„Kuule, ära plära.”
Nicky läks üles Isabellale head ööd soovima ja Maxine läks kummagi lapsevanema naasmist ära ootamata koju. Peck Roadi ja Khouri Avenue nurgal (puiestee oli nime saanud kohaliku volikogu esimehe järgi, kes oli Aasia päritolu) sai ta kokku Jeremy Leggiga, kes oli Jasoni ja Nicky korteriperemees. Nad polnud kunagi hästi läbi saanud – mitte keegi peale ta elukaaslase ei saanud Leggiga hästi läbi –, aga nad ajasid juttu ja olid teineteise vastu koguni viisakad.
„Tere õhtust,” ütles Maxine. See oli sapine tervitus, mida ta poleks kellegi teisega kasutanud.
„Hei,” ütles Legg. „Käisite vist poja pool?”
„Esimeses magamistoas on aken ikka katki. Teile on see muu kõrvalt ometi nii väike töö.”
Kõik teadsid, et Legg, kel oli kaheküme üheksandast eluaastast peale mingi salapärane seljaviga, elas invaliidsuspensionist, üüritulust ja elukaaslase palgast. „Üürnik peab aknad klaasima, mitte peremees,” ütles ta ja hakkas enne autosse istumist hoolega lonkama. Ta sõitis koju, mis asus Stingfieldis Fiona’s Cottage’s.
* Täiendav keskkooliõpe Suurbritannia haridussüsteemis (toim).
* W. Shakespeare’il tegelikult: „Mõtleme veel selle üle.” G. Meri tõlge (tõlk.).
* India naiste riietus – püksid ja tuunika (toim).
3. peatükk
Üks Jeremy Leggi kinnisvaraobjekt, mille ta sai päranduseks viie aasta eest surnud emalt, asus Ladysmith Roadil. Seda üüris üks immigrantide paar. Teine, Peck Roadil asuv maja aga polnudki tema oma, vaid kuulus Kingsmarkhami maakonnavalitsusele. Seal elas ta aastaid oma naisega, kes oli aga ammugi leidnud teise mehe. Rohkem Kingsmarkhamis ega ümberkaudsetes külades sotsiaalmaju polnud ja tõenäoliselt ei olnud neid ka juurde tulemas, nii et noorpaaridel, kes võisid majalaenust vaid unistada, polnud muud valikut, kui elamispind üürida. Kena majake, milles ta elas koos Fiona Morrisoniga, kuulus naisele. Nad olid kohtunud pubis, kus Fiona jõi parajasti viskit ja Jeremy apelsinimahla. Üldise arvamuse kohaselt ei joonud ega suitsetanud mees üldse, naine tegi aga nii seda kui teist. Ta oli tol õhtul nii palju joonud, et Legg pidi ta koju sõidutama. Ta oli naisest kõvasti vanem, ei paistnud silma hea välimusega ja lonkas, kui see tal meelde tuli, ent sellegipoolest armus naine temasse. See sobis Jeremyle hästi. Fionaga kokku kolides sai ta Muriel Campden Estate’i kinnistu Peck Roadi maja välja üürida. Sellest võimalusest haaras ta kohe kinni.
Fional oli samuti plaan valmis. Ta tahtis last, ja olles neljakümne ühe aastane, arvas endal olevat veel vaid kolm aastat aega, et lapseootele jääda. Jeremy oli ideaalne partner ja unelmabeebi võimalik isa. Tal oli invaliidsuspension ja kaks üüripinda, millest kumbki tõi sisse pensionist umbes kaks korda rohkem; tal oli auto – mis on sama tähtis kui muu – ja ta oli kodune mees, kes veetis aega jõude ega tahtnudki tööle minna. Seetõttu võis Fiona pärast lapse sündi kohe optikapoe administraatori tööle tagasi pöörduda. Eraomanike riigis, mida Ühendkuningriik oli ja milleks see loodetavasti pidi jääma, oli paratamatu, et üsna palju inimesi elab majades ja korterites, mille nad on pärinud oma vanematelt.
„Kõige parem on olla ainus laps,” ütles Wexford kord õhtul oma naisele. „Käituda titena nii õudselt, et see vanematelt teise lapse isu ära võtab. Hiljem aga hoolitseda selle eest, et maja oleks vanemate omand ja et sa nendega hästi läbi saad. Mis võiks olla hullem kui tüli kauemaks elama jäänud ühe vanemaga, näiteks surivoodil lebava emaga? Siis läheb kõik kuradile või kolmanda maailma lastele.”
„Oled sina aga küünik.”
„Ei, ma olen realist.”
„Aga meil on ju kaks last,” ütles Dora.
„Jah, aga nemad on erandid, sest kumbki neist ei vaja maja.”
