Kõiki neid täpselt ühenäolisi loomi eristas Adam eksimatult. Nad olid individuaalsed jänesed, mitte mingi nimetu mass, ja ta oli äärmiselt nõudlik ses osas, et ka kõik teised neid õigesti kutsuksid. Korjas oma süle nudisabasid täis, tatsas ema või isa laua juurde, rivistas püksikandjad üles nagu sõdurid ja päris rangelt: „Mis selle jänese nimi on? Aga selle?“
Kõigi pikk-kõrvade esiisa oli hall ja pulstunud vana loom, kelle nimi oli Lemmik, tema oli kingitud Adami teiseks sünniaastapäevaks. Ta oli kunagi olnud munakollast värvi ning väga pehme, aga hirmsasti ära kaltsutatud ja mitu korda uuesti õmmeldud nina ja silmadega. Ilma Lemmikuta Adam magama ei läinud, see otsiti üles ükskõik kust kapi pealt või voodi alt. Lemmik on senimaani alles, maakodu tühjas külmas kola täis toas. Mänguasjade elu on kurb. Paar-kolm obsessiivse armastuse aastat ja siis aastakümned, ehk isegi aastasajad hüljatust ja unustust. Kas ei tähenda see, et tähtis pole mitte armastuse objekt, vaid aeg, mis selle armastuse ümber on? Sest seda ei unustata.
Ühe hästi põdura jänese nimi oli Agnes, selle oli ema Adamile õmmelnud oma noorepõlve täpilisest pidukleidist, vatt tema keres oli kokku ja tükki vajunud, seda ka muudkui nõeluti ja parandati, kuni ta päästmatult lagunes. Ühte puust kere ja nahast kõrvadega looma kutsuti Istuvaks Jäneseks. Hõberebase karvast puupeaga jänese nimi oli Sooda. Igasugu Müüsid, Püüsid, Väänikuid ja Triibusid muudkui sigines, ema Ewa mäletab, nagu oleks ühtedeks jõuludeks Adamile kingitud tervelt 23 kööpjalga, kaks olid jälle täpselt ühesugused, aga Adam tegi neil kuidagi vahet, võib-olla olid ühel silmad natuke rohkem kõõrdi, need olid Isajänes ja Jänessa.
Jänesed olid päris. Nad olid nii päris, et vanemad tundsid kasvavat rahutust, sest Adam oli veendunud, et ka tema ise on tegelikult jänes. Kõikvõimas jänes, kes hoolitseb oma rahva eest. Kuid siis juhtus hirmus asi.
Ilmusid kassid.
Neid kasse ei olnud tegelikult olemas, Adam mõtles nad välja. MMM oli vägev ja võimas kassikuningas, kes elas kapi taga ja juhatas sealt vägesid. Tema peamiseks rivaaliks ning vaenlaseks oli Tulejänes koos oma venna Jääjänesega. Tulejänes oli krutskeid täis nagu Prometheus. Lahti läks kasside ja jäneste sõda.
„Jänesed kardavad küll aga nüüd olid nad julged sest jänestele oli kuulutatud hull sõda!“ kirjutas Adam suurte tähtedega paberi peale, jotid ja essid olid kõik valepidi.
NOAD LENDAVAD
ODAD
PUSSID
PAREMAD SÕJARIISTAD
POMM ON TEEL
KARI KASSE SUITSEB
Alla oli joonistatud jube rivi sõjakaid jänespükse, kõik vibutasid pea kohal mõõka ja lõugasid: „Aaaaa-aaa!“ Neil olid oma lipud ja vapid, sest Adam ei uurinud mitte ainult piibliraamatut, vaid ka igasugu muid teatmeteoseid ning vahetevahel püüdis ta oma jäneste nimesid ka kreeka tähtedega kirjutada. Osade piltide peal olid vaenupooled kujutatud nõnda, et ühe kere otsa oli joonistatud vähemalt kümme pead, niiviisi sai rohkem sõdalasi pildile ära mahutada ja koledad olid need monstrumid ka.
Kõik tulevased Mackiewiczi-uurijad peaksid selle seiga üle tõsiselt mõtlema. On ju nii, et juba siit paistab välja inimese hilisem poliitikahuvi? Soov seletada maailma ja muuta see elamisväärsemaks paigaks? Oma ja võõra kategooriad? Ah? Ei ole nii või? Huvi teiste keelte vastu? Autoriteediiha, üldistusvõime, aga ka võime üldises näha spetsiifilisi erijooni? Lillakaspunaseid pükse ja kõõrdsilmi?
Peale hirmsaid lahinguid kasside ja jäneste vahel jäi väike Adam väga kurvaks ja kirjutas pildi alla:
„Loom, ma olen õnetu.
