Adam nii eesrindliku maailmavaatega ei olnud. Kõigepealt oli tal vaja rohkem vaeva naha, et tüdrukuid saada, ja siis veel hulga rohkem vaeva, et neist lahti saada.
Esmalt õnnestus tal leida leekivpunase lakaga Lilita-nimeline neiu, kes äratas ülejäänud kamraadides üldist pahameelt, too nimelt keerutas Adami kapitaalselt ümber sõrme. Nad kadusid käsikäes silmapiirilt ja pühendusid ainuüksi teineteisele. Ja mis sellest tüdrukus siis niiväga erilist oli? Kui välja arvata tema iselaadne oskus täiesti märkamatult ringi liikuda. Pani Mackiewicz võpatas aeg-ajalt nagu eimillegi peale, tal oli ebamäärane tunne, et majas on veel keegi, nagu vaataksid tema selga kellegi läbitungivad silmad, aga kui ta ehmatusega ringi pööras, ei näinud ta mitte kedagi. Mõnikord oli tal segane aimdus, nagu kostaks kuskilt vaikset naeru, või paistis, justkui oleks mõni tass või lusikas teise kohta liikunud… Kuid kõik, mis tal õnnestus oma kahtluste kinnituseks leida, olid mõned pikad punased juuksekarvad.
Hoopis isa oli see, kes paarikesele peale sattus. Nad olid purupurjus, ihualasti ja istusid köögis, kui pan Mackiewicz kogemata keset päeva konsistooriumist koju tuli. Tal vajus suu lahti, sõna lausumata vaatas ta oma aadamaülikonnas poega ja õigupoolest kartis näha seda teist, punaste juustega põrgusigitist, kes talle leebelt ja uduselt vastu naeratas.
„Välja!“ kähistas referent kuivava kõriga. „Välja mu majast!“ Edasisest ei ole kellelgi mingeid selgeid mälestusi. Kuid fakt on see, et Adam enam koju tagasi ei tulnud. See oli tema esimene kokkupõrge maailmaga.
Pani Ewa vaikuses
Pani Ewa tumm ja tuim olek ei allu muidugi mingile labasele psühhoanalüüsile. Ometi on ema kuju iga inimese elus selleks liiga oluline, et temast lihtsalt mööda vaadata, kuigi just seda näis too naine ise kogu oma käitumisega soovivat. Mis toimus selle märkamatu, kuivanud heinasao karva juuste, sõõrikute kalasilmade, jahikoera peenejoonelise nina ja mopsus huultega naise peas? Seda ei osanud keegi isegi oletada. Võimalik, et seal ei olnudki mitte midagi. Ei olnud leppimist ega trotsi, oli vaid ükskõiksus. Ja mitte selline ükskõiksus, mis tuleb huvipuudusest maailma vastu ning suurest huvist iseenese vastu, vaid selline täiesti teistsugune hoolimatus, lihtne ja loomulik nagu kassil.
Mõned inimesed on pani Mackiewiczit isegi naermas kuulnud.
Võib-olla tuleks kaevata esivanemaid pidi nii palju põlvi tagasi, kuhu veel kellegi mälu ulatab? On ju tänapäeval valdav mõtteviis, et inimene kujuneb välja oma esimestel eluaastatel, sealt edasi on krõška, iseloom valmis, sai ta siis mihuke tahes. Lõpuks on süüdi meie kõigi Ema, kes ta elas kuskil Aafrikas, sitikmust ja kräsujuustega, muudkui andis oma naissoost järglasile sadu aastatuhandeid edasi halba emaks olemise eeskuju. Ja siin me siis nüüd oleme.
Tabamatu olemusega Ewa enda ema oli olnud puitunud juurika sarnaste sääremarjadega priimabaleriin, kes viibis haruharva kodus, aga kui ta seal oli, siis käitus range hellusega ja väga pedagoogiliselt. Lapsed olid tema vaevarikka elu kroon, eneseteostuse quinta essentia. Isa, kui temast süü kontekstis üldse rääkima peab, oli maletaja, mitte küll maailma mastaabis tegija, kuid siiski mitmekordne Poola meister. Ta oli jutukas ja seltsiv mees, laste vastu kena, ent tal oli ka kummalisi erijooni, näiteks kartis ta nii paaniliselt surma ja surnuid, et ei läinud isegi omaenda ema matustele, tuues vabanduseks raske külmetuse. Päevalehtede matusekuulutustest mustavad tagaküljed viskas koduabiline enne ahju, kui lehed mehe lugemislauale asetas. Pruukis mõnel lapsel vaid tõbiseks jääda, kui isa otsustavalt kodust lahkus ja naasis alles siis, kui keegi enam ei köhinud, aevastanud ega kuumanud palavikus.
