Õhku haihtunud. Ann Cleeves

ei uskunud tema juttu?” küsis Perez, teadmata, kas see puutub asjasse või mitte. Talle meenusid piduriides lapsed praamil – võib-olla oli Eleanor näinud mõnda neist.

      „Eleanorile meeldis vingerpussi mängida, tünga teha. Mõtlesin, et äkki ta lollitab meid. Aga Polly ja Marcus võtsid asja väga tõsiselt ja hakkasid ratsionaalseid seletusi otsima. Polly on alati olnud tibake tõsimeelne – ma pole kunagi aru saanud, kuidas nad Eleanoriga nii head sõbrad on. Kuigi Nell on alati austajaid kogunud – ta tekitab inimestes tunde, et nad on erilised. Mina lõin kogu sellele vaimuvärgile lihtsalt käega.”

      „Te ei hakanud selle pärast arvama, et Eleanori depressioon on tagasi tulnud?” Perez oli ise pärast Frani surma depressioonis olnud ja igasuguseid asju ette kujutanud.

      „Mõtlete, et nagu hääli kuulma ja nägemusi nägema? No ei, ma ei mõelnud sellist asja, ehkki kui me seda pärast pidu arutasime, süüdistas ta mind, et ma pean teda hulluks.”

      „Ja kui te jalutuskäigult tagasi tulite, hakkasite tantsuks valmistuma?”

      „Jah, läksime sinna pisut varem, et abiks olla.”

      „Muidugi,” ütles Perez. „Pruudi ja peigmehe sõpradena oli see teie ülesanne. Traditsioon.”

      „Nii meile öeldi.”

      Iani hääl ei kõlanud nii, nagu ta sellest traditsioonist väga peaks.

      Perez võis kujutleda, kuidas kõik toimus. Nad läksid pidumajja, et korraldada baar ja tervitada saabumisel vanemaid sõpru ning sugulasi ja tegeleda toiduga. Pärast tulid suured kannutäied teed, kuhu piim oli juba sisse kallatud, ja kandikud koduste küpsetistega, ning noorrahvas teenindas ülejäänud külalisi. „Kuidas Eleanor peo ajal käitus?”

      „Kenasti! Elavalt. Tantsis. Tüdrukud olid Londonis tantsutunde võtnud, et mitte kõrvale jääda. Nii tore oli teda nii rõõmsana näha.”

      „Ja pärast?”

      „Pärast me tulime maja juurde tagasi,” kostis Ian. „Kesköö oli käes, aga me kõik olime alles elevil ja keegi ei tahtnud veel magama minna. Avasime paar pudelit veini, mässisime ennast korralikult sisse ja istusime terrassile.” Vaikus. Perez ootas järge. „Eleanor rääkis kellestki Lowrie nõost, kes oli just lapse saanud. Pisikese tüdruku. Ta oli peole kaasa võetud, sugulased andsid teda käest kätte ja imetlesid – ema tähelepanu keskpunktis.” Taas paus ja siis midagi ülestunnistuse sarnast. „Ma ei oska öelda, kas Eleanor oli kade tite pärast või kogu selle imetluse ja kihina-kahina pärast.” Taas ei lausunud Perez sõnagi.

      Ian tundus keskenduvat ja tolle õhtu sündmusi mõtteis läbi võtvat. „Siis ütles Polly, et nägi rahvamaja juures rannal valges kleidis tüdrukut. See on muidugi seesama rand mis siin, ainult kaugemal põhjas. Ja äkki hakkas Eleanor meiega imelikult käituma. Teatraalselt ja melodramaatiliselt. Süüdistas mind, et ma ei võta teda tõsiselt, et ma pean teda hulluks. Võib-olla oli ta lihtsalt liiga palju joonud. Me läksime magama ja tema jäi välja passima. Ma arvan, et tagamõttega. Võib-olla lootis, et tulen välja tagasi, palun vabandust ja viin ta sisse.” Ta peatus hetkeks. „Aga mina olen kangekaelne juurikas. Läksin voodisse. Ja kuna mul pole uinumisega kunagi probleeme olnud, siis jäin magama nagu kott. Kui ma hommikul ärkasin, polnud temast jälgegi.” Esimest korda näis, nagu kaotaks ta enesevalitsuse. Ta peatus ja pani pea kätele.

      Perez ootas hetke. „On see kindel, et ta teie juures ei maganud? Isegi mitte lühikest aega?”

      Mees raputas pead. „Tal peavad siiani samad riided seljas olema, mida ta peol kandis. Kõik muu on alles. Isegi tennised. Ta ei ole meiki maha võtnud, sest kreem ja padjakesed on alles kotis, ja seda teeks ta ka siis, kui oleks nii täis, et jalul ei püsi.” Ta naeris lühidalt. „See talle meeldiks: mängida omaenda õudusjutus peaosa. Ära haihtudes.”

      Nad olid jõudnud poole ranna peale ja Perez nägi juba Meonessi rahvamaja, kus eelmisel ööl oli olnud tants ja muusika, ilulindid ja lilled ning suur sätendav silt pruutpaari nimedega. Nad pöörasid ringi ja olid juba peaaegu puhkemaja juures tagasi, kui märkasid Sandy Wilsonit terrassil seismas ja neile viipamas. Ta seisis otse vastu eredat päikesevalgust, nii et Perez ei näinud tema näoilmet. Võimatu oli öelda, kas tegemist on võiduka žestiga või kutsub Sandy Perezit kiiresti enda juurde. Võib-olla oli otsimismeeskond Eleanori leidnud ja juhtunud pole midagi hullemat kui murtud pahkluu. Perez igatahes lootis seda. Tal oleks heameel Eleanoriga tutvuda. Ian pistis jooksu.

      Terrassil oli Sandyga liitunud Polly.

      Ian oli küllalt lähedale jõudnud, et hüüda: „Kus ta on? Kas te leidsite ta üles?” Perez tajus ta hääles meeleheidet.

      Sandy ei vastanud.

      Naised olid jätnud Eleanori telefoni taimeaeda ja Caroline’i seda valvama. Ameerika krimiseriaalide uputus oli inimestele vähemalt õpetanud, et võimalikku mõrvapaika ei tohi segi pöörata. Mööda kaljuharjal looklevat lambarada astudes püüdis Perez selgusele jõuda, mida Eleanori telefoni leidmine endaga kaasa võib tuua. Ian oli talle rääkinud, et püüdis Eleanorile helistada niipea, kui mõistis, et ta on kadunud: „Muidugi ma proovisin temaga ühendust võtta. See oli esimene asi, mis mulle pähe tuli. Ja olen sestpeale aina proovinud. Aga keegi ei vasta.”