Ewale meeldis hommikuti kaua magada. Jakub tõusis vara, sageli viie-kuue ajal, ja siis alles naispoolele õieti magus uni tuli, kuigi sealsamas kõrval trampis kaasa mööda tuba ringi, pikkade sammudega korteri ühest otsast teise kõndides. Miks inimesed tegelikult koos elavad ja ühist voodit jagavad, kui suurim rõõm on see, kui teise higist keret enam kõrval ei lama? Nii lihtsalt on ja pole meie asi selle üle pead murda. Nooruses tehakse neid asju, mida on vaja teha, õpitakse ja ollakse rõõmsad, varsti leitakse keset seda veini- ja õllesegast ülikooliaega endale küljeluu, edasi vaadaku igaüks ise, kuidas hakkama saab. Nad olid sõprade ringis niigi erandlikud, kõigil olid juba lapsepabulad käekõrval, aga Ewa ei saanud kuidagi käima peale, alles kolmekümneselt sünnitas poja. Sealt edasi algas juba vanadus, käegalöömine, niisama aja mööda veeretamine. Või oli see alanud juba varem?
Elu peaülesanne oli täidetud ja Ewa valvas kiivalt, et Adam sööks oma putru, et ta õpiks tähed, luges talle raamatuid ette, kasis tatist nina, sidus saapapaelu, sikutas kampsuneid selga, ühesõnaga, putitas oma last just sellise hulga hoole ja armastusega, nagu loodus naisele osaks mõistnud on. Sellepärast oli tal, nagu ka igal teisel emal, kole raske oma poega kooliteele saata, uued inimesed on ju alguses liiga väetid nende suurte kivist koolimajade jaoks, mis on täis laiu, lohkukulunud astmetega kivitreppe, kõledaid aulaid ja võimlaid, kus kõrvulukustavalt tiriseb koolikell, kus hilinejad peavad korrapidaja laua juures longuspäi oma nime üles andma, kus õpetaja kirjutab päevikusse punasega märkusi (jälle joonlaud kodus) ja kiitusi (luuletus hästi peas), kõik teised lapsed on vanemad ja suuremad ja neid on üle mõistuse palju, kõigi sussid sahisevad, kõik jooksevad, kilkavad, karjuvad ja togivad niipea kui selleks vähegi võimalust, niipea kui mõni õpetaja selja keerab; kus sööklas antakse metallkausi seest vastikut suppi, kapsa või kala, ja seda peab sööma alumiiniumlusikaga ja toidul on mage, metalline maitse, kõik topivad taskusse leiba ja saia ja mugivad seda vahetundidel või teevad leivast kuulikesi, pingis tuleb istuda sirge seljaga ja olla vait, käed peavad olema laual ja kõike tehakse õpetaja ütlemise peale: „Nüüd võtke vihikud lahti, avage raamatust lehekülg 56“, sulepea ajab tinti välja ja määrib käed, raamatud ja hea kui veel sellega jääb, tint on üks kole leiutis; kõik püüavad algul olla tublid, mõned eriti tuhmid ehk välja arvata, siis aga see tublidus kaob kuskile, haihtub olematusse ja asemele tuleb mässumeel, vastuhakk, minnalaskmine. Koolitee alguses on jütsil seljas ranits ja seal sees raamatud ning vihud (kõigil paberid ümber, emad voldivad hommikust õhtuni) ja keka riided ja sussikott, sest kui sussikott käe otsas on, siis see ununeb kuskile maha, aga läheb mõni aastake mööda ja keegi ei kanna enam ranitsat, kõik käivad portfelliga või ükskõik mis märsiga, mida vanem ja peetum, seda parem, ja kaasa ei võta nad peaaegu mitte midagi, kõik, mis sealt kotist välja tuleb, on narmendav, soditud, räämas. Kui need õpikud üldse kooli tagasi viiakse, siis tuleb nad maha kanda, kui just allakäinud õpilased kevadel patukahetsushoos kleeplindi ning kustutuskummiga ei püüa asja parandada. Kõik need juurdejoonistatud habemed ja kõlvatud sotapotad!
Nagu juba öeldud, läks Adam kohe teise klassi, sest ema arvas, et esimeses pole tal midagi teha, kui tähed selged ja Sienkiewiczi triloogia läbi loetud. See tähendas seda, et kõik teised lapsed olid juba aasta otsa omavahel tuttavad, Adam aga uus, võõras, imelik, ja selleks ta jäigi. Tema klassijuhatajal oli õhupallivärvi kleit, ümar kehakuju ja lasteaiakasvataja maneerid. Lisaks oli ta puruloll ja kirjaoskamatu, arvas, et ainult imetajad on loomad, et „plastiliin“ kirjutatakse „plasteliin“ ja et lünki võib täita sõnu käänamata.
Pani Mackiewicz nägi teda mõistagi vaid mõned korrad aastas, aktustel ja lastevanemate koosolekutel, iga kord oli tal seljas midagi pastelset, heledad juuksed korralikult lokitud, rõõsa ja rõõmsameelne.
