Tumedapäine õde turtsatas. „Niisama palju nagu …? See on kõige jõletum võrdlus, mida ma iial kuulnud olen.“
„Ometi täitis see oma eesmärgi.“
„Mina seda küll ei näe.“
„Panna teid naeratama.“
„Ma ju ei naerata.“
„Võin kinnitada, et viivuks juhtus see siiski.“
„Ei, ja kõik teie silmade hobusekõhud eksivad. Ehkki ma kahtlen, kas see takistaks neil sõnu oksendada.“
„Kes nüüd jõletu on?“
„Teie halvad harjumused on külgehakkavad. Te nakatasite meid.“
„Kas tohin sel juhul sisse astuda ja seda mugavamalt teha?“
„Me kuuleme teid igati hästi ka sealt, kus olete.“
„Tabitha!“ protestis teine, kuid jäi tähelepanuta.
„Nii et vahiksite ühevõrra jultunult ükspuha mida? Iga asi kõlbaks?“
„Palun vabandust, ma kuulsin usaldusväärsest allikast, et galantsus on igav.“
„Kas tulite Londonist, sir?“ katsus heledapäine piiga uuesti sõna sekka pista.
„Jah, seda küll,“ vastas Smith.
„Ei tea, kas te … kas te … on teil … ehk …“
„Mu õde Flora tahab küsida,“ pistis brünett Tabitha pilkliku falsetiga vahele, „„kas-teil-kas-teil, ehk-teil-ehk-teil, vahest-teil-vahest-teil leidub reisikirstus romaane?“ Nimelt neelab ta neid nagu oopiumitinktuuri ning on läbi lugenud kõik, mida New Yorgist vähegi leida, mistõttu peab igalt reisimehelt uusi paluma.“
„Ole vakka!“ karjatas Flora, puna jälle põskedel.
„Mu reisikirstus on tõesti raamat-paar,“ ütles Smith, „ja ma otsin need meeleldi teie jaoks välja. Kas panete seda pahaks?“ küsis ta Tabithalt.
„Ma pole eriline romaanisõber.“
„Sa pole milleski eriline peale torisemise ja narrimise.“
„Minu meelest ei tunne lind end sugugi paremini, kui tema puurile on kleebitud pildid, olgu need kui tahes ilusad. Tere õhtust, papa!“
Smith võpatas. Lovell oli tasasel sammul tagasi tulnud, must lakitud puitkast käes, ja seisnud juba kes teab kui kaua Smithi kõrval hämaras, juurdlev ilme näol.
„Näen, et kohtusite mu tütardega, sir. Tabitha ja Flora, see on härra Smith, kes on siin asjatalituste pärast, ainult ärge küsige, missuguste. Mis siis ikka, astuge sisse, astuge sisse, ärge seiske uksel. Pange see, mis teil käes, lauale, olge hea, sest mul on tunne, et tegin vea, narr, nagu ma olen.“
„See pole üldse sinu moodi, papa,“ lausus Tabitha.
Lovell viskas talle pilgu, ent ütles ainult: „Oh jaa …“
Kaardijagamine läks jälle lahti, ainult et lisaks uute rahapaberite väljaladumisele võttis Lovell mõned ennist antud tagasi, asendades need teiste, sarnaste, niisama salapäraste trükitud sedelitega. Sedakorda ei loendanud ta valju häälega ja paistis, et kõik rahatähed, millele oli trükitud Rhode Island, läksid kasti tagasi.
„Küll teil on palju raha, härra Kõhud,“ nentis Tabitha.
„Kui see ikka on raha,“ kostis Smith, „mitte trükkali libapaberid.“
„Te harjute sellega. Papa, sa peaksid ta õhtusöögile kutsuma.“
„Ma kavatsesingi, mu kullake,“ ütles Lovell. „Teie ginid on vahetatud, ausalt ja täpselt. Kas sooviksite homme meie seltsis õhtustada?“
„Kas olete kindel, et tahate seda?“ päris Smith.
