„Ta tütar Clarissa,” ütles Lynn.
„Kas ta elab siin?”
„Seni elas küll,” ütles Burden. „Me kartsime, et ta jõuab koju, kui me parajasti siin oleme ja majaesine on autosid täis – no võite ette kujutada. Lynn leidis õnneks tapetu telefoni ja sealt Clarissa numbri.”
„Telefon ei vastanud, aga ma ei saanud talle ju sõnumit saata, midagi sellist sõnumiga teatada. Maxine rääkis meile kellestki Dennis Cuthbertist, kes on nagu vikaari vöörmünder, nii et ma helistasin talle. Aga juhtunust kuuldes läks ta nii endast välja, et tast polnud mingit kasu. Lõpuks helistasin ma ühele Kingsmarkhami tuttavale ja palusin teatada Clarissale, et emaga on juhtunud õnnetus ja et Clarissa läheks tema poole. Naise nimi on Georgina Bray, ta oli Sarah Hussaini sõbranna ja tema numbri andis meile Maxine. Ma läksin pärast tema poole, ta elab Orchard Roadil, nii et ma olin seal, kui Clarissa kohale jõudis. See oli üsna kohutav; nagu härra Burden ütles, võite isegi kujutleda.”
Elutuba, kus oli lebanud surnukeha, oli veelgi suurem kui hall; tohutu võlvide ja puutaladega ruum, millel olid ülaservast teravdatud, maja ette avanevad aknad ja üks kahe poolega klaasuks, ilmselt hilisem lisandus, ning kus oli suur hulk raskepärast pruuni mööblit. Juhtunust polnud toas enam jälgegi, kuid nii pidigi see paistma, kui surnukeha oli ära viidud. Kägistamine on sama letaalne kui tulistamine ja pussitamine, kuid õõvastaval kombel, mõtles ta, viimastest puhtam tapmisviis. Ta pööras pilgu ära põrandalt, kus surnukeha oli lebanud, ja tõstis selle kamina kohale, kus rippus õlivärvidega maalitud portree fotol nähtud tütarlapsest.
„Ta ei näe nii indiapärane välja kui ta ema,” ütles Lynn. „Nii ei tohiks vist öelda, see võib olla poliitiliselt ebakorrektne. Tegelikult on ta üsna ilus, näeb välja nagu mõni Bollywoodi staar.”
Wexford märkas, kui heleda nahaga on portreteeritud tüdruk, ja et ta on lausa iludus, mitte lihtsalt ilus. „Kus ta praegu on?”
„Ikka proua Bray pool. Ta käib seal koolis, Kingsmarkhami piirkonnakoolis. See on üks koole, kus on säilinud kuues vorm*. Härra Burden teab neid asju hästi.”
„Jenny on ta klassijuhataja,” ütles Burden. „Clarissa puudub praegu koolist ja puudub vist veel umbes nädala.”
Nad ei teinud muud, kui pistsid pea korraks söögitoa ja teiste alumise korruse tubade uste vahelt sisse. Köök oli renoveeritud umbes samal ajal, kui majale paigaldati klaasuks. See polnud klaasuksega sama hästi säilinud, sest selle puidumustriga kapiuksed ja sinisevalgekirjud kahhelplaadid olid luitunud. Lastes Lynni esimesena trepist üles, ütles Burdan vaikselt Wexfordile: „Kas homme lõunale saad tulla? Ma tahaksin sulle asjast rohkem aimu anda.”
„Muidugi,” vastas Wexford, tundes heameelt, et ta kampa võeti ja ta ei pidanud seda ise paluma.
„Ma mäletan, kuidas sa mulle aeg-ajalt ütlesid „Küll me selle üle veel räägime”*, mis olevat sinu sõnul Shakespeare’i tsitaat.”
„Ju ta siis on,” naeris Wexford.
Sarah Hussaini magamistuba oli sisustatud napilt; see polnud küll nunnakong, kuid nägi välja silmatorkavalt range: kitsas voodi, üksainus väike, üsna kõrgel rippuv peegel, korvtool ja öökapi asemel väike ümmargune korvlaud. Sellel lebasid Herberti kogutud luuletused ja Newmani „Apologia pro Vita Sua”, mille järjehoidjaks oli kokkumurtud kiri. Veel üks raamat, mis tundub olevat igav, aga on kõike muud kui seda, mõtles Wexford, kes oli seda lugenud. Kui Burden õiendas seinakapi uksega, pani Wexford kirja oma vihmamantli taskusse. Pärast magamistoa sisustuse nägemist polnud kapi sisu – välja arvatud üks ese – talle üllatuseks. Seal oli kaks tumedat pükskostüümi, must villane kleit, kaks puuvillast kleiti, puuvillane seelik, kaks kampsunit ning kaks paari India kottpükse ja kaks kirjut tuunikat. Riiulil, mis oli rippuvate riiete kohal, lebasid korralikult kokku pandud sviitrid.
