„Sada viiskümmend üks šillingit ja kaks ja pool penni.“
„Te olete tõeline arvutusmasin. Nupukas rehkendama. Kahjuks saan teile müntides anda ainult pisikese osa, põhjusel, mille avaldasin kohe alguses: münte liigub praegu vähe.“ Lovell keeras hoiulaeka uuriketi küljes rippuva võtmega lahti, võttis kamaluga hõbedat – ringluse käigus kulunud, mõlkis ja lömmis hõbemünte – mille ladus Smithi ette väikeseks riidaks. „Mehhiko dollar, mille väärtus on meil kaheksa šillingit ja neli penni. See teeb pool dollarit. Paar Portugali kruseirot, mis teeb kolm New Yorgi šillingit. Veerandkuldnaline. Kaks Lembergi kroitserit. Üks Taani kroitser. Viis sou’d. Moresco münt, mille väärtus pole loetav, aga kaal vastab neljateistkümne hõbepenni omale, nii et selle väärtus New Yorgi rahas on kaks šillingit ja kuus penni. Kokku kakskümmend šillingit ja neli penni. Niisiis jääb paberrahas anda veel sada kakskümmend üheksa šillingit ning kümme ja pool penni.“
Lovell hakkas hõbeda kõrvale lugema kuhjakest kortsunud ja volditud sedeleid, muist trükitud mustaga, muist punasega, muist pruuniga justkui palveraamatust rebitud lehed, ainult kõiksugu kuju ja suurusega, muist pehmed ja kärisenud, muist nahkseks võidunud, mõnel ainult trükipressi määrdunud jälg, teistel vapid, vett purskavad vaalad, langevad tähed, suled, lehed, metsloomad, ja ta ladus need kõik lauale nobedalt nagu kaardijagaja, niisutades sõrmi suus, et oleks parem lapata.
„Pidage korraks,“ ütles härra Smith. „Mis see on?“
„Te ei tunne meie raha, sir?“ küsis ametnik. „Teile ei öeldud, et me kasutame rahatähti, sest münte on siin kasinalt?“
„Ei,“ vastas Smith.
Kuhi kasvas.
„Connecticuti neljapennine, Rhode Islandi kaheksapennine,“ pomises Lovell. „Rhode Islandi kahešillingiline, Jersey kaheksateistkümnepennine, Jersey ühešillingiline, Philadelphia kaheksateistkümnepennine, Marylandi ühešillingiline …“ Ta oli jõudnud laeka põhja. „Vabandage, härra Smith, ülejäänu järele peame minema ülakorrusele minu kabinetti. Harilikult ei nõuta meilt nii palju korraga. Jem, pane äri kinni, Isaiah, ära vahi ammuli sui, vaid hakka põrandat pühkima. Kui te järgneksite mulle. Võtke oma raha kindlasti kaasa, et arvepidamine segi ei läheks.“
„Näen, et kavatsete mind vastu nöögata,“ tähendas härra Smith, kelle valduses oli nüüd kaks peotäit krabisevat kahtlast raha.
„Nagu küla minule, nii mina külale,“ ütles Lovell. „Siiapoole.“
Ta juhatas Smithi tahveldatud seinas olevast uksest sisse ja Smith leidis end koridorist, kust pääses ilmselt kaupmehe eraruumidesse, sest see viis otsejoones teise, tänavapoolse ukseni, kust immitses sisse viimast nõrka päevavalgust, ja kui kontor oli lõhnanud tindi, suitsu, söe ja higi järele, siis siin valitses teistsugune, vahatatud puidu, toidu, roosivee ja teelehtede hõng, vihjega (mõlema sugupoole ühisele) lõhnale, mida immitses väljakäigumajast. Koridori lõpus kulges järsk keerdtrepp üles pimedusse. Igal keerul möödus trepp aknast, aga et see avanes itta, paistis klaasi tagant õige vähe, ainult katuste ja laevataglaste mustendavad piirjooned taevaviilu taustal, mis oli neist vaid kröömikese heledam. Siin-seal läigatav polituur näitas trepikäsipuude ja postide paiknemist; pildiraamid heitsid nõrka kuldset kuma tumedatele ristkülikutele või kummalistele sädelustele, mis jäid liialt varjude rüppe, et neid täpsemalt eristada, justkui oleks Lovell kogunud ja pimedusse uputanud terve trepikäigu jao kaugeid tähtkujusid. Et see oli Lovelli kodu, siis oleks võinud oodata, et kaupmees heidab äritaaga õlgadelt ja muutub koduselt sundimatuks, aga ta hoopis seisatas esimesel trepiastmel, Smith nägi tema õlgu vajuvat, nagu oleks neile langenud koormav raskus, võib-olla painav mõte tuhandest naelast, ja ootas, et ta rühib üles aegamisi, ehk koguni hingeldades. Aga seeasemel asus Lovell hetk hiljem kibekähku üles ronima otsekui ahv, kes turnib kodupuu okstel, ning hoopis Smith, käed rahaga liiga kinni, et tasakaalu hoida, järgnes talle pimedal trepil areldi, ning kui Lovell oli üle mademe jõudnud ja ruttas edasi, jäi Smith ukselävele seisma.