„Mis te nüüd, mis te nüüd,“ kostis Lovell naeratusega, mis tundus harva kasutamise tõttu vajavat õlikannu, et roostes lõuapärad libedamalt liiguksid. „Ärgem laskem kehval algusel kõike rikkuda. Meie kokkulepe on sõlmitud, sir, ja kui kõik läheb hästi – kui kõik läheb, nagu te lubate –, pole meie vahel tilkagi paksu verd, hoopis vastuoksa. Te olete sildunud kaugel rannal, nii et kahtlemata kuluks teile kõvade laevakuivikute asemel midagi suupärasemat ära.“
Ei saa just öelda, et härra Lovellil oleks õnnestunud mõjuda isalikult, nagu ta tahtis, sest „häbematu kutsikas“ ja „valelik võllaroog“ pole sugugi lahked väljendid ega haihtu pärast väljaütlemist piinlikkusest jälgegi jätmata, kuid ta esitas kutse, mida kordas pärast äraütlemist uuesti, kuni härra Smith, olles leidnud (vastukaaluks) majast mõndagi huvitavat, selle viimaks vastu võttis. Kokku lepitud, kummardas ta preili Tabithale ja preili Florale hüvastijätuks ning leidis end ivakese aja pärast jälle tänavalt koos laenuks saadud õpipoiss Isaiah’ga, kes kandis tema reisikirstu.
Nüüd sadas tões ja vaimus, linna solk ja linna roojus voolasid mööda rentslit Golden Hilli keskpaiga poole. Ülesmäge ja sisemaale viivad kitsad teed ähmastusid tuulises pimeduses, millest siin-seal tungis läbi nõrka laternavalgust. Isaiah vandus, püüdis kirstu õlgadel kõrgemale upitada, et see täidaks varjava katuse aset, kuid selle raskus surus tema jalad sügavamale porisse. Võrreldes kõhetute, tiisikushaigete kaupmehepoistega, keda Smith teadis, oli Isaiah’l pullvasika kere ja ebamaisest puhtusest särav nahk, aga mis puutus riietusse, siis paistis Mannahatta nooruk täielikult jagavat Eastcheapi suguvendade uhkeldavat maitset. Isaiah’ kuue käänistel oli rohkem kuldpitsi kui nii mõnegi admirali mundril, kuigi see pits oli kuldseks värvitud, mitte ehtsast kullast, ja tema terava ninaga kingadel olid peened topeltpandlad.
„Kirevase päralt,“ kirus ta õnnetult niheledes. „Kuhu siis minek?“
„Seda ütle sina mulle, kukupai,“ sõnas Smith sõbralikult. „Kuhugi, kus on puhas ja mugav, viisakas söögikoht käeulatuses, ja kus mu kukrust liiga ruttu aadrit ei lastaks. Ma ei mõtle Venuse kooli,“ lisas ta, märgates Isaiah’ silmis teatud tulukest süttivat. „Lihtsalt tavalist öömaja.“
„Sel juhul soovitaksin proua Leed Broad Wayl,“ ütles Isaiah. „Aga ma põle teile miski kukupai, tähendagu see mis tahes. Ma ei mõista teie kõnepruuki.“
Seejärel viis ta Smithi mornis vaikuses üle nõretavate munakivide. See oli trööstitu minek kesk vaevunähtavaid maju, millest muist olid kõrged kivihooned, muist armetud puuhurtsikud, või kesk tühje mustendavaid platse, kus kaeblesid nähtamatud loomad. Kõik nirises, solises, pladises, tilkus vastumeelse veemuusika saatel. Vihm puuris viltu alla, külm nagu ookean ja peaaegu niisama uputav, leotas läbi krae ja juuksed, täitis kõrvad tulvavee jäiste klõmakatega, pani soolasest veest parkunud sõrmed valutama. Vähesed möödujad, keda nad kohtasid, sibasid kühmusselgi edasi, varjates end tühja viljakotiga, kui see juhtus kaasas olema; Smith kaotas tänavalabürindis järje, mitmes käänak tõi nad ukse juurde, millele Isaiah pärast veerandtunnist vihma käes ligunemist koputas. Ometi tema meeleolu tõusis. Ülesanne, mille täitmisega on algust tehtud, on kergem kui ülesanne, mille täitmisest alles mõeldakse, pealegi oli ta noor mees, raha taskus, alles äsja saabunud maailma kaugemale poolele võõrasse linna, uustulnuk või (nagu ta ise oli öelnud) vastsündinu kuskil müütilises Thule saare kolkalinnas. Ikka on seal kõik meeldiv, makskugi seal isevärki raha, mille võib kergesti sodipaberiga segi ajada, täitkugi linn sind lisaks ootusärevusele ka hirmuga. Sest mäherdune hing, kellele maailm on alles suhteliselt uus, ei tunneks mõistetavat elevust, hingamise kiirenemist ja lootuse paisumist paigas, kus igal järgmisel tänaval võib oodata seiklus, iga ukse taga hädaoht või rõõm või õndsus?
Härra Lovell, kellele vaid vähesed asjad