Beatrice naaldus vastu Ranulfit, nii et tema rinnad puudutasid mehe käsivart. „Siis me saimegi teada, et see on poiss. Oleksid pidanud nägema Constance’i nägu!“
Beatrice pigistas teda veidi kõvemini ja Ranulfile meenus ebamugavalt sedalaadi jõud, mida naine avaldab kirekrampides.
Püha taevas, kui kaua peab see piin kestma?
„Constance hakkas nutma ja naerma ning ütles, et Merrick oli öelnud, et tal on ükskõik, kas tuleb poiss või tüdruk, kuid tema oli muudkui palvetanud, et tuleks poiss. Ma arvan, et Jumalast oleks liiga õel tema palved kuulmata jätta pärast kõike, mida ta Merricki isaga pidi läbi tegema. On ju nii?“
„Ma arvan, et Jumala teed on mõistatuslikud,“ vastas Ranulf, kui ta viimaks eemale tõmbus, käe Merricki peekri järele sirutas ja seda hingetule Beatrice’ile pakkus. See oli üks moodus temast eralduda ja Ranulf oli väga hoolikas kindlustama, et nende käed kokku ei puutuks, kui Beatrice peekri tänulikult vastu võttis.
Kui Beatrice jõi, märkas Ranulf tumedaid väsimuserõngaid tema silmade all, samuti oli tüdruk liiga kahvatu. „Sa peaksid puhkama,“ ütles ta rahulolematu kulmukortsutusega.
„Oh, ma pole üldse väsinud!“ hüüdis naine. „Ja täna on nii võrratu päev, kuigi pean nüüd tunnistama, et olin mõnda aega väga mures ja hirmul. Mitte nagu Constance, kes ei paistnud üldse hirmu tundvat. Ta palus mul täiesti rahulikult jutustada talle kõikidest keelepeksudest ja kui ma olin talle rääkinud kõik, mis mulle pähe tuli, tegi ta ettepaneku, et ma jutustaksin talle kuningas Arthuri lugusid, mis talle kõige rohkem meeldivad.“ Beatrice naeratas uhkelt. „Ta ütles, et minust oli suur abi – ja Aeda käskis mul ainult üks kord vait jääda!“
See ämmaemand peab olema kannatlikkuse musternäidis ja Constance oli tõesti lahke. Kui tema, Ranulf, lamaks valudes, siis ta küll ei tahaks, et Beatrice viivitaks ta voodi lähedal, kuivataks ta higist laupa, pakuks talle süüa ja juua või sosistaks võib-olla mõne lohutava sõna tema kõrva...
Ta raputas mõttes pead. Ta peab ise väsinud olema, kui näeb vaimusilmas Beatrice’i end põetamas ja mõtleb, et see võiks meeldiv olla. Ühe asjana poleks Beatrice kunagi võimeline rahulikult istuma.
„Kui sa mind vabandad, leedi Beatrice,“ ütles ta, „ma pean tõesti minema. Olen päevast juba niigi piisavalt raisanud.“
„Ma ei nimetaks niisugusel ajal sõbraga koosistumist ajaraiskamiseks. Olen kindel, et Merrick oli su seltsi üle väga tänulik.“
„Olgu nii või teisiti, kuid ma pean tõepoolest minema oma kohustusi täitma,“ lausus Ranulf. „Nägemiseni õhtul, mileedi,“ lõpetas ta veel ühe kummardusega. „Kui sa oled ühe uinaku teinud, loodan ma.“
Beatrice asetas käed oma saledatele puusadele, meenutades talle – nagu oleks seda tarvis! –, et tal on väga vormikas figuur. „Ma ei ole laps, kes peab uinakuid tegema. Sa näid unustavat, Sir Ranulf, et ma olen piisavalt vana, et ise abielus olla ja lapsi saada.“
„Rahune, mileedi, ma olen sinu east täiesti teadlik,“ kostis Ranulf, tegi veel ühe kummarduse, pöördus ja sammus hallist välja.
„Mida see saatana sigidik sulle ütles?“
Teine peatükk
Surunud grimassi alla, keeras Beatrice ümber ja leidis selja tagant oma endise hoidja. Vahetevahel pidas Beatrice Maloreni tüütuks, kuigi Maloren oli talle olnud nagu teine ema pärast ta oma ema surma, kui ta veel väga väike oli.
Ühe asjana vihkas Maloren mehi ja punapäiseid mehi veel kõige rohkem. Praegu põrnitses ta niisama ägedalt kui vihane kalanaine korvitäie riknenud lõhega ja Beatrice valmistus pikaks tiraadiks, enne kui ta vastas: „Ta ütles, et ma näen väsinud välja ja peaksin ühe uinaku tegema.“
Maloren viibutas Beatrice’i poole sõrme. „Seda ma teadsin! Ta üritas sind oma voodisse saada, see võllaroog! Kas ma pole sind sada korda hoiatanud, mu armas talleke? Hoia sellest punaste juuste ja saatanlike silmadega lurjusest eemale. Ta võrgutab su ära, kui sa ettevaatlik ei ole.“
Beatrice surus alla kurbliku ohke. Maloren ei teadnud – ja kindlasti ei kavatsenud Beatrice talle rääkida –, et täpselt seda Beatrice ihkas: jagada Ranulfi voodit.
