema huuli. Beatrice paotas need varmalt, lubades tal suudlust sügavamaks muuta viisil, mis pani ta kire leegitsema.
Ta oigas puhtast naudingust. Ta polnud veel iial olnud õnnelikum või erutatum.
Järsku Ranulf taganes, otsekui oleks Beatrice teda löönud. „Lõpeta ära!“ karjatas ta voodi poole vaarudes. „Jäta mind rahule!“
Ta oli nii vihane, ent ometi oli ta alles äsja nii kirglik olnud. Miks oli ta muutunud? Oli talle järsku meenunud, kes on Beatrice? Oli Ranulf kohkunud, sest ta oli Constance’i nõbu ja tema sõbra hoolelune – või sellepärast, et ta oli Beatrice? „Ranulf, palun! Mis on?“
Mees istus raskelt voodiservale ja haaras peast kätega kinni. „Lihtsalt mine!“
Beatrice’il hakkasid pisarad silma tulema. Ta pöördus ja põgenes ainsagi sõnata.
„Ma teadsin, et tuleb pahandust, kui nad kolmekesi joovad nagu sulased pidupäeval,“ torises Maloren, kui ta järgmisel hommikul askeldades Beatrice’i kambrisse tuli, aurav veeämber käes.
„Pahandust? Mis laadi pahandust?“ nõudis Beatrice, silmapilk täiesti ärkvel ja mures, et Maloren oli kuidagi teada saanud tema katastroofilisest ja alandavast kohtumisest Ranulfiga.
Pärast mehe kambrist lahkumist oli ta oma tuppa tagasi jooksnud ja voodisse heitnud, kus ta oli end vaikselt magama nutnud, kõik armsad unistused nagu tuhk tolmuhunnikus ja mälestus sellest kirjeldamatust suudlusest igaveseks häbist rikutud.
Kui Maloren ämbri käest pani ja hakkas seadma kamme ja paelakesi Beatrice’i tualettlaual, rahunes ta veidi. Maloren ei saanud teada, et ta oli koos Ranulfiga olnud, sest muidu oleks ta teda noominud.
„Lord Merrick käis käkaskaela, kui ta oma vanaisa eile öösel koju viis – mõlemad olid juua täis ja laulsid nagu kopsud võtsid, või nii ma kuulsin,“ teatas Maloren. „Leedi Constance pidi apteekri järele saatma.“
Apteekri järele saatmine tähendas, et Merricki vigastus võis olla tõsine. Omaenese mure silmapilk unustatud, heitis Beatrice voodiriided tagasi ja hüppas voodist välja. „Ma loodan, et ta ei ole hullusti viga saanud.“
„See on puhas murd, ütleb apteeker, ja peaks kenasti paranema, kui lord Merrick oma jalga hoiab. Võib-olla tuleb vana Peder nüüd siia elama nagu ta peakski, selle asemel et olla seal oma majakeses. Ma olen mitu korda öelnud...“
„On apteeker tulnud ja läinud?“ katkestas Beatrice, minnes kirstu juurde, kus ta oma kleite hoidis.
Maloren saatis talle leebe naeratuse. „Jumal armastab sind, mu talleke, praegu on peaaegu keskpäev. Sa vajasid und, seepärast lasksin sul magada.“
Võib-olla see oligi hea. Polnud kindel, mida ta oleks öelnud või teinud, kui ta oleks Ranulfit missal kohanud, mõtles Beatrice kirstu kaant tõstes. „Constance on kindlasti närvis. Peaksin otsekohe tema juurde minema.“
„Olen kindel, et tal on su seltsi üle hea meel, ja kahtlemata on tal käed tööd täis, hoides lord Merrickit vagusi. Ma ei imestaks, kui ta juba viriseks. Nii need mehed on – enamasti suured lapsed, kui nad haiget saavad või haigeks jäävad. Kui nad peaksid lapsi kandma, vinguksid nad alailma. Kuid kõigepealt pead midagi sööma, talleke. Gastonil peaks mõnus puder ootamas olema. Käskisin tal seda soojas hoida.“
„Vähemalt on Ranulf siin, et garnisoni käsutada,“ märkis Beatrice, tõmmates kirstust välja kõige ülemise, pehmest leherohelisest villasest riidest kleidi. „Me ei pea kartma, et keegi julgeks meid rünnata, isegi kui Merricki vigastusest kuuldakse.“
Maloren turtsus põlglikult. „See Ranulfi-saatan ratsutas esimese valgusega minema ja head teed tal minna.“
Beatrice ei suutnud oma vapustust varjata, kui ta Maloreni poole pöördus ja teda ainiti vaatama jäi. Hirm ja häbi koos süütundega tulvasid temast läbi. Ta ei arvanud, et keegi oleks teda näinud, aga kui ta Ranulfi kambrist lahkus, oli ta olnud murest segane. Võib-olla oli mõni ärkvel teenijatüdruk või vahimees müüri ringkäigul teda märganud ja Constance’ile või Merrickile rääkinud.