„Jaa, Adam jõuab hästi edasi, aga ta ei ole väga seltsiv, ei osale klassivälises tegevuses, ei käi ekskursioonidel. Miks ta klassiekskursioonidel ei käi? Kas te ei luba? Me läheme sel aastal Ojcowski rahvusparki… Kas tõesti kiusavad? Aga mina ei ole küll märganud, meil on tundides väga range kord!“ ütles õpetajanna nõutul ilmel Ewat tunnistades. Muidugi seisavad nad kõik oma laste eest nagu emalõvid, kool aga on ja jääb kooliks, siia ei ulata lõvi reviir.
Ja oligi kõik, rohkem ei saanud Ewa midagi teada oma poja uuest elust, pea terve aasta saatis ta teda koolimajja ja käis tundide lõpus vastas, sest kuigi koolitee oli muidu üsna ohutu, tuli vahepeal ületada üks suure liiklusega tänav, kus ei olnud ei foori ega ülekäigurada, ja seal pidi vahel tüki aega seisma ning varitsema hetke, mil saab üle lipsata. Adam oli ju nii uimane! Tema oleks hajameelselt teele astunud või siis seisnud liiga kaua ja liiga ettevaatlikult tee ääres, see oli peenike kunst, lipsata üle tänava just õigel, kaalutud riskiga hetkel. Kui Ewalt küsida, mida ta mäletab oma poja esimestest kooliaastatest, siis läheb ta pilk uitama ja tükk aega ei vasta ta mitte midagi.
Ta näeb vaimusilmas musta-valgeruudulist kivipõrandat garderoobide ees, mis asuvad poolkeldrikorrusel, sinna viivad hästi laiad kivitrepid, garderoobide uksed on metallvõrgust, kõik kohad on kriidi lõhna täis. Võib-olla see kriidise märja tahvlilapi lõhn meenub talle ta enda hästi äraunustatud lapsepõlvest. Ülalt trepikäigust paistab päike viiliti alla astmete peale, selline kolmnurkne helendav vihk. Ta seisab avara fuajee hämaras nurgas ja ootab tunnilõpukella, ootab, millal karjuv lasteparv mööda treppe alla voogab, ja otsib pilguga üht kõhna kogu ja heledat pead, kes tassib liiga rasket pruuni koolikotti. Kott on asju nii umbe täis, et üks pannal pole kinni läinud.
Ühel aastal hakati garderoobe lukku panema, sest koolist läks asju kaduma. Iga laps pidi võtme eest maksma, aga Adam selle ideega ei nõustunud. „Kui meil on tasuta haridus, siis see tähendab, et maksta ei tule. Ei võtmete, töövihikute ega klassiekskursioonide eest,“ selgitas ta klassijuhatajale rahulikult. Edaspidi võttis ta oma üleriided alati klassi kaasa ja kui teda paar nädalat selle eest sõideldi ja poiss ikka võtit ei teinud ning jäi kindlaks kodanikuallumatuse joonele, siis vaadati tema toolikorjul rippuvale ürbile läbi sõrmede ega võetud asja enam jutuks. See oli võit süsteemi üle, mille tähtsust ei tule alahinnata. Kui üks kord on proovitud ja on õnneks läinud, siis võib ju vaikselt edasi õõnestada. Kas jäetakse suvetööle, kui kontuurkaarti ei värvi?
Esimese kooliaasta lõppu jäi mälestama ülesvõte Adamist kooliukse ees, pikk, väga peenikese kaelaga poiss, kena heleda peaga, jalas liiga laiad püksid, mis vööga parajaks tõmmatud, käes on tal avatud tunnistus, mille lehed päikesevalgus kiiskavvalgeks muudab, see valgus peegeldub kergelt naeratavale näole – üks rõõmus koolilaps, rõõmus selle üle, et kool on läbi, ees on suvi ja vabadus, kodus saab nüüd magada kaua tahad, lugeda mida tahad, mängida jänestega või naabritüdrukuga turakat taguda, joonistada või sodikopsikuid teha, teha ainult seda, mis sind päriselt huvitab! Ema keedab putru, paneb õhtul teki peale, istub voodi- veerel, nad kudisevad vaikselt omavahel ja neil on ütlemata mõnus olla.
Mõne nädala pärast sõidavad nad kõik koos maale. Ewale maal ei meeldi, aga laps peab saama maapiima, kollast võid, värsket mett, lambaid ja lehmi näha, naabri kanu hirmutada, ujumas käia, teda peab mesilane talla alt nõelama, ta peab saama sisaliku sabapidi pihku, peab nägema ööliblikaid ja päevakoeri, kapsausse ja kartulimardikaid.
Must suvi
Bussijaama jõudsid nad varakult, sest üle kõige vihkas Ewa kiirustamist ja hiljaksjäämist. Hunniku kottidega õige peatusetulba juures paigas, hingas ta kergendatult. Enneaegu. Ta ei teadnud, et kohekohe hakkavad juhtuma kummalised sündmused, mis painavad teda hiljem