Kui ta isa poleks olnud reetur, oleks ta võinud loota, et saab Ranulfi naiseks. Kahjuks polnud tal isa reetlike ambitsioonide tõttu selleks enam mingit võimalust. Kuigi ta nõbu ja nõo abikaasa olid hoolitsenud, et tiitel jääb talle alles, ning pakkunud isegi mõnetist kaasavara, polnud ta ikkagi mingi hea partii. Ranulf saaks sihtida kõrgemale, kui asi läheb naisevõtuni, ja peakski seda tegema.
See tähendas, et parim, millele Beatrice võis loota, oli saada mehe armukeseks. Ja kuidas ta lootis! Oma kõhnade nurgeliste näojoonte, tugeva sõdalasekeha ja intelligentsete pähkelpruunide silmadega oli Ranulf kõige kütkestavam mees, keda ta iganes oli kohanud. Samuti liikus ta graatsilise nõtke kõnnakuga, mida polnud ühelgi teisel mehel. Liiati oli ta lord Merricki usaldatud sõber ja auväärne rüütel.
Ent selles probleem seisneski. Kuna ta oli nii rüütellik mees, ei prooviks Ranulf kunagi võrgutada sõbra sugulast, isegi kui ka Beatrice teda tahab või kui Ranulf tema ihaldust jagab.
„Ma olen näinud, kuidas Ranulf sind mõnikord vaatab,“ torises Maloren, näojooned krimpsus, nagu oleks ta midagi haput söönud. „Ma tean, mis tal meeles mõlgub.“
Beatrice oleks peaaegu valjusti ahhetanud. Maloren polnud kavatsenud teda julgustada, kuid Beatrice’i süda näis võtvat tuule tiibadesse. Võib-olla polnudki lõppude lõpuks vale loota ja tema kõige kallim unistus võib täituda.
Kuigi Ranulf kohtles teda enamiku ajast jaheda viisakusega, oli kordi, kui ka Beatrice mõtles, et mees tunneb sedasama tugevat igatsust nagu tema ja võib isegi sellele vastavalt tegutseda. Eelmiste jõulude ajal, kui nad olid koos ringtantsu tantsinud, olid nad vastastikusel väljaütlemata nõusolekul kuidagi liikunud teistest tantsijatest kaugemale, kuni olid sattunud hämarasse nurka, kus neid keegi ei näinud. Beatrice oli tema poole pöördunud, et midagi öelda – ta ei suutnud meenutada, mida – ja avastanud, et Ranulf silmitseb teda nii... nii... tähendusrikka pilguga, et Beatrice oli otsekohe sõnatuks rabatud ja põnevil, nagu ta veel kunagi polnud olnud.
Ka tema keha oli vastanud, muutudes mehe pilgu all soojaks. Pehmeks. Tema südamelöögid kiirenesid ja huuled paotusid, valmis mehe suudluseks. Ta igatses Ranulfi huuli oma suul, otsekui poleks maailmas midagi tähtsamat.
Ent siis oli Ranulf eemale tõmbunud ja see ükskõikne mask oli tagasi tulnud, kui ta jahedalt ja muretult oli pakkunud, et toob Beatrice’ile hõõgveini.
Beatrice kartis, et ta kujutas mehe igatsevat pilku ette. Tal oli lihtne kujutleda, kuidas Ranulf kergitab pilkavalt kulmu ning lükkab ta lõikava sarkasmiga tagasi või naerab tema üle, et ta peab ennast temataolisele mehele kütkestavaks. Ta kartis, et võib-olla talub Ranulf teda ainult sellepärast, et ta on Constance’i nõbu, ja temast on olnud edev arvata, et mees võiks teda iial tahta.
Ent ta oli ka mõelnud, kas Ranulf polnud seepärast eemale tõmbunud, et ta ei annaks kunagi alla oma ihale sõbra sugulase vastu, enne kui nad pole auväärselt abielus.
Millised iganes olid tema lootused ja hirmud Ranulfi suhtes, Malorenile ei julgenud ta neid reeta. Ta ei tahtnud, et igaüks kastellis kuuleks Maloreni pahameelekarjeid, millele järgnevad needused, süüdistused ja hurjutamine. Ta tahtis säilitada kas või pisikest väärikuseraasu, kui Ranulf teda lõppude lõpuks ei taha.
Ometi pidi Beatrice tahes-tahtmata naeratama, kui ta ütles: „Sir Ranulfi mõtted on tema kohustuste juures. Ta on läinud neid täitma nagu kord ja kohus ning sedasama peaksin tegema ka mina. Ma pean kindlustama, et Gaston teeks sobivaid roogasid, et Constance’i jõudu taastada. Aeda ütleb, et Constance peaks jooma ka veidi