Kui see nii oli ja nad olid Ranulfi minema saatnud sellepärast, mis eile öösel juhtus, peab ta selgitama, et Ranulf on igasugustes ebamoraalsetes kavatsustes süütu, ja paluma neil ta koju kutsuda. Mis tahes ebasündsat, mis tema ja Ranulfi vahel oli juhtunud, oli ainult tema tegu ja ta ütleb seda neile, ükskõik kui alandav see võib olla. „Miks ta läks?“
„Kas sa ei kuulnud? Lord Merrick tegi ta Penterwelli kastellaaniks,“ vastas Maloren, aidates Beatrice’ile kleiti selga.
Beatrice oleks kergendusest peaaegu põrandale vajunud. See polnud karistus. See oli autasu. Miks polnud Ranulf talle õhtusöögi ajal sellest rääkinud, selle asemel et nii vaikselt tema kõrval istuda?
Võib-olla Ranulf mõtles, et ta teab juba. Demelza ja teised teenijad olid arvatavasti sedasama oletanud.
Mida pidi Ranulf mõtlema, kui ta lobises pidevalt Constance’ist ja lapsest, mainimata kordagi tema pälvitud autasu ja järgnevat lahkumist? Et ta ei hooli?
„Kuigi ma ei tea, miks lord Merrick seda tegi,“ pomises Maloren, sidudes Beatrice’i kleidipaelu. „See kukkumine pidi tema mõistuse segi ajama. Igaüks teab, et punaste juustega inimesi ei saa usaldada. Pealegi on tal need kavalad rebasesilmad. Järgmise asjana saad teada, et Ranulf on selle kastelli otse lord Merricki nina alt ära varastanud.“
Beatrice pöördus vihurina ringi, et Malorenile otsa vaadata. Oli Maloren tema hinnatud kasuema või mitte, Beatrice ei saanud lubada niisugust süüdistust, liiati põhjendamata, märkuseta mööda lasta. „Sa tead, et Ranulf ei teeks iial niisugust asja ega isegi mõtleks sellele. Ta on Merrickile hea ja ustav sõber.“
Maloren punastas. Ei juhtunud just tihti, et Beatrice rääkis või käitus nagu tiitliga leedi ja kõrgi isa tütar, nagu ta oli, aga kui ta seda tegi, andis Maloren oma perenaisele kohusetundlikult järele. „Andesta mulle, talleke. Ma olen ainult lord Merricki pärast mures.“
„Lord Merrick on täiesti võimeline oma valdustega ilma sinu abita toime tulema ja kui ta peab sobivaks Ranulf oma kastellaaniks teha, siis peaks sellest piisama nii sinule kui kõigile teistele.“
Järsku nägi Maloren iga aasta oma vanusele vastavalt välja. „Ära ole mu peale vihane, mu lambuke, mu lapsuke,“ palus ta, väänates oma tööst kulunud käsi. „Küllap sa ei oska seda näha, kuid ta on just nagu su isa noorena. Nägus kui saatan, nutikas ja tark. Libe kui lambiõli lombis.“
Ta võttis Beatrice’i käed oma mõhnalistesse pihkudesse ja silmitses oma hoolealust armastava murega. „Ta pani nädalaga su ema endasse armuma ja tegi ta kahe nädala pärast enda naiseks.“ Maloreni käed pigistasid kõvemini,