„Mina jumalat ei usu. Pole juba aastaid uskunud, aga emale ma seda ei öelnud. Ma ei tahtnud talle haiget teha, mitte nüüd, kus ta ise oli hakanud ... No ta nimetas seda jumala teenimiseks. Talle ei tähendanud midagi inetud kirjad, mis ütlesid, et ta ei sobi vaimulikuks, ega see, et kogudus pööras talle selja ja et Cuthbert teda ei sallinud – ta kannatas kõik välja, sest ta jumala arm oli temaga.” Tüdruku silmad olid veekalkvel, kuid ta hääl ei murdunud. „Ta arvas, et jumal jättis ta maha, kui ta vanemad surid, kui ta mees sai surma ja juhtus veel mitu jubedat asja, aga jumal tuli tagasi, käskis tal õppida teoloogiat ja saada ordineeritud, mida ta ka tegi ja sai lõpuks õnnelikuks, sest jumal armastas teda. Aga kas ikka armastas? Kas armastas? Jumal ei armasta kedagi. Ta ei öelnud emale kunagi midagi, sest teda pole olemas.” Wexford arvas, et nüüd pääsevad lapsel pisarad voolama, aga seda ei juhtunud. Tüdruku nägu oli marmorjalt valge ja kalk. „Peale jumala olin mina ainuke hea asi ta elus.” Ta pöördus Georgina poole. „Ma läheksin nüüd oma tuppa. Ma olen väsinud. Kogu aeg on väsimus peal.”
Kui ta väljus ja sulges enda järel tasakesi ukse, jäid teised vaikides istuma.
Wexford hakkas esimesena rääkima. „Kas proua Hussain oli teie hea sõber, proua Bray?”
Wexford ei teadnud õieti, kas tegemist on proua või preiliga, kuid paistis, et ta polnud eksinud, sest Georgina ei parandanud teda. Ta silmad olid märjad, kuid nuuksumine oli lakanud. „Me tutvusime ülikoolis. See oli kolmkümmend aastat tagasi ja vahepeal me ei suhelnud, saatsime ainult jõulukaarte ja muud tühja-tähja. Tema tulek meie St. Peter’si kirikusse oli juhus, ta polnud varem Kingsmarkhamiga seotud ja mina elasin siin mehe töökoha pärast. Ma ei käi kirikus, aga võtan osa kohalikest üritustest ja Sarah’ga me kohtusime Emade Liidus.” Ta vaatas Wexfordile trotslikult silma. „Ärge naerge. Emade Liit teeb palju head tööd, eriti perevägivalla ärahoidmisel, ja sellest tean ma ise nii mõndagi.”
„Ma ei kavatsenud sugugi naerda,” ütles Wexford leebelt. „Te võitlete siis perevägivalla vastu?”
„Mina ei võitle millegi vastu. Ma lihtsalt tean, mis see on.”
Viis, kuidas ta seda ütles, näis viitavat isiklikule kogemusele. Wexford arvas, et ta on selleks korraks piisavalt rääkinud ja andis jutujärje Lynnile üle.
„Kui ma teid viimati nägin, ütlesite, et ta oli teie ainus sõbranna.”
„Seda ütles pigem tema, kuigi tal oli üks sõbranna ka Readingis, kus ta kunagi elas. Ah jaa, ta ütles veel, et pole eriti aldis kellegagi sõbrunema. Ta ei teadvat, kuidas see käib, ütles ta, aga et mina teadvat küll, ja meie kohtumine sai teoks minu algatusel. Aga ma tundsin end ta ees ikkagi süüdi. Nagu te teate, on mul mees ja kolm last, kuigi nad on juba suured ja kodunt lahkunud. Ma teen vabatahtlikku tööd. Mul polnud tema jaoks nii palju aega, kui oleks pidanud olema. Ma kordan endale ikka ja jälle, et oleksin pidanud tol hetkel kiriklas olema, oleksin pidanud olema kalli õnnetu Sarah’ga …”
„Teil polnud vist kiriklasse minekut kokku lepitud?” Korraks lootis Lynn, et siit võiks hakata hargnema mõni niidiotsake.
„Oh ei, ei. Kui ma vaid oleksin meile kohtumise kokku leppinud. Ma oleksin seal kohal olnud ja midagi poleks juhtunud. Ma ei tohiks ennast süüdistada, aga süüdistan ikka, muudkui süüdistan ennast.” Ja Georgina Bray puhkes jälle valjusti nutma, tehes märjaks lugematuid salvrätte.
Kui Wexford koju jõudis, olid seal Dora ja Maxine, kes oli just lahkumas, aga see polnud kunagi lühike toiming. Pealegi kurtis ta parajasti Dorale, kuidas Wexford oli talle valetanud. „Nii et, nagu ma ütlesin, on mul tõesti väga kahju, aga vannituba ma koristada ei saanud. Kui te leiate vannist koleda seebirandi, võib selles süüdistada vaid härra Wexfordi. Teate, see vannivõtmise mõte ise, kui sul on majas kaks dušinurka, näib mulle üsna omapärane, et mitte öelda veider. Ühesõnaga, ma läksin üles, puhastusvahend, käsn ja muu vajalik käes, ja leidsin, et uks on kinni, nagu ma olingi arvanud. Ta on ikka pikalt vannis, mõtlesin ma, aga et põuaajal vett hästi ära kasutada, peabki sellest viimase välja võtma.” Ta silmitses Wexfordi, suu ajutiselt kriipsuks tõmmatud. „Ma läksin umbes kahekümne minutit pärast tagasi, aga uks on ikka kinni. Lukus, arvasin ma, ehkki ei kavatsenud seda muidugi katsuda.”