Fiona Morrison oli siiski vajanud maja ja vanaema pärandusena saigi ta väga kena rookatusega maamaja, mis asus Stringfieldis Church Lane’i lõpus. Ta hooldas majaesist aeda, sest seda nägid külalised ja möödujad. Tagaaed nii kena ei olnud: Fionale olnuks liiga väsitav ka seda oma optikapoetöö kõrvalt korras hoida. Tööl võttis ta vastu patsiente ja saatis välja arveid, Jeremy oli aga rohimiseks ja muruniitmiseks liiga laisk. Ta ei heitnud seda mehele ette, sest oli temasse kiindunud, ja ka sellepärast, et mees pidi võimaldama tal emaks saada. Jeremy ootamatu ettepanek, et nad võiksid lapse hoopis lapsendada, ajas naise endast välja, sest ettepanek tehti nii, nagu oleks see lihtne otsus. „Või hakkame mõnele kasupereks, et asi ära proovida ja vaadata, kuidas see meil õnnestub.”
„Misasja? Ja saata laps tagasi, kui ta meile ei meeldi?”
Naine polnud seni veel oma mehevalikut küsitavaks pidanud, kuigi tunnistas, et otsus Jeremy enda poole elama võtta oli olnud väga rutakas. Nüüd aga, kui mees tuli koju, tundis ta taas teatavat eemalolekut, mis näis meest valdavat majja sisenedes, trepist alla tulles või isegi lihtsalt tugitoolis tema vastas istudes. Tundus, nagu oleks ta elanud ainult oma peas, midagi nägemata, midagi kuulmata ja naisest kuidagi eriti isoleerituna. Ta sai küll liikuda ja liikuski, aga Fiona kippus teda vägisi kuutõbiseks pidama. Kas autism võis selline olla ja kas see oli autism? Naine ei teadnud ega teadnud ka, kelle käest küsida. Nüüd küsis ta mehelt, nagu nii mõnigi kord varem, kas too tunneb end hästi.
Mees vastas talle naise meelest üsna kuutõbisel häälel, selsamal aeglasel monotoonsel häälel, millega ta oli teinud ettepaneku lapsendamiseks. „Jah, ma tunnen end hästi. Aga sina?”
Mehe kuutõbisus, kui see seda oli, kestis umbes viis minutit ja läks siis üle.
Pärast seda kui Kingsmarkhamis suleti tüüpiline Inglise söögikoht, kus sai kartulitega kala, kartulipudruga vorste, praetud muna, keedusinki ja karbonaadi, oli seal avatud kõikvõimalike rahvaste köökidega restorane. Kala ja kartulid polnud kunagi moest läinud ja kartulipudruga vorstid olid uuesti moodi tulnud ning seda rooga telliski superintendent Burden restoranis nimega The Spirit of Montenegro. Wexford tellis grillsardiine kuskussiga.
„Mida seal Montenegros õieti süüakse?”
„Seda, mida me praegu sööme, ma arvan,” ütles Wexford, „aga ära looda, et vorstid on sama head kui lapsepõlves.”
„Võta veini ka. Ma ise ei võta, see ei näeks hea välja.”
Mõlemale meenus aeg, kui Wexford, kes viibis parajasti oma väga raskest tööst auga väljateenitud puhkusel, sattus pubi aias fotosilma ette, õllekruus käes, ja pilt trükiti ära kohaliku lehe esiküljel. Ta polnud kunagi seda fotot unustanud, kuigi enam see teda ei häirinud.
„Ma arvan, et nüüd võiks Courier’s olla minust pilt, kus ma vedelen rentslis ja olen Chardonnay’st maani täis, aga keegi ei paneks seda tähele.”
„Mina seda ei arva,” ütles Burden. Hoolimata pikkadest koostööaastatest polnud ta ikka iga kord kindel, kas Wexfordil on jutuga tõsi taga. „Aga sa ei hooligi ju Chardonnay’st.”
Toit toodi lauda koos klaasi klaretiga, lisaks kraaniveekann. „Kui su koristaja avastas Sarah’ surnukeha,” ütles Burden, „tegin ma oletuse, mida poleks tohtinud teha. Ma pidasin peaaegu enesestmõistetavaks, et mõrvar on hullumeelne, kes liigub suurel maa-alal ja tapab üksikuid naisi. Kuid seda ma sulle juba rääkisin. Üks üksik naine tapeti paar nädalat tagasi Myringhami lähedal väikeses majas ja ma olin piisavalt kergeusklik, et oletada – Sarah Hussain on sama mehe ohver. Muidugi polnud mul õiges. Myringhami psühhopaat saadi järgmisel päeval kätte ja teda kuulati vikaari mõrva ajal juba üle.”
„Ja