Ewal oli õde, temast mõned aastad vanem, koos jagasid nad oma lapsepõlve hüljatust ning nende elusaatused kujunesid üldjoontes sarnasteks. Mõlemad tüdrukud said hea hariduse, mõlemad abiellusid vaimulikuga, mõlemad olid peaaegu kodused ja teenisid piskut lisaraha saksa keelest tõlkimisega. Väikesi lahknevusi muidugi oli, vanema õe vaimulik kaasa tegi hiilgavat karjääri, õppis ja täiendas end välismaal, Ewa mees aga ambitsioone ei omanud ja elas pealtnäha kristlikku elu puhtast harjumusest. Kuid miks pealtnäha? Sest on täiesti kindlaid tõendeid, et hoolimata oma vanatestamentlikust välimusest ja meelelaadist oli pan Mackiewicz vägagi aldis kiusatusele võõraste naiste vastu. On dokumenteeritud andmeid, et vähemalt seitse aastat oli härral armuke Zakopanes…
Dokumenteeritud andmeteks oli pakk kirju tammepuust kirjutuslaua suures keskmises sahtlis, mis oli küll peidetud sahtli kõige tagumise seina äärde, vanade tindipottide ja kuivatuspresside taha, aga väga hoolikalt ei olnud pan Mackiewicz jälgede peitmisega viitsinud jantida. Küllap ta arvas, et keegi ei vaevu neid vanu raskelt käivaid sahtleid lahti tõmbama, sellepärast peitis sinna järjepanu neid asju, mis natuke südametunnistust närisid, näiteks oli ta kord rahahädas ühe oma sõbranna poolt tolle käekoti kaasa haaranud ja kuna käekotti tal ju sugugi tarvis ei läinud, vaid ainult raha, siis oli ta selle samamoodi sinnasamma sahtlisse susanud, kust pani Ewa selle leidis. Ega ta kellelegi ei ütelnud, et ta teab. Seega võib kõik isakese afäärid õnnestunuks lugeda. Loeb ju ainult avalik häbi, avalik skandaal, kõik, mis toimub varjus ja varjatult, on ainult inimese ja jumala vaheline salahäbi.
Kuigi pani Ewa oli osav käsitöö peale, ei olnud talle tegelikult kuigi palju ilumeelt antud. Kõik oma linikud ja vaibakesed pani ta üsna sinna, kus juhtus, ega hoolinud põrmugi tervikmuljest. Täitsa rahulikult võisid seinal kõrvuti olla knopkadega üles riputatud õlitrükk väga lillelistest lilledest, mõni Werneri monotüüpia ja tema enda metsikult värvikirevad tikandid. Ka ei osanud ta eriti hästi maja pidada (pole tingimata tarvis süüdistada ema ja koduabilist, mõnel lihtsalt ei ole soont), kuid tegi rahulikult kõik tüütud ja vähemtüütud kodutööd ära, isegi käimlat puhastas nurisemata. Iga issanda hommik algas pudrukeetmisega, mille ta alati korralikult põhja kõrvetas, ja küürimist ootavaid pudrupotte oli pliidiserval järjekorras mitu tükki. Sellise poti puhtaks saamiseks läks vaja kaks päeva leotamist, kõva traatharja ja hobusekannatust. Teine toit, mida pani mitmel viisil valmistada oskas, oli kartul. Praekartuli viilutas ta vilunult nii õhukesteks viiludeks, et see lausa läbi paistis ja muidugi ka sulas suus. Vanad kevadised juba siniseid plekke täis loomakartulid suutis ta väikeses elektriplekkahjus imemaitsvaks teha, see pekiribade ja sibulaga kuldpruuniks küpsenud roog oli väikese Adami lemmik. Elektriahi oli tõstetud roostes pliidiraua peale, pliit ise oli söögivalmistamiseks täiesti kasutu, sest selliseid jämedaid halge, millega seda ennevanasti kuumaks köeti, ei olnud Varssavis enam kuskilt võtta. Või küllap oleks olnud ka, aga millegipärast köeti nüüd kõikjal ahje ja pliite briketiga, ju siis sellega oli vähem jama.
Korter oli alati külm ja kirbet vingu täis. Kõik selles oli elamiseks liiga suur, ülemõõduline, pani Ewa aga liiga väike, et seda soojas ja korras pidada. Vale oleks öelda, et ta ei armastanud oma kodu, mis pealegi ei olnud mitte tema, vaid mehe suguvõsa pärandvara. Ta oli harjunud, ja seda, kui kõvasti harjumused inimese natist kinni hoiavad, ei maksa üldse alahinnata. Kuigi Jakub võis aeg-ajalt mõista anda, kes on majas peremees, ei lasknud Ewa end sellest suuremat segada, tegelikult oli see suur ja külm korter temale palju rohkem südamesse kinni hakanud kui selle põlisasukatele, kes olid oma varast silmnähtavalt tüdinud. Eks ela muudkui mitu põlve järjest samas kohas ja tea, et miski selles pole sinu, vaid su isa, isaisa ja isaisaisa elutöö vili. Noorpaar võis omaks lugeda vaid seljariideid ja kapukaid.
Abielu algusaastail oli ka vana pani Mackiewicz veel elus ja ega ta ei olnudki tegelikult kuigi vana naine, vähk viis ta varakult. Tema põetamise juures avaldus Ewa kannatlik loomus eriti selgesti. Haige