„Mis tal tapmise hetkel seljas oli?”
Burdenit näis Wexfordi küsimus üllatavat. „Lynn? Ma ise ei mäletagi.”
„Salwar kameez*,” ütles Lynn, „väga nende moodi, mis on kapis. Ja kaelakee, värvilistest kividest, mida hüütakse mereklaasiks.”
„Kas ta käis tihti nii riides?”
„Kirikus ilmselt mitte kunagi. Aga kodus vahel küll.”
Clarissa tuba oli just selline, nagu ühe seitsmeteistaastase tüdruku tuba pidigi olema, üleni värviline, akna ees kardina asemel ruloo, tekikotita suletekk, seintel suur hulk fotosid ja kaks plakatit: ühel Blur ja teisel Lady Gaga. Wexford võttis Ikea kirjutuslaualt raamitud pildi.
„Oli tal emaga lähedane suhe?”
„Paistab, et oli.”
Tütar nägi välja nagu Bollywoodi filmitäht, ema aga pigem Indira Gandhi noorpõlveportree moodi, nägu kuivetu, ülimalt intelligentne ja pühendunud.
„Ta näeb nutikas välja, eks ole, härra?”
„Jätke see tiitel, Lynn,” ütles Wexford. „Ma pole enam kellelegi teist härra. Kui te ei suuda kutsuda mind Regiks või kas või härra Wexfordiks, siis võtke teatavaks, et noore politseinikuna ütlesid eakaaslased mulle Wex.”
Lynn ainult naeratas ja nad läksid alla.
Burden ütles kolleegile: „Nüüd on aeg minna Orchard Roadile. Clarissa ootab sind. Võib-olla suudab ta nüüd rohkem rääkida neljapäevast ja kõigest, mida ta tolle päeva hommikusöögist saadik mäletab.”
„Ma tahaksin Lynniga kaasa minna,” ütles Wexford katseks, „see jääb mu koduteele.”
„Miks mitte?” ütles Burden. „Ma tean, et sind ei pea manitsema tüdrukuga delikaatne olema.”
See lause ise aga oligi manitsus. Nende tee viis piki Vicarage Lane’i ja möödus suurest majast nimega Dragonsdene, mille aed külgnes kirikla aiaga, teatas Burden. Rohkem maju läheduses polnud. „Algul arvasin ma nagu kõik või igatahes nagu arvas meedia, et see on mõne vaimuhaige kätetöö, igasuguse motiivita nõdrameelse tegu. Mõne sellise kätetöö, kes on ajalehtede maiuspala, käib mööda maad ringi ning tapab naisi ja vanapaare, kes ei lukusta uksi, kuna maal ei juhtu ju midagi ja seal on turvaline elada. Nii võib see olla, aga mina seda enam ei arva. Ta polnud sedasorti ohver, tema minevik oli liiga – kuidas seda öeldagi – liiga keeruline, eksootiline lausa.”
„Räägid sa mulle homme midagi rohkemat?”
„Jah,” lubas Burden, jättes nad kahekesi ja suundudes ise politseijaoskonda.
Naine, kes avas neile ukse Orchard Roadi majas nr 14, oli nutetud silmadega ja hakkas neid nähes kohe uuesti nutma. Ta polnud just sobivaim inimene äsja mõrva tõttu ema kaotanud lapse eest hoolitsema. Nii arvas Wexford, aga ta võis ka eksida. Võib olla oli naise ülevoolav kaastunne siiski see, mida tüdruk vajas.
„Vabandust,” ütles Georgina Bray, „ma ei suuda kuidagi nutmast lakata. See on nii kohutav. Clarissa on siin, ta ei nuta, kuigi nutta oleks parem.”
Sarah Hussaini tütar oli vähemalt sama ilus nagu tema portreed. Tal oli rahulik, liikumatu nägu, täiuslikud näojooned ja vandlikarva nahk. Noogutanud Lynnile, tõstis ta oma sinised silmad Wexfordile.
Wexford vaatas ühelt naiselt teisele. „Ma ei ole politseist, kuigi olin kunagi politseinik. Kui te soovite, et ma ei oleks juures, kui uurija Fancourt teiega räägib, võin ära minna.” Ta naeratas. „Te ei pea mu juuresolekut taluma.”
„Ei, palun jääge,” ütles Georgina Bray, vaatas Clarissa poole ja Clarissa noogutas uuesti.
Enne täiesti vait olnud tüdruk hakkas äkki rääkima. „See, mis mu emaga juhtus, ei ole ainult kohutav, see pole ainult õudne, vaid see on