„Mida sina arvad,“ alustas ta aegamisi, „miks peaks noor mees, kellel on raha, teesklema, et tal pole seda – või vähemalt laskma teistel selles kahelda?“
„Kas tal siis on raha?“ küsis Tabitha.
„Minu arvates jah. Ma arvan, et kõik ülejäänu on puha loba, sihilik segaduse tekitamine. Meile puru silma puistamine. Aga miks, vaat seda ei oska ma öelda. Mida sina temast arvad?“
Sellesama küsimuse esitas Isaiah õhtul köögitule ääres Jemile, ja Henrietta kapten tüürimehele, kui laev jäi East Riveri mustas, paisunud, vihmaarmilise kattega vees ankrusse.
Hommikuks oli kogu linnas levinud uudis, et saabunud oli võõras, taskus terve varandus.
II
Nii nagu müürsepp peab laduma müüri kivihaaval, kuid valmis sein saab sile ja loodis, tuli härra Smithi teadvus järgmisel päeval tagasi tükkhaaval; proua Lee ärklitoas väljatõmmataval voodil ärganud, klapitas ta maailma kildudest uuesti kokku.
Esiteks valge lagi. Seejärel pikaldane tõdemus, et see polnudki sünge vettinud puitplangutis, ninast vaksavõrd kõrgemal, mille all kois ta oli Henrietta pardal kuus nädalat jutti ärganud. Siis meenusid eesmärk, eelmisel õhtul kohatud inimeste mosaiik ja põletav uudishimu. Ärkliaknast paistis hele päike. Smith hüppas särgiväel voodist ja lükkas aknapooled laialt lahti – teda tervitasid katuseharjad ja kellatornid, hollandipäraselt nikerdatud räästaste ja tavaliste Inglise katuseplaatide madalapoolne segadik, mille vahelt kerkisid kirikud, tornide ja kuplitega, ja kõige tagant aeglaselt õõtsuvate mastide ornament; seda vaatepilti uhtus, valgustas, säratas vesi, mida eelmise õhtu pilved olid kallanud, ja üks, kaks, kolm – ta luges need kokku –, kuus kõrgele vinnatud pimestavalt helkivat laigukest, ilmsesti New Yorgi tuulelipud, mis õõtsusid kuldsetena tõtakalt muutuvates taevaviirgudes, ikka sinine viirg valge järel ja valge viirg sinise järel. Broad Way osutus, nagu Smith aknast välja kummardudes nägi, keskmise laiusega munakiviavenüüks, mida proua Lee maja poolses ääres palistasid väikesed puud. Mõlemasse suunda vooris kutsariga hobuvankreid, käsikäruga harjuskeid ja reipa sammuga jalakäijaid. Kusagil all okste varjus pühkis keegi viimaseid lehti kokku, lauldes mingis Aafrika keeles venivat laulu, justkui oleks tema süda ammuilma purunenud ja nüüd võiks ta vaid hooti killukotti kõristada.
Härra Smith jättis tõtlikud pilved ja tõtlikud jalakäijad kiirustamata sinnapaika. Ta läigatas endale kannust vett näkku, pani päevasärgi selga, tõmbas põlvpüksid jalga ja kuue ülle ning kepsutas trepist kolinal alla, ehmatades leskproua Leed, kes kandis alumise korruse võõrastetoas kostilistele putru ja neeruvormi ette.
„Kas juhtute hommikueinet tahtma, sir?“ küsis ta aupaklikumalt kui muidu, sest hommikul oli koos piimaga ka temani jõudnud uudis, et ootamatu kostiline on kröösus, hõlmavahe ginidest nõnda pungil, et neid võib kergemagi müksu peale maha pudeneda.
„Tänan, ei,“ vastas Smith vaevu seisatades, „ma võtan tee peal pruukosti. Head päeva!“ Ja uks paugatas tema järel kinni.
Laulja oli läinud, tänav kõige täiega päevaselt asjalik. Kuhupoole minna? Paistis, et vasakul suubus Broad Way avalikule rohumaale, mille tagant paistis tõkete või tarade segadik, aga liiklusvool kaldus suuremalt jaolt paremale, kus maju oli aina tihedamalt ja kus ilmselgelt asus linna süda; sinnapoole veeresid leiva- ja piimapütikärud, ja Smith läks nendega peaaegu jooksujalu kaasa. Munakivitee kulges piki kahe jõe vahelise saare küüru, mis sarnanes vee all varitseva looma seljaga; kivid olid nagu mügarlikud selgroolülid. Mõlemal pool teed hargnesid kõrvaltänavad, aga Broad Way taga, kui vaadata proua Lee ukse poolt – läänes, rehkendas Smith –, oli vaid üks rida hooneid, lisaks mõned armetud osmikud; kujad viisid ebatasasele rannale, kus aerupaadid olid veetud kolletunud rohulappidele ja veelinnud kõndisid mõõnaga paljaks jäänud mudatasandikel. Paistis, et linna süda jäi täielikult itta. Just seal, nagu paistis ehitiste vahelt, olid nõlvad tihedalt täis Amsterdami-päraseid kõrgeid maju, mille kõrgel paiknevad uksed toetusid trepipüramiididele. Lähemal pilgul olid Amsterdami-moodulised majad õieti Londoni-mooduliste majadega läbisegi, sest ühtede kitsad fassaadid nügisid teiste laiemaid esikülgi. Neidsamu käänakuid pidi oli Smith eelmisel õhtul vihmaga tulnud, neid mööda voorisid kärumehed ja tänavamüüjad, ruttavad kaupmehed ja asjatoimetustele saadetud õpipoisid ühetasase joruna avenüü peavoolust eemale.