Piklikul toal, kuhu uks viis, olid läände avanevad aknad, paarist neist immitses sisse päeva viimset valguskuma, pigem vihma- kui metallikarva hõbedast, milles oli kauge päikese olemasolu reetvaid nõrku karmiinpunaseid viirge, härra Smithi silmis lausa hiilgavat valgust, ning laenatud hiilgus säratas lihtsalt sisustatud toas viibiva kolme lihtsas riides noore naise palet. Heledapäine seisis akna all, käsi suul, tumedapäine istus ja luges, valge pearätikuga aafriklasest teenija süütas peenikese vahaküünlaga uue valge küünla. Märgates uksel Smithi, pöördusid kõik kolm teda vaatama. Smith vaatas vastu.
Kuidas küll raam vaadet muudab! Sisse vaatava härra Smithi meelest tõstsid värvitud ukse piidad neid kolme esile justkui elavat pilti Uuest Maailmast enesest, millega ta selle hetkeni oli saanud tutvust sobitada kokku nelikümmend seitse minutit ning mida ta seetõttu ei saanud veel pidada päris püsikindlaks, käegakatsutavaks, harilikul kombel maapinnale rajatuks; piidad olid vaid raamiks stseenile, mille taustal laiusid nõlvad ja tasandikud, stseen, millesse ta peab märgusõna peale sisenema, et oma osa mängida, olgu ta valmis või mitte; ta ei tundnud veel publikumi meeleolu, teiste osaliste meeleolu, mis kõik kokku mõjutab näitemängu, mida tuleb üheskoos luua keerdkäik keerdkäigult, dialoog dialoogilt, repliik repliigilt. Blondiin oli ütlemata kena, lopsakate puhaste roosihuultega. Brünett polnud sugugi vähem kena, ehk küll tundus, nagu oleks ta alles äsja lõpetanud pahutsemise, sest tema kulmud olid veel ninajuure poole kokku jooksnud. Aafriklase lagritsmustad silmad olid pööratud Smithile, pilk täiesti ilmetu. Veel enam: ühelgi kolmest polnud rõugearme, mis oli Smithi meelest õige haruldane, niisiis oleksid nad sobinud kehastama kolme graatsiat. Hiljem sai Smith teada, et kolooniates oli rõugearmide puudumine nii tavaline, et ei väärinud tähelepanu, aga esimesel hetkel tabas see teda suure üllatusena. Nagu öeldud, vaatas Smith ühelt poolt sisse. Seevastu neile kolmele, kes vaatasid vastaspoolelt välja, pimedas trepikäigus valendama löönud näo ja paberipatakat pigistavate kahvatute käte poole, ilmutas võõras end lihtsalt tavalise päeva tavalise apertuurina. Nende meelest osutas Connecticuti männist hallikassinine ehisviil nagu alati argise maailma poole, ja nemad olid nagu alati nemad ise, seilanud ammu aega tagasi (nii neile tundus) oma elulugude, armastuste, kurbuste, vimmade, lootuste keskpaika, jõudnud õige kaugele ja olnud juba kaua ankrus kolme tuttava saatuse küljes. Smith oli ainsana ahelaist vaba, veel kammitsemata; see, kellelt võis oodata meelelahutust või uudiseid või muud teiste maailmade kohta, mis talle kui võõrale võisid teada olla. Vahest võis seda ihaldadagi. Kui saatus pole sulle meelepärane, siis võib halastust loota samavõrra kui hukatust, sest eks ole Fortuuna ju muutliku meelega. Saatusejumalanna on tuntud heitlikkuse poolest, ja võõrad on tema tunnustatud käskjalad. Nendega käib kaasas uute võimaluste kuma. Kui seesinane võõras lähenes lävele, võis näha, et ta oli umbes kahekümne nelja aastane noormees lihtsate rohelist värvi kehakatete ja lühikeste roostepruunide käharjuustega, ta naeratas nii, et tedretähniline nina tõmbus kirtsu, ja vaatas häbitult ainitise pilguga.
„Tere,“ ütles ta.
Brünett haigutas moepärast. „Zephyra, pane uks kinni,“ ütles ta.
„Ärge tehke seda,“ palus Smith.
„Miks? See siin on elutuba, sir, mitte piiluetendus. Äriruumid on all. Aitab teile kasinastki pilgust, niisama kasinast, kui on teie kombed.“
„See-eest on mul ohtralt uudishimu.“
„Ei vea teil. Aga olgu. Zephyra, loe kolmeni, ja pane uks alles siis kinni. Mis on? Kas sellest ei piisa?“
„Kaugeltki mitte,“ sõnas Smith. Blondiin välgutas põselohukesi. Aafriklanna pöördus pikaldaselt pead vangutades jälle küünla poole.
„Galantsus,“ märkis brünett piiga ilmega, nagu mainiks ta mõnd tavalist putukat. „Igav.“
„Mu õde peab kõike igavaks,“ segas linalakk piiga vahele. „Kõike peale salvava keele. Või vähemalt jätab ta sellise mulje. Aga mõned meist pole nii kibestunud.