Loom, vastu pea eks, aga õnetu olen ma.“ Nähes tema suurt tarkust ja lahtist pead, otsustasid vanemad Adami kohe teise klassi panna ja tegid sellega oma pojale eluaegse karuteene. Sest kes salliks nääpsukest, endast nooremat, aga targemat last? Alailma sai ta koolis kolki, tema kotti loobiti ja lohistati mööda treppe ning koridore, kuni see lahti plaksatas, ja kui sealt koos vihikute ja raamatutega ka üks väike jänes välja pudenes, siis oli asi päris hull. Lõppude lõpuks ei jäänud muud üle, kui Adam tuli teise kooli panna, ja see muutis ta elu päris kapitaalselt. Juba esimese veerandi esimeselt klassiõhtult talutasid kaks poissi ta kodu ukse taha ja kui pani Mackiewicz avama läks, nägi ta oma ainumat võsukest, kes oli täitsa longu vajunud, silmad pulkas peas. Kutid olid teda mitu tundi kuskil kuuri taga toibutanud, enne kui koju tarisid. Eks ta pidi ennast lihtsalt kaineks magama, muud nõu Ewa ei teadnud.
Kuna nad olid kenad, kristlikud ja andestavad vanemad, siis ei osanud nad Adami heaks midagi ette võtta. Ema vaatas kurbade silmadega justkui eikuhugi, ta oli ju proovinud, tahtnud head, kulutanud direktori kabinettide uksi ja mis välja tuli? Vihma käest räästa alla! Isa elas niivõrd teises reaalsuses, et tegelikkus ulatus temani ainult haruharva, ja see, mis toimub noore inimese hinges, on nagunii müstika. Tõsiselt imestunud oli pan Mackiewicz alles siis, kui tema kõrvu jõudsid kuuldused, et poeg mitte ainult ei joo, vaid käib ka lahk- usuliste koosolekutel. Ta isegi püüdis pojaga rääkida. Adami elu liikus edasi teadmata suunas nagu veerema pääsenud vagun.
Mackiewiczite kodus hakkas käima imelikku rah-vast, nad olid veidralt riides, lahjade lõustadega. Üks noor kolge käis vanematele eriti närvidele. Tollel oli iseloomulik kehahoid, kuidagi siuglev või loge, justkui igas asendis vedelev, kehaosad vabalt eri suundades pendeldamas. Ta vali hääl kaikus läbi tubade ja kui pan Mackiewicz vanem oli kolm tundi kuulanud talitsematult naeru möirgavat noort Zawiszat, siis ta kannatus katkes ja ta läks ning viskas poisi välja.
„Kuule mees, hakka nüüd koju minema,“ ütles ta kurjalt ukseaugus põrnitsedes. „Siin majas peavad mõned vara ärkama, kes see niimoodi magada saab, kui sa siin kogu aeg lõugad.“
Sulisław kuulas otsekohe sõna, taipas isegi, et on üle piiri läinud, läks istus välisukse juurde põrandale maha ning hakkas kingi jalga panema. Oli tähelepanuväärne, et ka kõik teised Adami sõbrad istusid alati ukse ette maha, kui nad oma välisjalanõusid ära võtsid või jalga panid. Võib-olla oleks pidanud neile pingi panema.
Teine tüüp, kes neil üle päeva külas kõõlus, oli hoopis teistsugune – tal olid kuldsed lokid nagu muistsel viljajumalal, turd, lühike kere ja piibellik nimi Teofil. Tema minemasaatmine oli alati paras piin, sest Teofil kandis kõrgeid nööritavaid sõjaväesaapaid ja nii pidi pani või pan seisma pikki piinarikkaid minuteid ukse kõrval, oodates kuni Teofil maru rahulikult massiivseid käimasid endale jalga nöörib.
Ainuke Adami sõber, kes perekonna silmis armu leidis, oli Arkadiusz Rusnak, noormees kõrvalmajast. Muidugi oli ka tema ivake veider, kuid talutaval määral.
Nad tegid Adamiga endale köögis kohvi termosesse ja läksid õue turnima, ema vaatas neile aknast järele, seal nad kõndisid, üks pikk ja kiitsakas, pisike kaabu suure peanupu otsas, teine lühike, traksid maika peal, maika pintsaku all, püksid kõrgemal kui vöökoht. Kuskilt oli Rusnak soetanud endale kaks paari ühesuguseid, kuid eri värvi kingi ja kandis alati tingimata neid jalas kombineerituna, kord oli pahemas jalas punane ja vasemas pruun king, siis jälle vastupidi, et ühtlasemalt kuluks. Nii ka sokkidega ja muidugi oli see üsna haruldane ning uuenduslik vaade moodsusele, samas väga lihtne ning leidlik viis olla originaalne. Aga erinevalt teistest noortest poistest, kes olid lärmakad ja tüütud, oli Rusnak viisakas, tasane ja muhe. Ta ei käinud närvidele.
„Tere hommikust, pani Mackiewicz,“ ütles ta alati viksilt ja ulatas tervituseks käe. Ümmarguste prilliraamide tagant vaatasid Ewale vastu tõsised ja sõbralikud silmad.
Seevastu Sulisław Zawisza äratas kõigis maailma inimestes ainult ühte soovi – nad tahtsid teda võimalikult kiiresti välja visata. Nii oli ta juba 14-aastaselt ka omaenda kodus ebasoovitav nähtus ja ainult vanaema arvas, et poiss väärib pannkooke