Pühademeeleolus Smith aga läks Broad Wayd pidi, möödus kandilise torniga kivikirikust, mis oli otsekui mõnest Inglise krahvkonna väikelinnast siia toodud ja ümber istutatud (nagu niisutatud kotiriidesse mässitud roosijuur), Bowling Greeni pargist, mis oli äratallajate eest taraga kaitstud ilus roheline pisar; läks, kuni avenüü sulas fordiesisesse paraadväljakusse, mille tagant paistis tuuline esplanaad – seal laskis kirgas õhk vasakul ja paremal ja kõikjal ümberringi takistamatult paista veelaotusel, mis eile oli olnud hall, nüüd aga ulatus igasse ilmakaarde sinisena, rahutuna, valgete mütsidega kroonituna. See oli saare tipp, ots, ne plus ultra4, ja tugev tuul pumpas joovastavat õhku Smithi rinda. Fordi lipuvarda küljes lehvis ja plagises Uniooni siidlipp, aga fort ise oli lähemal pilgul kui mitte hüljatud, siis igatahes silmatorkavalt kõrbenud, seinad mustunud, siin-seal turritasid paljad põlenud katusesarikad. Värava kõrval vahiputkas istus tunnimees, kössitav punase kuuega kogu, pea maas. Ainult fordi kõrval asuv puitehitis paistis olevat uus, see oli heledatest plankudest kaadervärk, mille otstarbest Smith alguses aru ei saanud. Võllas ilma poomisköieta? Hiiglasele parajat mõõtu sirulaud, millele usin metsavaht naelutab öökullide ja nirkide korjuseid – kõigi võistlejate omi, kes arvavad heaks isanda ulukeid jahtida? Sirulaud oli täis tumedaid laike ja sahisevaid plagusid, mille üle Smith pead murdis, kuni nägi lähemale kummardudes, et kiud, mis tuules lehvisid, olid inimjuuksed, juuripidi pärgamentkollaste skalpide küljes. Neid oli sinna naelutatud tükki nelikümmend, viiskümmend, kuuskümmend, ja lähedalt oli tunda roiskunud liha lehka. Smith taganes järsult.
Vasakult majade tagant viipas õõtsuv mastimets kutsuvalt, Smith võttis tänavasuu kutset kuulda ning läks linna kurgu poole. Siin olid jõukad elamud kiiskavate aknaklaasidega ja teenijatega, kes pühkisid ukselävesid ja treppe, siin olid ka arvemajad ja müügiletid ja kauplused, tänavad olid täis mitut seltsi rahva saginat, sest ehk küll siin oli päevselgelt New Yorgi rikkuse pesapaik, sama mis West End Londonis, voolas sadama äri nende vahelt läbi segasummades, mäherdusi Londonis ei näe. Voorimehevankrid vedasid karpe, kaste, vaate, äsja maale saabunud sisserändajapered koos kogu oma maise varaga nägid välja niisama juhmid (kahtlemata) nagu Smith ise; raudus jalgu lohistavate kokkuaheldatud mustade meeste rodu täiendas tänavamuusikat masenduse kolinaga. Londonis poleks puuviljamüüjad lordmeeri ukse taga karjudes õunu pakkunud, kullassepp poleks oma äri lahti löönud viletsa pudi-padipoe kõrval. Üht-teist tuttavat oli puudu, see-eest jagus ootamatusi. Smith oli ajul keelanud nina teadaannetest välja teha, nagu on linnainimesel haisu tundes harjumuseks, ja ajul läks veidi aega taipamisega, et haisusid, millest mitte välja teha, oli siin õige vähe. Skalpide lehk oli New Yorgi lõhnabuketis seni kõige jäledam. Veidi kalarappeid, veidi väljaheiteid, siin sisikond, seal sõnnik, mitte aga paksu roojusekihti, mitte kloaagi pruunides varjundites vikerkaart ninale haista, mitte solgiaukude pritsmeid õhku rikkuma. Pildike linnaelust, kandsid ette silmad. Jalutuskäik maal mere ääres, vaidlesid sõõrmed vastu. Ei lõhnu ega, nagu Smith tõdes, kerjuseid. Ta oli juba tükk aega luusinud linna kõige saginarohkemas jaos, aga polnud ikka veel kohanud araablastest tänavalapsi, vermeist laiguliste kehadega, kes oleksid ta sisse piiranud, džinniaurusid välja hingavaid hambutuid eitesid, kes oleksid teda varrukast kiskunud, mundriräbalates vigaseid mehi, kes oleksid maas tema poole oianud. Ta kõndis vabalt võõraste seas, keda kõiki paistis olevat õnnistatud tervise, jaksu ja vähemalt tagasihoidliku õnnega eluloteriil. Kasvust rääkimata. Covent Gardeni väljakul