„Miks siis mitte?” käsis Wexford vahele.
Kibestunud naeruturtsatus ja siis: „No kui te ise ei tea, ei hakka mina seda teile seletama.” Ent ta tegi seda siiski: „Loomulikult oletasin ma, et te olete kogu aja seal sees olnud, aga möödas oli lõppude lõpuks juba poolteist tundi. Kell oli üle kaheteistkümne, üle südapäeva, ja siis tuli proua Wexford koju ja ma arvasin, et pean talle olukorda selgitama. Mitte et ta seda oleks nõudnud, aga ma loodetavasti ikka tean, mis mu kohus on, sellepärast.”
Dora rahustas teda, kontrollis, kas ta on töötasu kätte saanud, manades näole imestuse- ja nõutusenaeratusi, nagu naised ikka teevad meeste arusaamatu käitumise puhul, ja kiirustas koristajat lahkuma.
„Miks sa pool üksteist hommikul vanni läksid?” küsis ta mehelt.
„Ma ei läinudki. Ainult ütlesin, et lähen. Aga võibolla hakkangi nüüd seda Maxine’i koristuspäevadel tegema. Kui ma poleks temast pääsenud, oleksin ma ta vist lahti lasknud.”
„Oh jumal, ära seda küll tee, Reg.”
Sedaaegu lobises Maxine kümme minutit järjest doktor ja proua Crockeriga, kes püüdsid vaadata DVDlt „Pööraste” kolmandat hooaega. Ta oli just jõudnud anda neile oma poja Jasoni elulooülevaate alates tema sündimisest, taguots ees – meeletult raske sünnitus, mille ajal nad pidid pojaga mõlemad äärepealt surema –, kuni tänase päevani, ja rääkis nüüd kohutavast surnukeha avastamisest St. Peter’si kiriklas. Doktor Crocker oli kõvemast puust klient kui Wexford, sest ta katkestas koristaja loba ja palus tal tööd jätkata, et nad saaksid naisega filmile keskenduda. Maxine jättis nad umbes veerand tunniks rahule. Ta pidi seda paratamatult tegema, kui ta aiateelt ja terrassilt lehti pühkis, kuid tuli siis tagasi ja märkis, et päeval ei olevat tegelikult soovitatav telekat vaadata, sest see on tervisele halb, rääkimata silmanägemisest, ja et tema ei lubanud õhtul enne kella kuut kunagi oma lapsi teleka ette.
„Tervisespetsialist olen mina, mitte teie,” ütles doktor Crocker, „nii et jätke silmanägemine minu hooleks. Nüüd aga minge ja pange uks enese järel kinni.”
„Mitte ükski klient pole mind nii jämedalt kohelnud,” ütles Maxine Jasonile ja Nickyle, kui ta koduteel nende poolt läbi astus.
„Kes ta mulle õieti on? Klient ikka vist?” Nickyle ei olnud ämm otseselt vastumeelt – nii palju kui üks ämm üldse võib meeltmööda või vastumeelt olla –, kuid ta kandis ta peale salavimma, sest ämmasid pole ju kombeks sallida, see oli teada fakt. „Tõesti pentsik,” ütles ta mokaotsast.
Maxine oli miniale vääriline vastane, sest ka tema arust ei tohtinud ämm ja minia hästi läbi saada. „Ära aja mulle oma eriliste sõnadega kärbseid pähe. Ma tean küll, et sul jäid kooli lõpueksamid tegemata.”
„Lõpeta ära, ema,” ütles Jason. Ta vaatas telekat, Isabella süles. „Pentsik pole ju rumal sõna. Nicky ei kasutaks neid Issy kuuldes. Räägi edasi, mis doktor Crockeriga oli?”
Niisiis rääkis Maxine doktor Crockerist edasi, sellal kui kuulajad väljendasid arvamust, et mehe käitumine on kindlasti algava Alzheimeri tunnus, mis käis ühtlasi Wexfordi kohta, kui tema vanniskäik või vanniskäimatus jutuks tuli.
„Ma nägin teda täna hommikul, kui ma Issyga jalutamas käisin. Ta on pensionile minekust saadik vanemaks jäänud. Kirikuaias oli ta koos ühe mees- ja ühe naispolitseinikuga, ja pärast läksid nad vist kiriklasse. Ma ei tea, aga nii mulle paistis, eks ole, Issy?”
„Papa, papa,” ütles Isabella, korrates ainsat sõna, mida ta oskas.
„Tubli lapseke,” ütles Jason, suudeldes tütre pealage. „Ta on väga varane rääkija. See on intelligentsuse